Maagilist seent otsides
R. Gordon Wasson
Life Magazine, Vol. 42. No. 19. May 13, 1957.
New Yorgi pankur läheb Mehhiko mägedesse, et võtta osa indiaanlaste igivanadest rituaalidest, mille käigus mälutakse kummalisi, nägemusi tekitavaid seeni.
Artikli autor, J.P. Morgan & Co. Incorporated viitsepresident, ja tema naine, New Yorgi pediaater Valentina P. Wasson, M.D., on veetnud neli viimast suve Mehhiko kaugetes ja kõrvalites mägedes. Wassonid on ajanud taga kummalisi ja seni uurimata seeni, millel on nägemusi-tekitav vägi.
Juba 30 aastat on nad uurinud metsikult kasvavate seente kultuurilist rolli. Nende reisid ja uurimistöö, mis on hõlmanud kogu maailma, on viinud nad mõnede üllatavate avastusteni selles valdkonnas, kus nad on ühtlasi teerajajateks. Nüüd avaldavad nad oma leiud raamatus Mushrooms, Russia and History, suures ja rikkalikult illustreeritud kaheköitelises väljaandes, mida on trükitud 500 eksemplari ja mida saab praegu osta 125$ eest (Pantheon Books, New York).
Valmistudes tseremooniaks, mille käigus autor sõi hallutsinogeenseid seeni ja nägi nägemusi, keerab Curandera Eva Mendez seent tseremoniaalselt põlevate aromaatsete lehtede suitsus.
Ööl vastu 30. juunit 1955 osalesin ma koos oma sõbra Allan Richardsoniga Mehhiko indiaanlaste külas, mis on ülejäänud maailmast niivõrd eraldatud, et enamik inimesi ei räägi siiamaani hispaania keelt, meie indiaanlastest sõprade perekonna juures “arnulaua” tseremoonial, kus pühitseti ja seejärel söödi “jumalikke” seeni. Indiaanlased segavad oma religioosses praktikas kokku kristlikke ja kristluse eelseid elemente, ning seda viisil, mis kristlastes hämmeldust tekitab, aga mis nende jaoks on loomulik. Riitust juhtisid kaks naist, ema ja tütar, kes mõlemad on curanderad ehk šamaanid. Seened olid liigist, millel on hallutsinogeenne vägi; mis tähendab, et nad kutsuvad sööjal esile nägemusi. Me mälusime ja neelasime neid teravamaitselisi seeni, nägime nägemusi ja olime pärast seda kogemust aukartusest haaratud. Me olime tulnud kaugelt, et osaleda seeneriitusel, aga me polnud oodanud midagi nii vapustavat, nagu seda oli curanderade virtuooslik esinemine ja seente hämmastav mõju. Richardson ja mina olime esimesed valged inimesed kirja pandud ajaloos, kes sõid jumalikke seeni, mis olid sajandeid olnud teatud indiaanirahvaste saladuseks, kes elavad kaugel suurest maailmast, Mehhiko lõunaosas. Ükski antropoloog pole iial kirjeldanud stseeni, mida me pealt nägime.
Autor Wasson istub oma New Yorgi kodus koos magnetofoni, seenepiltide ja “seenekiviga”. Ta on endine ajalehereporter, kes 1928. aastal asus tööle panganduses.
Mina olen ametilt pankur ning Richardson on New Yorgi seltskonnafotograaf ja õpetab visuaalseid kunste Brearley koolis.
Ometi ei olnud see juhus, et me leidsime end lõpuks selle õlgkatusega ja toortellistest seintega indiaani maja alumise korruse kambrist. Meile mõlemale oli see lihtsalt meie sel hetkel viimane reis Mehhikosse, et otsida seeneriitust. Minu ja mu naise jaoks, kes koos meie tütrega liitus meiega kaks päeva hiljem, oli see kulminatsiooniks ligemale 30 aastat kestnud informatsiooni kogumisele ja uurimistööle, mille eesmärgiks oli heita valgust nende seente kummalisele rollile Euroopa ja Aasia varajases kultuuriloos.
Maja, kus seenesessioonid aset leidsid, on ehitatud toortellistest ja selle katuseviilu otstes on õlgedest “tuustid”. All paremal paistev uks viib tseremooniaruumi.
Niisiis leidis see juunikuu õhtu mind ja Allanit kauges Mehhiko lõunaosas, keset Mixeteco mägesid, 5500 jalga ülalpool merepinda, kus me olime leidnud ulualuse ühe indiaani perekonna juures. Meil oli võimalik jääda paigale ainult nädalaks või umbes nii: seega ei saanud me üleliia aega kulutada. Ma läksin municipiosse ehk kohalikku raekotta ja leidsin sealt tööpostil oleva ametniku. See oli noor indiaanlane, umbes 35-aastane, kes rääkis hästi hispaania keelt. Tema nimi oli Filemon. Ta oli sõbraliku käitumisega ning ma otsustasin juhust kasutada. Üle tema laua kummardudes küsisin ma tõsisel ilmel ja tasase häälega, kas ma võiksin temaga usalduslikult rääkida. Temas tärkas kohe uudishimu ja ta julgustas mind jätkama. “Kas te aitaksite mul õppida jumaliku seene saladusi?” jätkasin ma ja kasutasin misteegi nimetust ‘nti sheeto, hääldades seda korrektselt kõrisulghäälikut kasutades ja silpe kõlaliselt eristades. Kui Filemon üllatusest toibus, ütles ta sõbralikult, et pole midagi lihtsamat. Ta palus mul oma äärelinnas asuvast majast siesta ajal läbi astuda.
