Tõde alastikultuurist

Tõde alastikultuurist

Erich D. Differt

 

 

“Ringraadio” kirjastus.
Moodsad eluraamatud – Juuli 1934, nr. 5.

 

    Kõigile meie vabakehakultuuri sõbrule, kes anduvad elutoova päikese kiirte kõditavaile kallistusile ja maheda suvetuule mõnule kas teadliku sümpaatiaga või teadmatult, endale aru andmata, olgu pühendatud see raamat. Veel enam aga neile vastaseile, kes püüavad tagasi tõrjuda seda, et meie, “päikese lapsed”, häbenematult andume sellele päikese ja suvetuule rõõmule oma vaba keha kõigi pooridega, – ilma et see sunniks meid purustama sidemeid, mis seob meid abielu, perekonna, sõpruse, üksmeelse ühiskonna mõistete kujul teiste inimestega ka teisest soost, – kas lühikesekski ajaks, muutes selle intensiivseima olemasolu rõõmuga tõsiseks puhketunniks. Neile pühendan selle raamatu erilise soojusega, olles siiski täiesti teadlik, kui põhjendamatu on see vastasus, mis ainult väikesest tõukest ümberlükatav. Tihti on vaja ainult ühtainsat isikliku elamusega sõbraliku koosviibimise tundi alasti sõprade ringis täielise “soo” unustamisega, et muuta Saulus Pauluseks.

    Sest minu kindel, loogiliselt põhjendatud ja sadade elavate näiteiga kinnitatud tõekspidamine on, et tõsiste vastaste arv, kes vaenulikud vabakehakultuuri ideele sisemisest, oma loomusest põlvnevast tungist, on väga väike. Ülekaaluv enamus neist teab vabakehakultuurist ainult seda, et see on “alastikultuur”, paljastatud nais- ja meessoo koosviibimine. Juba lapsest peale on neile sisendatud, et alastiolek on viisakusetu, tuleb häbeneda oma paljast keha. Ja jääbki arvamine, nagu senised elukogemused neile näidanud, et alasti naise ja mehe koosviibimine kahtlemata viib ühise meelelise joobumuseni.

    Palju on neidki, kellele ei ole võõras kehakultuuri tõsine olemus, oluline sisu, kes oma teadmised omandanud selle liikumise ausast mõttest rohkearvulisest tõsisest literatuurist, nii et idee iseenesest juba tuttav, vahel koguni seevõrra, et nelja seina vahel salaja, võõra silma nägemata, kodus püüavad teostada vabakehakultuuri. Neil läheb samuti kui Toomal, kes ei suutnud uskuda nägemata ja tundmata, ta vajas isiklikku elamust. Ja see oleks ju kindlasti kerge, sest vabakehakultuurlased ei moodusta mõnd kitsast fanaatilist sekti, vaid nad hüüavad oma “teretulemast” ka ausaile õigust otsijaile kahtlejaile (ainult lõbutsejad, kes otsivad sensatsioonihimulist sarnase koosviibimise võimalust, on neile vastikud).

    Aga seal võib ähvardada neid kartus lähemate pilke ja laituse eest, kui juhtub, et kuuldakse nende järgnemist sarnasele kutsele. Võib lisanduda koguni näilise võitmatu takistusena tume hirm enese võimetusest, mitte olla oma ihade ori, vaid isand. Kuni ühel päeval mõni juhus viib sarnase kahtleja vabakehakultuurlaste ringi, kus ta kõik oma uskumatused heidab kõrvale ja jõuab teadmisele, et päikese imejõud suudab vallutada tedagi ja teha oma truuks vasalliks. Sest looduse järele on ju inimene samasugune kui kõik elus olevused päikese all; temagi kehaline hea tervis ja kasv on suurel määral olenev õhu ja valguse juurdepääsust kehale, nagu see eriti torkab silma taimeriigis.