Me saabusime sinna koos Allaniga umbes kella kolme ajal. Fileimoni maja on ehitatud mäenõlvale, selle ühel küljel, teise korruse tasapinnal, on teerada ja teisel küljel sügav jäärak. Fileimon viis meid otsekohe jäärakust alla, kohta, kus kasvas rohkesti jumalikke seeni. Pärast nende fotografeerimist korjasime me neid pappkarpi ning rühkisime siis kuuma pärastlõuna niiskes leitsakus uuesti jäärakust üles. Laskmata meil puhata, saatis Fileimon meid mägirada pidi üles, et me kohtuksime curanderaga, naisega, kes viiks läbi seeneriituse. Tema sugulane, kelle nimi on Eva Mendez, pidi olema curandera de primera categoria, kõige kõrgema kategooriaga, una Senora sin mancha, laitmatu naine. Me leidsime ta tema tütre majast, kes taotleb sedasama ametit. Eva lebas põrandale laotatud matil, puhates eelmise öö tseremooniast. Ta oli keskealine ja lühikest kasvu, nagu kõik misteegid, ning tema ilmest õhkus vaimsust, mis meile otsekohe muljet avaldas. Temas oli suursugusust. Me näitasime naisele ja tema tütrele oma seeni. Nad hõiskasid vaimustunult, nähes meie suurepäraseid noori eksemplare, nende värsket ilu ja rohkust. Me küsisime läbi tõlgi, kas nad osutaksid meile oma teeneid sel õhtul. Nad vastasid jaatavalt.
Wasson võtab Curandera Eva Mendeze käest vastu oma selleks ööks ette nähtud seeneportsioni. Paremal tagapool on Wassoni ekspeditsioonikaaslane, Prantsuse antropoloog Guy Stresser-Pean, kes on oma seeni juba sööma asunud.
Sel õhtul pärast kelle kaheksat kogunes meid Fileimoni maja alumise korruse kambrisse umbes 20 inimest. Allan ja mina olime ainsad võõrad, ainsad, kes ei rääkinud üldse misteegi keelt. Ainult meie võõrustajad, Fileimon ja tema naine suutsid meiega hispaania keeles rääkida. Meile osaks saanud vastuvõtt oli selline, millist me ei olnud kunagi varem indiaanlaste maal kogenud. Kõik vaatasid meid sõbralikult ja väärikalt. Nad ei kohelnud meid jäigalt, nagu võõraid valgeid inimesi; me olime ühed nende hulgast. Indiaanlastel olid seljas nende parimad rõivad, naistel olid huipiled ehk rahvuslikud kostüümid, mehed olid puhaste valgete pükstega, mis olid nööriga vöökohalt kinni seotud ning puhaste särkide peal olid neil oma parimad seraped. Nad andisd meile juua šokolaadi, pakkudes seda mõneti tseremoniaalsel moel, ning järsku meenusid mulle muistse Hispaania autori sõnad, kes oli öelnud, et enne seente serveerimist joodi šokolaadi. Ma tajusin, millest me hakkame osa saama: lõpuks ometi oleme me avastanud, et muistne osaduse riitus on ikka veel alles ja me hakkame seda kohe pealt nägema. Seened lebasid seal oma karbis ning kõik suhtusid neisse austusega, kuid mitte ülistavalt. Seened on pühad ning nad pole mitte kunagi labase naljatlemise sihtmärgiks, nagu see on sageli valge mehe viisiks alkoholi puhul.
Seeni süües võtab Wasson neid tassist, mis sisaldab tema selleks ööks määratud osa, samas kui curandera kodualtari ees palvetab. Ta närib neid aeglaselt, nagu tavaks, ja kuue paari söömiseks kulub umbes pool tundi.
Umbes kell 10:30 puhastas Eva Mendes seened suuremast prügist ning liigutas neid siis läbi põrandal põleva viirukivaigu suitsu. Seda tehes istus ta matil lihtsa altarilaua ees, mis oli kaunistatud kristlike piltidega – Jeesuslaps ja ristimine Jordani jões. Siis jaotas ta seened täiskasvanute vahel ära. Ta jättis 13 paari endale ja 13 oma tütrele. (Seeni arvestatakse alati paarikaupa.) Minu ootusärevus tõusis haripunkti: ta pöördus ümber ning andis mulle kuus paari tassi sees. Ma poleks saanud olla rohem õnnelik: see oli aastaid kestnud püüdluste kulminatsioon. Ta andis Allanile samuti kuus paari. Allanit valdasid segased tunded. Tema naine Mary oli nõustunud Allanit reisile lubama alles pärast seda, kui oli saanud temalt lubaduse, et ta neid vastikuid seeni endale suhu ei pane. Nüüd seisis ta dilemma ees, kuidas käituda. Ta võttis seened ja ma kuulsin teda ahastuses pomisemas, “Mu Jumal, mida küll Mary ütleb!” Siis me sõime oma seened ära, närides neid aeglaselt, milleks kulus umbes pool tundi. Maitse oli paha – nad olid kibedad ja eritasid läppunud lõhna, mis kauaks suhu ja ninna jäi. Allan ja mina olime otsustanud vastu seista kõikidele mõjudele, mis neil võiks olla, et vaadelda paremini öö jooksul toimuvaid sündmusi. Aga meie otsus vajus peatselt seente rünnaku alla kokku.
Kummaline, pühalik riitus ja imed pimeduses
Kaks kummalist ajatut ööd istusid Wasson ja Richardson peaaegu täielikus pimeduses maa-aluses ruumis koos curandera Eva Mendezega. Esimesel ööl võtsid nad mõlemad pühasid seeni ja nägid mõlemad nägemusi. Teisel ööl Richardson loobus; selle asemel seadis ta üles välklambi ja kaamerat pimedusest kostvate häälte järgi suunates jäädvustas osa tseremooniast filmilindile.
Pühalikus meloodilises leelotuses alustas Eva Mendez pöördumist seente poole, Kristuse ja pühakute nimel. Ta kuulutas oma häid kavatsusi ja anus siis kärsitult vaimusid, “Ma olen suu, kes teid otsib, aga te ei pööra tähelepanu. Tulge.” Rituaali edenedes tabas Wassonit imeliste kujutluspiltide lend, mis pani teda hiljem tõdema, “Esimest korda omandas sõna ekstaas tegeliku mõtte. Esimest korda ei tähendanud see kellegi teise meeleseisundit.”
Värskest mesilasevahast tehtud küünalt hõõguvate kopaalvaigu – põlisrahva traditsioonilise viiruki – tükikeste ees hoides kutsub Eva Mendez vaime kohale. Lapsed olid alati samas ruumis, kuigi nad tsermooniast aktiivselt osa ei võtnud.
Selle sessiooni haripunktis, umbes kell 3:30 hommikul, tegeleb Eva Mendez oma põdura 17-aastase pojaga. Sel ajal kui poiss seente poolt esile kutsutud nägemuste ekstaasis maas lebab, palub Eva, et jumal teda aitaks. Paremal olev laps, kes on võib-olla leelotamise rütmist uimastatud, magab rahulikult kogu rituaali aja. Umbes tosin indiaanlast jäid 20 korda 20 jala suurusesse ruumi kogu ööks. Mõned neist istusid, aga enamus lebas roomattidel.
Öö hakul loeb Eva Mendez leelotades üles oma kvalifikatsioone: “Kas ma pole mitte hea? Ma olen loojanaine, tähenaine, kuunaine, ristinaine, taevanaine. Ma olen pilveisik, rohul-oleva-kaste-isik.”
Vaikselt mediteerides istub Eva Mendez oma seenekausi ees. Kuigi ta sõi seeni kaks korda rohkem kui teised, jäi ta rahulikuks ja väärikaks, olles sageli lüüriline oma manitsemistes ja mõnikord kärsitu, kui vaimud ei tulnud.
Wasson (paremal) koos professor Heimiga küla lähedal asuval mäeküljel pühade seente eksemplare otsimas. Nad leidisd sealt kaks liiki.
Haruldaste, nägemusi tekitavate seente esmaavastamine
Ühel oma hilisemal ekspeditsioonil, mis oli korraldatud hallutsinogeensete seente otsimiseks ja uurimiseks, oli Wassoniga kaasas professor Roger Heim, tema vana sõber, üks maailma juhtivaid mükolooge ja Prantsuse Museum National d’Historie Naturelle juht. Wasson oli saatnud Heimile oma kolmelt eelmiselt reisilt kaasa toodud eksemplare. Nüüd oli Heimil võimalus uurida seeni koha peal, süüa neid koos indiaanlastega ja töötada välja tehnikad, kuidas mõnesid neist laboratooriumis kasvatada. Ajakiri LIFE avaldab siinkohal professor Heimi poolt vesivärvidega maalitud elusuuruses pildid seitset liiki hallutsinogeensetest seentest, mis on seni avastatud. Neli neist on teaduse jaoks uued liigid ja kaks on uued variandid teada olevast liigist, Psilocybe caerulescens Murrill.
Tänase päeva seisuga ei tea veel keegi, milline neis seentes sisalduv aine paneb sööja nägemusi nägema ja kuni hallutsiogeensete seente omadused pole selgelt kindlaks määratud, tuleb neid käsitleda äärmiselt ettevaatlikult. Indiaanlaste hulgas on nende kasutamine seotud mitmesuguste piirangutega. Erinevalt tavalistest söödavatest seentest ei müüda neid mitte kunagi turuplatsil ja ükski indiaanlane ei söanda neid süüa kergemeelselt, põnevuse pärast. Indiaanlased ise tarvitavad nende kasutamise kohta väljendit muy delicado, see tähendab ohtlik.
“Kõrgema Mõistuse Seen”, Psilocybe caerulescens Murrill var. nigripes Heim, mis kasvab Juquila lähedal.
Esmakordselt Kuubal 1904. aasta juunis avastatud Stropharia cubensis Earle kasvab karjamaadel, lehmasõnnikul.
Asteekide poolt “Vee lasteks” nimetatud Psilocybe aztecorum Heim kasvab Popocatepetl’i vulkaani nõlvade rohus.
Teatud puuliigi surnud tüvedel kasvav Conocybe siligineoides Heim, korjatud Wassoni poolt 1955. aastal.
“Okaskroon”, Psilocybe zapotecorum Heim kasvab soisel pinnal. Leiti esmakordselt 1955. aastal.
“Mäekõrgune” seen, Psilocybe caerulescens Murrill, var. mazatecorum Heim, kasvab suhkruroo jäänustel.
Indiaanlaste poolt kõige rohkem hinnatud ja nendest seentest kõige laiemalt levinud Psilocybe mexicana Heim kasvab karjamaadel.
Enne keskööd murdis Senora (nagu Eva Mendezt harilikult kutsutakse) altaril asuvast lillekimbust õie ja kasutas seda, et kustutada ainsa seni veel põlenud küünla leek. Me jäime pimedusse ja see pimedus ümbritses meid kuni koiduni. Pool tundi ootasime me vaikuses. Allan tundis külma ja mähkis end teki sisse. Mõne minuti pärast kummardus ta minu poole ja sosistas, “Gordon, ma näen asju!” Ma ütlesin talle, et ta ei muretseks, sest ma näen samuti. Nägemused olid alanud. Nad saavutasid intensiivsusplatoo hilja öösel ja jätkusid samal tasemel kuni umbes kella neljani. Me tundsime end oma jalgadel veidi ebakindlalt ja alguses ajas iiveldama. Heitsime matile, mis oli meie jaoks maha laotatud, aga kellelgi ei olnud mingit soovi magada, välja arvatud lapsed, kellele seeni ei pakutud. Me polnud kunagi valvsamalt ärkvel olnud ning nägemused tulid vaatamata sellele, kas meie silmad olid lahti või kinni. Nad kerkisid esile nägemisvälja tsentrist, avanedes tulles, kord kiirustades, kord aeglaselt, sellises tempos, nagu meie tahe valis. Nad algasid kunstimotiividega, nurgelistega, nagu näiteks need, millega võiks kaunistada vaipasid või tekstiile või tapeete või mida võib näha arhitekti joonistuslaual. Siis arenesid nad paleedeks, koos õuede, kaaristute ja aedadega – toredad paleed, kaetud kõik poolvääriskividega. Siis nägin ma mütoloogilist elajat kuninglikku tõlda vedamas. Hiljem oli nõnda, nagu oleks meie maja lahustunud ja mu hing oleks välja lennanud ja ma hõljusin õhus, vaadates mägiseid maastikke, koos kaamelikaravanidega, mis aeglaselt üle nõlvade liikusid, ja mäed astang astangu järel lausa taevasse kerkisid. Kolm päeva hiljem, kui ma kordasin sama kogemust samas ruumis koos sama curanderaga, nägin ma mägede asemel jõesuudmeid, kus kristallselge vesi voolas läbi lõputute pilliroolagendike mõõtmatusse merre, kõike seda valgustamas horisondil oleva päikese pastelne kiirgus. Sel korral ilmus inimfiguur, naine primitiivses kostüümis, seistes ja vaadates üksisilmi üle vee, mõistatuslik, kaunis, nagu skulptuur, välja arvatud see, et ta hingas ja kandis kootud värvilisi riideid. Näis, nagu oleksin ma vaadanud maailma, millesse ma ei kuulu ja millega mul pole lootustki kontakti luua. Seal ma olin, ruumis hõljumas, kehast vabanenud silm, nähtamatu, kehatu, nähes kuid olles mitte nähtud.