    Aga mitte kehalist head tervist ei mõjutata neist faktoreist, vaid hingelisele meeleolulegi on nad suure tähtsusega. Vaatlused, mida pakub igapäevane elu igal sammul, kinnitavad seda sajakordselt, tingimusega, et tarvitame oma kriitikat lahtiste silmadega, kahtlusteta ja objektiivselt. Vaadeldagu ainult, kui meeleldi inimene mõnutseb täiesti alasti olles seal, kus talle valitseva seltskonna arvamuse ja ettekirjutuste järele see võimalik. Juba vannitoas ta ei rahuldu ainult lühike aeg kestvast keha pesemisprotseduurist. Peaaegu erandita võib teha kindlaks, et sauna külastajad püüavad lamamisega, liiklemisega, jutlemisega ja muude taoliste abinõudega viivitada kojuminekuga ja seega pikendada täielist alastioleku mõnutunnet seni kuni seda vaba aeg lubab. Veel selgemini ilmneb see soo järele eraldatud vabas supelkohas, kus külastajaile ei saa osaks mitte ainult keha kallistav värske õhk, vaid ka päikesekiirte takistamatu heategu. Nad on valmis tundideks pikendama oma peatust seal, kui jätkub aega, lamades enamasti rannal, väljaspool vett.

    Teisiti on lugu avalikes supelrandades, kus täiskasvanuile mõlemast soost külastajate pärast täieline alastiolek keeldud. Aga sealgi võib panna tähele, millise heameelega mõistlikumad vanemad lubavad oma väikesi, kelle süütute kehade ees meiegi tänapäevased liialdatud moraalivaated, jumal tänatud, veel peatuvad, ihualasti rannal soojas kaldavees mängida ja joosta. Olgu instinktiivsest tundest või teadlikust äratundmisest juhituna, avavad nad seega oma väikesile vastupanujõu algallika ähvardavate armutute pisilassõjavägede vastu. Ja pilgus, millega täiskasvanu jälgib sarnaste päikesepaistes alasti jooksvate laste mängu ja liigutusi, võib ilusa vaatepildi meeldivuse kõrval märgata tihti selget kadedushelki (olgugi et enamasti teadmata ja omaks võtmata), et see paradiis neile, täiskasvanuile, on suletud. Paljud neist ei jõua teadmisele, et see õieti võetuna neile sugugi ei ole suletud, vaid nad selle endale ise ehitanud vigaselt loodud ja kõrgele püstitatud eelarvamiste ja valeotsuste kaudu, sulgedes seega endale kehalise, vaimse ja lõppeks sotsiaalsegi tervise ja elujõu peaallika.

    See tänapäeva inimesile suletud paradiisivärav teha lahti, avada talle jälle tervise looduspärase ilu algjõud ja kestev noorusvärskus ja vabastada ta suurest arvust kehalisist puudusist, hingelisist meelesegadusist ja sotsiaalseist haigusist või vähemalt pehmendada osalt eraldavad, osalt paranemist takistavad mõjud ja inimesele jälle tuua lähemale vana helleenliku kallogaatia – olla ilus ja hea – ideaal, selles seisab vabakehakultuuri peasiht.

    Need on vabakehakultuuri idee põhialused.

 

 

 

Oleme riietuse orjad

     Väljudes oma olemuses mitte täiesti ja õieti tuntud asjaoludest ja neist nüüd ekslikult tuletatud üldistusist, millest üksikasjalise põhjendusega veel mitu korda kõne, on inimene aastasadade jooksul endale teinud seaduseks oma keha pealaest jalatallani alatiselt katta. Ainult vajalised, elu tähtsamaile funktsioonele tarvisminevad kehaosad, nägemist, kuulmist, hingamist, haistmist, kõnelemist, söömist ja joomist teenivad näoorganid ning toidumuretsemiseks tarvisminevad käed, ja viimasedki ainult osaliselt, otsustati jätta katmata.