Allan Richardson sööb seent, hoolimata oma naisele antud tõotusest.
Nägemused polnud ei ähmased ega ebaselged. Nad olid teravalt fokuseeritud ning jooned ja värvid olid nii teravad, et paistsid mulle rohkem reaalsed kui ükskõik mis muu, mida ma olin iialgi oma enda silmadega näinud. Ma tundsin, et nüüd näen ma selgesti, samas kui tavaline nägemine annab meile puuduliku pildi; ma nägin arhetüüpe, platonlikke ideid, mis on varjul igapäevaelu puudulike piltide taga. Mu pead läbis mõte: kas jumalikud seened võiksid olla selleks saladuseks, mis on peidus muistsetes Müsteeriumides? Kas see imepärane mobiilsus, mida ma nüüd nautisin, võiks olla selgituseks neile lendavatele nõidadele, kes mängisid nii tähtsat osa põhjapoolse Euroopa folklooris ja muinasjuttudes? Need mõttekäigud käisid mul peast läbi samal ajal, kui ma nägemusi nägin, sest seente efekt on tekitada hinge jagunemine, isiksuse lõhenemine, teatud liiki skisofreenia, kus ratsionaalne külg jätkab arutlemist ja nende tundmuste vaatlemist, mida teine külg parajasti naudib. Meel on kinnitatud justnagu elastse köiega ringi uitavate tajude külge.
Samal ajal ei istunud Senora ja tema tütar tegevusetult. Kui meie nägemused olid veel algfaasis, siis kuulsime, kuidas Senora rütmiliselt oma käsi liigutas. Ta alustas madalat, seosetut ümisemist. Siis said fraasidest artikuleeritud silbid, iga katkendlik silp teravalt läbi pimeduse lõikumas. Siis tegi Senora vähehaaval algust täiusliku palvelauluga, mis kõlas nagu väga vana muusika. See paistis mulle kohati nagu Muistsete Päevade alguslaul. Öö edenedes vahetas tütar teda laulmisel välja. Nad laulsid hästi, mitte kunagi valjult, aga samas mõjuvõimsalt. Nende laul oli kirjaldamatult hell ja liigutav, karge, elav, kõlav. Ma polnud kunagi taibanud, kui tundlik ja poeetiline instrument võib misteegi keel olla. Võib-olla oli Senora esituse ilu osalt seente poolt põhjustatud illusioon; niisugusel juhul seostuvad hallutsinatsioonid nii kuulmise kui ka nägemisega. Kuna me ei ole muusika asjatundjad, siis ei osanud me öelda, kas need laulud olid täielikult Euroopa päritolu või osalt põlismaised. Aeg-ajalt tõusis laul haripunkti ja katkes siis järsult, ning Senora tõi kuuldavale sõnu, ägedaid, käredaid sõnu, mis lõikusid läbi pimeduse nagu nuga. See oli seen, kes tema läbi kõneles, Jumala sõnad, nagu iniaanlased usuvad, andes vastuseid osalejate poolt välja toodud probleemidele. See oli Oraakli kuulutus. Teatud aja tagant, võib-olla iga poole tunni järel, oli lühike vaheaeg, mille jooksul Senora lõdvestus ja mõni inimene süütas sigareti.
Ühel hetkel, kui tütar parajasti laulis, tõusis Senora pimeduses püsti, seal kus toas oli veidi vaba ruumi, ning alustas rütmilist tantsu, koos plaksutamise või klõpsutamisega. Me ei tea täpselt, kuidas ta oma efekte saavutas. Plaksud või klõpsud olid alati kõlavad ja tõelised. Nii palju kui me teame, ei kasutanud ta mingeid vahendeid, ainult oma käsi, lüües neid omavahel kokku või ehk ka vastu oma erinevaid kehaosasid. Plaksud ja klõpsud olid häälestatud, rütm oli kohati keerukas ning kiirus ja helitugevus varieerusid peenelt. Me arvame, et Senora pöördus järgemööda nelja kompassi suunda, pöörates end päripäeva, aga me ei ole selles kindlad. Üks asi on kindel: see müstiline löökide kuuldavale toomine oli kõhurääkijalik, iga klõps tuli suunast ja kauguselt, mida polnud võimalik ette ennustada, kord oli see meie kõrvade lähedal, kord kaugemal, ülal, all, siin ja taamal, nagu Hamleti vaim hic et ubique. Me olime hämmingus ja lummatud, Allan ja mina.
Seal me siis lebasime oma matil, pimeduses märkmeid kritseldades ja sosinal kommentaare vahetades, meie kehad olid loiud ja rasked nagu tina, samas kui meie tajud hõljusid vabalt ruumis, tundes tuulehoogusid väljas ning takseerides tohutuid maastikke või uurides sõnulseletamatult ilusate aedade nurgataguseid. Ja kogu selle aja kuulasime me tütre laulmist ning ebamaiseid klõpese ja lopse, mis olid peenetundeliselt kontrollitud ja mis tulid ümber meie ringi tormavatelt nähtamatutelt olevustelt.
Seent võtnud indiaanlastel oli vokaalses tegevuses oma osa. Pingehetkedel tõid nad kuuldavale tasaseid vaimustus- ja imetlushüüdeid, mis olid vastuseks lauljatele ja harmoneerusid nendega, spontaanselt ja ometi kunstipäraselt.
Esimesel ööl jäime me magama umbes kella nelja ajal hommikul. Allan ja mina ärkasime kell kuus, puhanuna ja pead selged, kuid sügavalt vapustatud kogemusest, mille me olime läbi teinud. Meie sõbralikud võõrustajad serveerisid kohvi ja leiba. Seejärel me lahkusime ja kõndisime tagasi umbes miil maad eemal asuvasse indiaanlaste majja, kus me elasime.
Seente söömisele järgnenud hommikul vaatavad Wasson ja tema naine üle pimedas tehtud märkmeid. Purkides on seened, mis saadeti hiljem Heimile.
Nende mitmete seenetseremooniate põhjal, mida ma olen praeguseks pealt näinud, ja mida on kokku üheksa, on mulle selge, et vähemalt misteekide maal on riituse jaoks hädavajalik kogudus. Kuna aga kogudus, selleks et osaleda, peab olema üles kasvanud traditsioonis, siis iga valge inimese kohta peaks olema suur hulk indiaanlasi. See aga ei tähenda seda, nagu kaotaksid seened oma väe, kui neid ei sööda üheskoos. Minu naine ja 18-aastane tütar Masha liitusid meiega päev pärast minu poolt kirjeldatud tseremooniat ja 5. juulil sõid nad oma magamiskottides lebades seeni ainult meiega koos olles. Nad kogesid samuti nägemusi. Nad nägid neidsamu briljantseid värve, minu naine nägi balli Versailles’ Palees, koos selle perioodi kostüümides tegelastega, kes tantsisid Motzarti menuetti. Lisaks sõin ma seeni kuivatatud kujul oma magamistoas New Yorgis 12. augustil 1955, kuus nädalat pärast seda, kui ma olin neid Mehhikos korjanud, ning avastasin, et kui üldse oli midagi teistmoodi, siis oli nende hallutsinogeenne vägi pigem suurenenud.
See oli üks jalutuskäik metsas, palju aastaid tagasi, mis pani minu naist ja mind müstilist seent otsima. Me abiellusime Londonis 1926. aastal, ta oli venelane ja üles kasvanud Moskvas. Ta oli äsja Londoni ülikoolis arsti kvalifikatsiooni omandanud. Mina olin Great Falls’ist Montanas, anglosaksi päritolu. 1927. aasta suve lõpul, äsja abiellununa, veetsime me oma puhkuse Catskills’is. Esimese päeva pärastlõunal läksime me jalutama armsale mägirajale, kõndides läbi metsade, mida läbistasid laskuva päikese viltused kiired. Me olime noored, muretud ja armunud. Järsku tormas mu mõrsja minu kõrvalt minema. Ta oli märganud metsas kasvavaid seeni, lippas üle metsaalust katva kuivanud lehtedest vaiba ning põlvitas kord ühtede ja kord teiste seente juurde, mis kobarate kaupa ümberringi kasvasid. Vaimustunult nimetas ta igat liiki hellitava venekeelse nimega. Ta silitas seeni, nautides nende mullalõhna. Nagu kõik tublid anglosaksid ei teadnud ma seenemaailmast midagi ja tundsin, et mida vähem ma neist vastikutest ja kahtlastest asjadest tean, seda parem. Naise jaoks olid need head asjad, väga ahvatlevad märkava meele jaoks. Ta kavatses kindlalt neid korjata, naerdes minu protestide peale ja pilgates mu kartust. Ta tõi neid terve seelikutäie suvemajakesse kaasa. Ta puhastas ja keetis nad ära. Sel õhtul ta sõi neid, üksinda. Ma olin äsja abiellunud ja arvasin, et järgmisel hommikul ärkan ma lesena.
Need dramaatilised olukorrad, mis minus hämmingut ja segadust tekitasid, avaldasid meile mõlemale sügavat muljet. Sellest päevast alates hakkasime otsima selgitust sellele kummalisele kultuurilisele lõhele, mis eristab meid ühes meie elu väikeses valdkonnas. Meie meetodiks oli koguda kokku kõik see informatsioon, mida me suutsime saada ning mis puudutas indoeurooplaste ja nende kõrval elavate rahvaste suhtumist metsikult kasvavatesse seentesse. Me üritasime välja selgitada seente liigid, mida iga rahvas teab, seda, kuidas neid liike kasutatakse ja nende rahvapärased nimed. Me süvenesime nimede etümoloogiasse, et jõuda nende algupäras peituvate metafoorideni. Me otsisime seeni müütidest, legendidest, ballaadidest, vanasõnadest, nende autorite kirjutistest, kes on ammutanud oma inspiratsiooni folkloorist, igapäevaste vestluste klišeedest, slängist ja kõnekeele sõnavara siivututest nurgatagustest. Me otsisime neid ajaloo lehekülgedelt, kunstist, Pühakirjast. Meid ei huvitanud see, mida inimesed seente kohta raamatutest teada saavad, vaid mida harimata maainimesed teavad oma lapsepõlvest, perekonnaringi rahvapärimusest. Tuli välja, et me olime sattunud uudse uurimisvaldkonna peale.