    Vere soojus, nahapooride kontraktsioonivõime, naha hingamine ja veel mõned muud sisemised loomulikud vastupanujõud on abinõuks inimesele karastada ja harjutada end klimaatiliselt ja bioloogiliselt vaenlike olukordade vastu ümbruses. Loodusest on antud veel muid lisakaitseabinõusid: nahk, vill ja taimekiud keha katteks, puu ja kivi – majaehitamiseks, kuid neid tuleb kasutada ainult seal ja siis, kui nad on tarvilised kehalisele heaolule, tervisele. Aga selle asemel, et loodusest antud alastiolek vabas õhus tunnustada reegliks ja riietust ning viibimist kinnises ruumis võtta erandseisukorrana, kui elu- ja töötingimusis paraku tarvilist, sealjuures aga ainult vajalisuse piires sallitavat halbust, on inimene tõstnud põhilauseks riietumise isegi siis, kui see talle koormaks ja takistuseks, teinud enda oma riietuse peremehest selle orjaks.

    Selle patu tagajärjed looduse vastu on – hellitamine, tundelisus külmetusile, närbumus ja naha vähem elastsus, sellest põhjus enneaegseks nahalõdvenemiseks ja kortsude tekkimiseks – kõik silmatorkava välise vananemise tunnused. Järgnevad mitmesugused ärritused, takistused ainetevahetusest, kalduvused tuberkuloosiks, inglishaiguseks ja peamiselt massiliseks verevaesuseks ning kahvatustõveks. Eriti viimase määratusuurele mõjule vihjab olukord, et ta normaalse seisundi sai ajajärgul, kus riietuti kõige valjemate eeskirjade järele. Sealjuures muutus “huvitav kahvatus” moeks ja tõsteti eluideaaliks. Õnnetud neiud ja naised olid need, kes kõigist karmidest ettekirjutusist hoolimata imelikul viisil võisid rõõmustada hea tervise ja sellest õitsva näovärvi üle, nüüd aga tugeva puuderdamisega olid sunnitud tooma esile haiglast kahvatust, et mitte eralduda kahjulikult ja alamrahvalikult suurest kaasõdede massist. Kahjuks olid aga paljud seotud otsese kehalise piinaga, nii et lõppeks oldi sunnitud tõmbama piir nende tervislikult halbadele mõjudele. Ja nii algas võitlus, aga võitlus liialdatud tagajärgedega, mitte halbuse algpõhjuse enesega. Seeläbi oleks ju “huvitava kahvatuse” moenõue sattunud hädaohtu. Ja nii otsiti õnnistust keemiliste vabrikute saadusis ja apteekides, selle asemel, et leida tervise algallikas, lasta tunda vabana riideist päikesekiirte, õhu ja vee mõju kogu kehale.

 

 

Väärvõitluse kahjulikud mõjud

     Et taolise võitluse juures saavutatakse enamasti ainult osalt tagajärgi, on vastuvaidlematu. Olukord kujuneski nii, et ühelt poolt oldi sunnitud mõtlema kehaliste piinade vastupanule, teiselt poolt lisandus teadmine enese ilutundele vasturääkivast kehalisest puudusest. Rahhiitsed kontide kõverakspaindumised, vormitud rasvakihid, närbunud, kortse ja volte tekitav nahk, mis inimesed teeb vanemaks kui nad tegelikult on, enneaegselt närtsinud ja lodevad rinnad, jne. – see viis inimesi hingelise depressioonini ja tekitas väheväärtuslikkuse tunde, mis surus kogu hingeelule haiglase pitsati. Eriti tooresti väljendub see näht naissoo juures, kellele ju kehavormide ilu tähtsaks faktoriks võitluses olemasolu eest. Sellest arenev vähemväärtuse tunne viib paratamatult ühelt poolt kadeduseni ja armukadeduseni, teisalt püüdeni raffineeritud peitemänguga riiete abil katta kehalisi puudusi ja manada esile puuduvaid paremusi, kasvatada seega inimene süstemaatse valetamiseni keha suhtes.

    Määratu paremuse kõigis neis asjus tõi endaga kaasa viimaste aastakümnete jooksul suurt tõusu näitav ja ikka laiemaid rahvahulki haarav spordiliikumine. Ta peavoorus seisab inimese keha distsiplineeritud koolitamises, tehes selle harjutustega tugevaks ja painduvaks. Edasi sünnib sportimine vabas õhus, kus nõutav vähene riietus. Siin puutub keha palju suuremal määral kokku valguse, õhu ja veega, mis teeb ta ka vastupanuvõimeliseks ilmade muutusile ja sellest tingitud ebamugavusile. Nii saavutatakse üldine keha paranemine. Käsikäes sellega käib järelnäht, niipalju kui seda keha suuremalt osalt kattev spordiriietus lubab panna tähele: tõus kehavormide ilus. See tõendab, et otstarbeka keha koolitamisega õhus ja valguses ei saavutata tagasi mitte ainult originaalne, vaid ka, olgugi teatud piirides, endine hooletusis kaotatud vormiilu. Imestustäratav on selle tundmisel psüühhiline mõju inimesele, eriti vananevale naisele: kibestunud kadeduse asemele teiste nooremate, vormilt ilusamate vastu astub sihikindel tahtmine, saavutada tagasi oma vormiline ilu. Kaob vähemväärtuslikkuse tunne teadmisega enese tahtejõuga saavutatud edukast tagajärjest, kaob ka kibestunud ärritatud meeleolu.

 

 

Spordiliikumise kaks puudust

     Kaks puudust on tänapäeva spordiliikumisel. Ühelt poolt sportlik riietus, millest veel seltskonna vaadete kohaselt peetakse lugu isegi siis, kui see näiteks ujumisel ja suplemisel mingil viisil loogiliselt ei ole põhjendatud, vaid, vastupidi, mõnes suhtes tervisele otse hädaohtlik. Kattes kogu keha, hoiab ta just tähtsamaid organeid päikese ja valguse sügavaletungivast mõjust eemale. Peale-selle segab ta spordiõpetaja silma kogu lihasemängu jälgimisel, tehes võimatuks täpse ja kindla kontrolli sportlike harjutuste korrektsest esitamisest.

    Teine põhjus on jaht sportlike rekordsaavutuste järele mistahes hinna eest. Me ei eita sportliku võidu väärtust, samuti tunnustame täiel määral ta tähtsust huvi tõstmisel sportlike harjutuste vastu, õhutamisel järelepüüdmisele ja sportlike saavutuste parandamisele, seega tehes suuteliseks valitsema oma keha ja selle kogu lihasteaparaati. Aga iha absoluutse kodumaa- või maailma-rekordite järele iga hinna eest, isegi kestva terviserikke korral, ainult et näiteks kõrgushüppes 1 sm hüpata kõrgemale või 500 meetrit mõne-kümnendiku sekundiga joosta kiiremini, kui oli maailma-rekordi saavutus, ei leia vabakultuurlaste ringis heakskiitmist.

 

 

Võimalikult rohkem õhku ja valgust

     Niihästi rahvamassi mõtlematute traditsiooniliste eelarvamiste ja valeõpetuste kui spordisaavutusi enese eesmärgiks seadvate ringide vastu seab üles vabakultuur esimese sihina inimkeha parandamise ja kosutamise. Selle sihi saavutamisel ei kohku ta tagasi kõrvaldamast traditsioonilisi tõekspidamisi, kui need teel takistuseks. Edenev elutarkus ja arstiteadus on ümberlükkamatu tõsiasjana annud nahale kui tähtsale meie keha hingamis- ja ainetevahetuse organile suure funktsionaalse tähtsuse, samuti otseste päikesekiirte kasulikule mõjule ja takistamatule naha õhutamisvõimalusele. Sellest lõppjäreldus, et see kasu on seda suurem, mida suurem naha pind, mille teeme ligipääsvaks õhu ja valguse mõjule. Suurim on aga naha pealispind siis, kui oleme alasti. Seepärast võttis vabakehakultuur seisukoha, et inimene olgu alasti igal võimalusel, nii palju kui välised elutingimused ja esialgu veel eelarvamistega seotud kaasinimesed seda lubavad.