Kui aastad läksid ja meie teadmised kasvasid, siis avastasime me oma andmestikus üllatava mustri: iga indoeuroopa rahvas on oma kultuuriliselt pärandilt kas siis “mükofoobne” või “mükofiilne” – see tähendab, et iga rahvas kas tõrjub seenemaailma ja on selle suhtes asjatundmatu või teab seda hämmastavalt hästi ja armastab seda. Meie mahukas ja sageli lõbus tõendusmaterjal selle teesi toetuseks täidab mitu peatükki meie uues raamatus, milles me tutvustame oma ideed teadusmaailmale. Me leiame, et suurvenelased on valdavalt mükofiilid, nagu ka katalaanid, kelle seeni puudutavas sõnavaras on rohkem kui 200 nimetust. Muistsed kreeklased, keldid ja skandinaavlased olid mükofoobid, nagu seda on ka anglosaksid. Oli veel üks nähtus, mis köitis meie tähelepanu: juba ammustest aegadest seostus metsikute seentega see, mida antropoloogid nimetavad mana, üleloomulikkuse aura. Juba sõna “mürgiseen” (“toadstool”) võib olla algselt tähendanud “deemonlikku seent” (“demonic stool”) ja olnud spetsiifiliseks nimetuseks Euroopa seenele, mis põhjustab hallutsinatsioone. Muistses Kreekas ja Roomas oli uskumus, et teatud liiki seened on sigitatud välgunoole poolt. Me tegime täiendava avastuse, et seda konkreetset müüti, millel ei ole mingit loodusteaduslikku põhjendust, usuvad seniajani paljud eri paikades elavad rahvad: kõrbearaablased, India, Pärsia ja Pamiiri rahvad, tiibetlased ja hiinlased, filipiinlased ja Uus-Meremaa maoorid ning seda võib leida koguni Mehhiko sapoteekide hulgas…. Kogu meie tõendusmaterjal üheskoos pani meid palju aastaid tagasi tulema välja riskantse ja julge oletusega: kas pole mitte tõenäoline, et kaua aega tagasi, kaua enne kirjutatud ajaloo algust olid meie esivanemad kummardanud jumalikku seent? See seletaks seda üleloomulikkuse aurat, mis paistab kõiki seeni ümbritsevat. Me olime esimesed, kes pakkusid välja hüpoteesi jumalikust seenest Euroopa rahvaste kauges kultuurilises taustsüsteemis ja see hüpotees tõstatas otsekohe järgmise probleemi: mis liiki seent siis kunagi kummardati ja miks?
Tuli välja, et meie oletus polnudki nii laest võetud. Saime teada, et Siberis on kuus primitiivset rahvast – nii primitiivsed, et antropoloogid vaatlevad neid kui väärtuslikke muuseumieksemplare kultuurilise uurimistöö tarvis –, kes kasutavad hallutsinogeenset seent oma šamanistlikes riitustes. Avastasime, et Borneo djakid ja Uus-Guinea Mount Hageni pärismaalased on abi otsides samuti sarnaste seente poole pöördunud. Hiinas ja Jaapanis sattusime me muistsele jumaliku surematuse seene traditsioonile, ning Indias räägitakse, vastavalt ühe koolkonna pärimusele, et Buddha sõi oma viimase õhtusöögina seenest valmistatud roa ja kandus otsekohe nirvaanasse.
Kui Cortez vallutas Mehhiko, siis teatasid tema kaaslased, et asteegid kasutasid oma religioossetel tseremooniatel teatud seeni, pakkudes neid, nagu esimesed Hispaania mungad seda väljendasid, deemonlikul pühal õhtusöömaajal, ja nimetasid neid teonanacatl, “Jumala ihu”. Aga keegi ei pidanud tol ajal oluliseks seda praktikat detailsemalt uurida ja kuni tänase päevani on antropoloogid sellele vähe tähelepanu pööranud. Meie oma huviga seente vastu haarasime Mehhiko võimalusest kinni ning oleme aastaid pühendanud oma kiire elu vähesed vabad tunnid sellele, et otsida jumalikku seent Kesk-Ameerikas. Meie arvates oleme me avastanud selle teatud freskodel Mehhiko orus, mis pärinevad ajast umbes 400 A.D., ning samuti “seenekivide” näol, mis on nikerdatud Guatemaala mägismaa maiade poolt ja mille iga uletub ühe või kahe eksemplari puhul kivinikerduste kõige vanemasse perioodi, võib-olla aastasse 1000. eKr.
“Seenekivi” Guatemaala mägismaalt, mis on dateeritud aega 300–600 AD.
Päeval pärast oma seeneavantüüri ei teinud me Allaniga suurt midagi peale selle, et rääkisime oma kogemusest. Olime viibinud meie misteegi sõprade šamanistlikul, laulu ja tantsuga riitusel, mida ükski antropoloog ei olnud iialgi varem Uues Maailmas kirjeldanud, esitusel, millel on hämmastavaid paralleele mõnede arhailiste paleo-Siberi rahvaste šamanistlike praktikatega. Aga kas selle tähendus, mida me olime pealt näinud, ei ulatu järsku veelgi kaugemale? Hallutsinogeensed seened on looduslik produkt, mis on arvatavasti inimesele kättesaadav paljudes maailma osades, sealhulgas Euroopas ja Aasias. Inimese evolutsiooni käigus, kui ta otsis teed välja oma primitiivsest minevikust, pidi tulema hetk ajaloos, mil ta avastas hallutsinatoorsete seente saladuse. Nende mõju temale, nii nagu mina seda näen, sai olla ainult põhjalik, detonaator uutele ideedele. Sest seened näitasid talle maailmasid, mis olid sealpool talle tuttavaid horisonte, ruumis ja ajas, koguni maailmasid teistsugusel olemise tasandil, taevast ja võib-olla ka põrgut. Kergeuskliku primitiivse meele puhul pidid seened jõuliselt tugevdama ideed imelisusest. Paljud emotsioonid on inimesel ühised loomariigiga, kuid aukartus ja harras austus ja hirm Jumala ees on eriomased inimesele. Kui me peame meeles niisuguseid õndsalikke tundmusi nagu aukartus ja ekstaas ja caritas, mida jumalikud seened esile kutsuvad, siis annab see julgust küsida, kas mitte need ei istutanud primitiivsesse inimesesse koguni jumala ideed.
Võib-olla pole see juhus, et hispaania keelt kõneleva indiaanlase esimene vastus minu küsimusele seente mõju kohta oli sageli järgmine: Le llevan ahí donde Dios está, “Nad viivad su sinna, kus on Jumal”, vastus, mida me oleme saanud paljudel kordadel, erinevatest kultuurilistest piirkondadest pärinevatelt indiaanlastelt, peaaegu nii, nagu seisaks see kirjas mingit sorti katekismuses. Kõikidel aegadel on leidunud harukordseid hingi – müstikuid ja teatavaid poeete – kellel on olnud ilma ainete abita ligipääs nägemuslikule maailmale, mille võti on seente käes. William Blake valdas saladust: “See, kes ei suuda ette kujutada … tugevamat ja paremat valgust, kui tema kaduv surelik silm näha suudab, ei oma üldse kujutlusvõimet”. Aga ma võin kinnitada, et seened teevad need nägemused kättesaadavaks palju suuremale hulgale. Nägemused, mida me nägime, pidid tulema ilmselt meie sisemusest. Aga need ei meenutanud midagi, mida me olime näinud oma silmadega. Kusagil meie sees peab asuma varaait, kus need nägemused magavad, kuni nad esile kutsutakse. Kas need nägemused kujutavad endast alateadvuslikku transmutatsiooni asjadest, mida on loetud ja nähtud ja ette kujutatud ning mis on sel määral transmuteerunud, et kui nad sügavustest esile manatakse, siis ei tunne me neid enam ära? Või kas seened ergutavad veelgi suuremaid sügavusi, sügavusi, mis kujutavad endast tõepoolest Tundmatust?