    Selle põhilause määratu kasu on täieliselt tunnustatud niihästi arstiteaduse kui ka väga konservatiivsete valitusasutuste poolt. Vaatlused, et niisugused inimsoo haigused, nagu rahhiit, näärmetõbi, tuberkuloos jne., nõuavad oma arvukaid ohvreid seal, kus vaesemad rahvaklassid elavad linna üürikasarmuis ja keldrikortereis kokkusurutult, peaaegu täiesti värskest õhust ja päikesepaistest eraldatult, viisid selleni, et juba mitmete aastakümnete eest avati St.-Moritz’is, Šveitsis, esimene kõrgustikupäikese- ja õhusantoorium tuberkuloosihaigeile. Seal tarvitati alasti päikese- ja õhuvanne kui otseseid parandusmeetodeid. Saavutatud tagajärjed kutsusid esile taoliste sanatooriumide loomise teisteski kultuurmais. Kunstliku kõrgustikupäikese leiutamisega on see imeliselt mõjuv parandamismeetod muutunud juba inimesile üldiseks tarviduseks. Üheks tunnusmärgiks on, et peagu eranditeta igas kultuurriigis linnaasutuste poolt on avatud tasuta kõrgustikupäikese-asutused rahhiitseile ja näärmetõbiseile lastele. Koguni enam – mõneski lääne-euroopa suurlinnas on avalikud aedkavatised määratud lastele avalikeks alasti mängupaikadeks.

    Avalik arvamine tahab õigust alasti olla lubada ainult lastele. Vabakehakultuur võimaldab seda mõnu kõigile inimesile, tegemata vahet vanuses või soos. See on väljapaistvaim, loodusest antud abinõu kehalise tervise ja vastupanujõu tugevdamiseks, millele lisandub veel võimas tegur, mis püüab tõsta üldist kehailu taset, nimelt kahel põhjusel. Esiteks, et tervis ja ilu (elementaarne ilu, mitte moetujudest dikteeritu) on identsed mõisted. Teiseks, et täieline alastiolek teeb võimatuks olemasolevate vigade varjamise ja puuduvate paremuste peitmise. Juba inimese instinktiivne püüe on olla ilus ja see sunnib keha eest hoolitsemisega ilu saavutama ja seda säilitama, selle asemel, et raffineeritud riietusega teisi viia eksiteele. Selle keha tubliduse ja ilu tõstmise püüdele annab erilist hoogu teiste sõprade keha vaatlemine kui elav tõendus saavutatavast.

    Abinõusid selle püüde täitmiseks on vabakehakultuuril palju. Kõik mängu-, gümnastika- ja spordilaadid, mis kuskil kasutatakse, võtab temagi abiks, ei lase aga neid kunagi muutuda rekordihimust enese eesmärgiks, vaid annab nad keha suursugustamise püüde teenistusse. Ja üks abinõu on tal kõigist spordiühinguist ja kehalise hariduse instituutidest rohkem – täieline alastiolek, suurepärane, piiramata päikesesoojuse, tuulekallistuste ja veekarastuse mõnutunne, sisemine ühtesulamine kõik-ema Loodusega. Milline kõrge tundmus, sügav hingeline liigutus seal pesitseb, milline rõõm sellest tekib, suudaks mõõta ainult see, kes seda kõike oma kehaga ja oma hingega elanud läbi. Nii tahab vabakehakultuur inimesele olla kestva noorusvärskuse, tervise, tubliduse, ilu ja elujõu allikaks – see on esimene põhilause.

    Kui vabakehakultuur tahaks piirduda ainult selle esimese põhilause teostamisega, siis põrkaks ta vaevalt mõne vasturääkivuse vastu. Sisemine olenevus päikesepruuni naha ja õitsva tervise vahel on juba teada, peagu võiks pidada seda üldtarkuseks, kuna ta on juba proklameeritud moeks ja “smart” reklaam suudab pakkuda kogu arsenali kosmeetilisi vahendeid naha pruuniksvärvimiseks ka päikese abita õitsva tervise kujutamiseks, isegi siis, kui see tegelikult puudub.

 

 

Vahe sugude vahel kaob

     Nüüd aga astub vabakehakultuur oma sihile veel sammu lähemale: ta tahab viia kõik sood, mehe, naise ja lapse, ühise, täiesti alasti kooselamiseni, niihästi tõsises tegevuses kui ka rõõmsameelses mängus ja spordis nii palju kui seda tänapäevane seltskondlik kord kuidagi võimaldab. See on tormijooks traditsioonide vastu, mis on omandanud aastatuhandete jooksul – alates juba saatusliku väljaajamisega paradiisist, – näiliselt püha, tegelikult kahjuks aga ebavaga seadusjõu. Seepärast vana piiblisõna järele “Kes tuult külvab, lõikab tormi” tuli ka kohe igalt poolt kallale vihameele torm. Sest kui vabakehakultuuriga sugude vastastikesse suhteisse kantakse muutus, revolutsioon, siis muutub see rahurevolutsiooniks, mis pehmendab tihti traagilisi katastroofideni viivaid sugude vastuolusid. Kaua püüti nende vastuolude kibe pill muuta magusaks seega, et pandi end uskuma neid vastuolusid olavat tähtsaimad tegurid sugude vastastikusel ligitõmbamisel, millele hiljem toetuvad sotsiaalse elu põhisambad – armastus, abielu, perekond. Prantsusmaalt tuli levinud lause: “Les extrèmes se touchent” – “Erisugused tõmbuvad vastastikku ligi”. Mees ja naine muutusidki sarnaseks kahele erisugusele, teineteist vastastikku ligitõmbavale magnetipoolusele. Et see ligitõmbejõud, mis kaht erisoost indiviiduumi teineteisele lähendab, pärast kokkupuutumist liig tihti muutus eemaletõuke-jõuks, mida püüti kirjutatud kiriklike, riiklike seadustega ja kirjutamata seltskondlike traditsioonidega kunstlikult hoida kinni, seda näitavad veel tänapäevgi arvukad, ajalehekroonikale rikkalikku ainet pakkuvad abielutragöödiad ja teiselt poolt arvukad abielulahutused. Kuulus erisuguste pooluste seadus ei sobinud nähtavasti siia täiesti. Sellele ebaõnnestumisele ehitas juba veerandsaja aasta eest vene kirjanik Arzübašev oma draama “Vaenlased”, milles ta kirjeldas meest ja naist kui teineteisele vaenulikku, aga ühe vankri külge aheldatud karistusvangi. Kuulus prof. dr. Van de Velde nägi end olevat kutsutud pühendama oma triloogias “Täiuslikust abielust” terve köite eemaletõukavusele, põlgusele abielus ja selle vastu võitlemisele.