16. sajandist pärinev Mehhiko joonistus, mis kujutab kolme seent, neid söövat meest ja jumalat tema selja taga, kes räägib seente kaudu.
Igal oma edukal reisil Mehhiko lõunaosa indiaani rahvaste juurde oleme me suurendanud oma teadmisi jumalike seente kasutamise kohta, ja koos meie teadmiste kasvamisega kerkib jätkuvalt üles uusi ja erutavaid küsimusi. Me oleme leidnud viis eraldiasuvat piirkonda, kus indiaanlased seente abi kasutavad, kuid kasutamine varieerub märkimisväärselt igas piirkonnas. Vaja oleks väljaõppinud antropoloogide avarapilgulist lähenemisviisi igas piirkonnas ja koostööd seente spetsialistiga. Viimatimainituid on kogu maailmas suhteliselt vähe: seened on unarusse jäetud valdkond loodusteadustes. Selles valdkonnas on professor Roger Heim tuntud üle kogu maailma. Ta pole mitte ainult tohutu kogemusega seente alal: ta on väljapaistev teadlane ka teistes valdkondades, tunneb põhjalikult humanitaarteadusi ja on Museum National d’Historie Naturelle juht Pariisis. Meie uuringute algfaasis oli ta aidanud meid oma nõuannetega ning 1956. aastal olid meie edusammud sellised, et oli põhjust ta ühele väliuuringute reisile kaasa kutsuda. Meiega koos tulid veel keemik professor James A. Moore Delaware Ülikoolist; antropoloog Guy Stresser-Pean Sorbonne’st; ning taas kord meie ustav sõber Allan Richardson fotograafina.
Sel korral oli esmaseks ülesandeks hallitsinogeensed seened identifitseerida ja hankida neid piisaval hulgal laboratoorsete uuringute tarvis. See on raskem kui võhik võiks arvata. Kuigi varased Hispaania autorid kirjutasid jumalikest seentest neli sajandit tagasi, pole ükski antropoloog ega mükoloog enne meie põlvkonda olnud piisavalt huvitatud selle probleemiga tegelemisest. Nendest seentest teavad indiaanlased, kes kuuluvad meist kultuuriliselt kõige kaugematesse hõimudesse, on eraldatud maanteedest kaugel asuvatesse mägedesse ning ühtlasi ka keelebarjääri taha. On vaja võita nende usaldus ja ületada nende kahtlused valge mehe suhtes. Tuleb seista vastamisi elu füüsiliste ebamugavustega ja haiguste ohuga indiaani külades vihmasel aastaajal, mil seened kasvavad. Neis paikades võib valget nägu vahetevahel näha küll kuival aastaajal, aga vihmade tulles need haruldased olendid – misjonärid, arheoloogid, antropoloogid, botaanikud ja geoloogid – kaovad. On teisigi raskusi. Seitsmest curanderost, keda ma praeguse seisuga olen näinud seeni võtmas, olid ainult kaks, Eva Mendez ja tema tütar, oma tegevuse pühendunud harrastajad. Mõned neist teistest olid seevastu kahtlased tegelased. Kord nägime me curanderot võtmas ainult sümboolset seente doosi, ja oli üks teine, kes sõi ja pakkus meile seeneliiki, millel ei olnud üldse mingeid hallutsinogeenseid omadusi. Kui me oleksime näinud ainult teda, siis oleksime pidanud tagasi pöörduma arvamusega, et seente kuulsad omadused on eksiarvamus, hämmastav autosugestiooni juhtum. Kas sel juhul oli tegemist kavatsetud pettusega või olid kuivatatud seened aja jooksul oma iseäralikud omadused kaotanud? Või mis on antropoloogiliselt palju huvipakkuvam, kas mõned šamaanid asendavad autentsed liigid tahtlikult mõjutute liikidega, et hoiduda millestki, mis on liiga püha, et seda kanda võtta. Ja isegi kui me oleme võitnud Eva sarnase vilunud praktiseerija usalduse, peab olema õige õhkkond täiusliku esituse jaoks ja peab leiduma küllaldaselt seeni. Mõnikord on seened isegi vihmasel aastaajal haruldased, nagu me oma väärtuslike kogemuste põhjal teame.
Praeguse hetke seisuga on meile teada seitse liiki hallutsinogeenseid seeni, mida Mehhikos kasutatakse. Aga mitte kõik indiaanlased ei tea neid ja isegi mitte külades, kus neid kummardatakse, ning kas siis heas usus või selleks, et külalisele rõõmu valmistada, pakuvad curanderod mõnikord valesid seeni. Ainsaks kindlaks kontrollimise võimaluseks on seeni süüa. Koos professor Heimiga oleme me sel moel kindlaks teinud neli liiki, mille omadused on väljaspool kahtlust. Paremuselt järgmine võte on saada kinnitus mitmelt erinevalt informeerijalt, kes pole omavahel tuttavad, ning võimaluse korral veel erinevatest kultuuripiirkondadest. Seda oleme me teinud veel mitme täiendava liigi puhul. Me oleme nüüd kindlad nelja liigi puhul, üsna veendunud veel kahe puhul ja kaldume aktsepteerima väiteid, mis käivad seitsmanda kohta, kusjuures need seitse kuuluvad kolme erinevasse perekonda. Neist seitsmest vähemalt kuus paistavad olevat teaduse jaoks uued. Võib-olla avastame me lõpuks rohkem kui need seitse liiki.