    Ühe hea, tõele vastava definitsiooni seniseist sugude suhteist teineteisele andis mulle keegi vaimukas naine. “Mees ja naine,” nii ütles ta, “mängivad vastastikku kassi ja hiirt, jahisaaki ja jahimeest, kusjuures mõlemad on niihästi jahimees kui ka saak: mees varitseb naist kui oma meelelise lõbu objekti, naine meest kui loomulikku hoolekandmise allikat ja ema-instinkti rahuldajat.” Ja kuna mõlemalt poolt selle jahi sihid ülekaalukalt “kehalised”, mängib naise juures keha peaosa, olles ühelajal niihästi jahiobjekt kui ka sõjariist. Puhtobjektiivne vaatlus näitab meile, et see definitsioon on väga täpne, veel enam, et need suhted on loomulikud, saavad alguse tugevaimast loomusunnist, keevad välja soo edasiandmise tungist. Ja nagu kõik loodusvõimud, nii võib see tung olla õnnistuse või needmise allikaks. Õnnistuseks enamasti siis, kui sisemisest soovist ja tundest väljudes kaks üksikolevust kontsentreerivad oma “jahilõbu” vastastikku teineteisele, banaalselt väljendades – vastastikusest armastusest langevad teineteise käte vahele. Õnnistuseks seepärast, et kahele niisugusele inimesele näib see vastastikune tunne ja kõik, mis sellega seotud, pühana ja taevalikult ilusana; seepärast et nende juures sulab üheks mõlemate saamise- ja andmiseiha ja et igasugune vastuvõtmise soov täiesti elementaarselt tekitab soovi teise õnnelikukstegemiseks. Sest et nende vastastikuses ihade rahuldamises petmise mõte üldse ei leia ruumi ja näib hoopis tarbetuna. Nad anduvad teineteisele nii nagu on ja tunnevad end olevat selles loomulikkuses teineteisele armsaimad ja väärtuslikemad.

    Needuseks aga saab see loomulik tung siis, kui ta avaldub hoolimatu lihahimu kujul, egoistlikus spekulatsioonis, valitsematus iharahuldamatuses, ilma et individuaalne ligitõmbavus pakuks talle sakramentaalset õnnistust. Needuseks saab see kord jahimehele, kord saagile, varsti ka mõlemale, igal juhul aga inimsuhete vastastikusele evolutsioonile ja inimlikule eetikale üldse. Hukatuslikem seejuures on, et selles vastastikuses jahis vastassoole iga abinõu on küllalt hea ohvri haaramiseks. Esikohal seisavad pettus ja ettekääne, ja nii jääb sarnaseile ikka veel kõigutamatu kodanikuõigus inimelus alles. Sealjuures saab osaks kehale, ühelt poolt kui selle jahi sihile, teiselt poolt ligimeelitamisabinõule, domineeriv tegevus, kuna inimese hing, ta sisemine mina heidetakse varju ja alahinnatakse. Paradoksilise kroonina kõiges selles pettussüsteemis on aga ka see, et lugupidamine kehale kaob. Kuulake ainult eelarvamiseta, kahtlusteta ja hoolikalt läbi kaaludes küpsete naiste otsust meesmaailma üle, pange tähele solvavaid pilkenalju ja roppe kõnesid, mis teemiga “naisest” ja naise ning mehe pühimaist intiimseist suhteist eranditult härrade seltskonnas tänulikumaks kõneaineks, ja te imestate, et on võimalik sarnasest vastaspoolseist vaateist hoolimata kosutav naise ja mehe kooselu, õnnelikud abielud ja vaimselt terve järelpõlv.

    Sarnaste vahekordade parandamises näeb vabakehakultuur oma teist suurt ülesannet.

 

 

 

Keha tuleb jälle tõsta au sisse

    Parandada need inimeste ja nimelt sugude vastastikused vahekorrad – selles näeb vabakehakultuur oma teist peaülesannet. Esmajoones ta tahab paljastada keha talle osaks saanud domineeriva hingelise olukorra vastu. Ta võtab kõik varjavad, ehtivad katted ja muudab keha, eriti teise soo keha, vaatluse harjunud, tundelisest erutusest vabanenud kombeks. Ta viib tagasi keha looduse-määratud raami ja annab uuesti õiguse hingele isikuväärtuse määramiseks. Teiselt poolt ta võidab tagasi väärilise lugupidamise ja aukartuse ka kehale kui hinge kandjale, kui suurimale, ilusaimale kosmilise loomisvõimu imetööle. Ta ei taha aga, et keha teise inimese silmis tunnistataks banaalseks, ta veetlus ja armastus talle röövitaks. Ei, sest selleks on ta ilus, tervena ja hoolitsetuna, palju loomulikum, jõulisem või resp. armsalt-õrnem, ta vaatlemine ei tüüta ega tee ükskõikseks.