Seeni ei kasutata terapeutilise toimeainena: nad ise ei too kaasa tervenemisi. Indiaanlased “konsulteerivad” seentega, kui nad on segaduses selle suhtes, kuidas mõne tõsise probleemiga tegeleda. Kui keegi on haige, siis seen ütleb, mis haiguse põhjustas ja kas patsient jääb elama või sureb ning mida tuleks teha toibumise kiirendamiseks. Kui seen ennustab surma, siis patsient ja tema perekond, kes sellesse usuvad, alistuvad sellele: patsient kaotab isu ja heidab peatselt hinge ning juba enne tema surma alustatekse ettevalmistusi peiedeks. Või siis võidakse küsida seenelt konsultatsiooni varastatud eesli asjus ja saada teada, kust teda leida ja kes ta võttis. Või kui armastatud poeg on läinud ära laia maailma – näiteks ebaseaduslikult Ühendriikidesse – siis on seen teatud liiki postiteenistuseks: ta annab teada, kas poeg on veel elus või on surnud, kas ta on vangis, abiellunud, hädas või edukas. Indiaanlased usuvad, et seened hoiavad võtit nähtuse jurde, mida meie nimetame ektrasensoorseks tajuks.
Seened Pariisis, kultuurid, mille tõi Mehhikost kaasa Heim, et kasvatada neid oma laboratooriumis. Need on Psilocybe mexicana Heim.
Vähehaaval hakkavad seente omadused teatavaks saama. Indiaanlased, kes neid kasutavad, ei muutu sõltlasteks: kui vihmane aastaaeg on möödas ja seened kaovad, siis ei paista olevat mingit psühholoogilist himu nende järele. Igal liigil on omaenda hallutsinogeenne mõjusus ja kui ühte liiki pole piisavalt saadaval, siis segavad indiaanlased kokku erinevaid liike, tehes kiiresti arvestuse õige doosi suhtes. Tavaliselt võtab curandero kõige suurema doosi ja igaüks selgitab välja, milline tema enda doos peaks olema. Paistab, et doos kasutamise käigus ei suurene. Mõned inimesed vajavad rohkem kui teised. Doosi suurendamine intensiivistab kogemust, aga ei pikenda eriti efekti. Seened teravdavad mälu, kui üldse midagi, hävitades samas täielikult ajataju. Sel ööl, mida me oleme kirjeldanud, elasime me läbi terved igavikud. Kui meile paistis, et nägemuste jada oli kestnud aastaid, ütlesid meie kellad, et möödunud olid kõigest sekundid. Meie silmapupillid olid laienenud, pulss lõi aeglaselt. Me arvame, et seentel ei ole inimorganismis mingit kumulatiivset efekti. Eva Mendez on võtnud neid 35 aastat ja kui neid on külluslikult, siis võtab ta neid õhtu õhtu järel.
Seentega seondub keemiline probleem. Mis on see neis sisalduv mõjuaine, mis vallandab kummalised hallutsinatsioonid? Praeguse seisuga on meil alust arvata, et see erineb niisugustest tuttavatest ainetest nagu oopium, koka, meskaliin, hashish jne. Kuid keemikul on pikk tee käia, enne kui ta selle aine eraldab, selle molekulaarse struktuurini jõuab ja selle sünteesib. Puhtalt teaduslikus valdkonnas on tegemist suurt huvi pakkuva probleemiga. Kas sellest ainest oleks ka abi psüühiliste häiretega tegelemisel?
Minu naine ja mina oleme kaugele reisinud ja palju avastanud, alates sellest päevast 30 aastat tagasi Catskills’is, kus me esimest korda tajusime metsikult kasvavate seente kummalisust. Kuid kõik see, mida me oleme siiani avastanud, avab ainult uued väljavaated edasiseks uurimistööks. Täna oleme me alustamas oma viiendat ekspeditsiooni Mehhiko indiaani küladesse, püüdes jälle rohkendada ja täpsustada oma teadmisi sellet rollist, mida on etendanud seened nende kaugetes paikades asuvate rahvaste elus. Aga Mehhiko on ainult algus. Kogu tõendusmaterjal, mis seondub meie endi Euroopa kultuuride primitiivsete algusaegadega, tuleb uuesti üle vaadata, et teada saada, kas ja millist osa hallutsinogeenne seen selles mängis, ning millest järgmised sugupõlved on ehk mööda vaadanud.
TÄNUSÕNAD
Kesk-Ameerikas viibitud ajal saadud abi eest on autor ja Mrs. Wasson tänu võlgu eelkõige järgmistele inimestele: Mehhikos Robert J. Weitlaner; Carmen Cook de Leonard ja tema abikaasa; Eunice V. Pike, Walter Miller, Searle Hoogshagan ja Bill Upson, Summer Institute of Linguistics; samuti Gordon Ekholm, American Museum of Natural History, New York; ja direktor Stephan F. De Borhegyi, Stovall Museum of the University of Oklahoma. Nad tänavad materiaalse abi eest, mille tagas neile Ameerika Filosoofiaühing ja Geschicteri Meditsiiniuuringute Fond, samuti saab nende tänud Banco Nacional de Mexico, kes võimaldas neil kasutada eralennukit ja suurepärase piloodi kapten Carlos Borja teeneid. Mükoloogilise juhendamise eest on nad tänu võlgu eelkõige Roger Heimile, Pariisi Museum National d’Historie Naturelle direktorile. Üldiste nõuannete eest on nad kõige rohkem tänu võlgu Roman Jakobsonile Harvardi Ülikoolist, Robert Gravesele Majorcalt, Adriaan J. Barnouwle New Yorgist, Georg Morgenstiernele Oslo Ülikoolist, L.L. Hammerichile Kopenhaageni Ülikoolist, Andre Matrinetile Sorbonnest ja Rene Lafonile, Faculte des Letters, Bordeaux. Artiklis on kohtade ja inimeste nimed muudetud, et kaitsta nende privaatsust.
*
Seeking the Magic Mushroom
http://www.psychedelic-library.org/life.htm
http://www.imaginaria.org/wasson/life.htm
*