    Toome illustratsiooniks võrdluse teiselt alalt. Nagu juhuslikult Šveitsi külastava turisti, kes kulutatud raha eest loodusilust ja ülmbrusest muljeid ja mälestusi tahab koguda, hoolimatule himukale naudingule vastu seisab sündinud šveitslase patriotism täis aukartust ja armastust ilule, keda igapäevase vaatepildi harjumus ei tüüta, vaid seob seda tugevama ärarippuvustundega ja koguni õhutab ilu kaitsma iga kuritahtliku pealetungi vastu – nii tahab ka alastikultuur teha inimese juhuslikult himukast, tihti varglikukst kehanautijast vaatepildiga kodunenud vastutustundeliseks, aukartlikuks armastajaks ja oma puutumatuse kaitsjaks igasuguse häbistava rõveduse vastu, olgu see tegu- või lõbu-himustav sõna.

    Aga ta läheb veel kaugemale ja püüab määrata kehalise ja hingelise külgetõmbejõu ja armastuse põhitoonid nii, et need moodustavad täielise harmoonilise akkordi, mille kõla kuuleme kõigis mehe ja naise vastastikes vahekorris ja mis tagab abielu suurema kestvuse. Ta tahab perekonda, keda äripäevatöös võitlus olemasolu eest paratamatult lahutab, perekonnaliikmeid eriteed sunnib käima, siduda vabul tundidel seda tugevamini, ta tahab vabastada isikuväärtuse ta kunstliku katte valeväärtuse orjusest, anda ruumi armastusele ja sõprusele. Esimesele neist püstitagu inimesed oma kodu, siis seovad neid loomulikud, püsivad sidemed. Ja lõppeks ta tahab võtta inimese suguelult ja teda teenivailt organeilt viisakusetuse, patuse-oleku, inetuse ja liiderlikkuse needuse, mis sellele arvutute generatsioonide poolt riputatud külge pealiskaudselt, põhjendamatult; ta tahab tuua tagasi neile õnnistuse, mis määratud looduse või jumaliku looja poolt, ainukese, mis annab õigustuse vanemaõnnele ja -uhkusele nende kehavilja üle, kusjuures kuritarvitus häbistab ainult tegijat ja tegu, mitte aga jumalikku loomistööd.

    Nii läheb siis vabakehakultuur välja sellele, et inimesele ja ta vastastikele vahekorrile tuua loomulik, juba sisemises hinges juurduv, lapselik-lihtne eetika, eetika keha ja hinge kooskõlast, mehe ja naise jumalikust harmooniast, eetika vastastikusest lugupidamisest ja aukartusest. See on alastikultuuri teine põhilause.

    Kas tõesti on siis riietus süüdi praegusis kõigis tervishoidlikes ja sotsiaal-eetilistes pahedes? Kas meie, vabakehakultuurlased, mõtleme tõesti, et riietuse äraviskamisega algab “kuldne ajajärk”? Need küsimused tuleb loomulikult eitada. Üks aga selle pahe põhjusist on sund, mis inimesele pandud peale seltskondlike eelarvamiste poolt, – olla oma riiete ori, neid vasturääkimatult kanda, ükskõik kas see meile antud juhul on kasulik või kahjulik. Seda jaatab ka suur arv nimekamaid arste, vähimalt määral, mil see puudutab kehalist hügeenlikku ala.

 

 

Kui tähtis on nahk?

    Just see viimane aastakümme, võib-olla veel mõned aastad varem, on hügieeni ja arstiteaduse* (* Meelega on need kaks mõistet nimetatud eraldi, et mõista “hügieeni” all teadust oleva tervise, ilu säilitamisest, “arstiteaduse” all kaotatud tervise tagasisaamist.) alal toonud kaasa suure arvu leiutusi, mis tegid lõpu vanuile vaateile. Tähtsamad neist on vitamiinide ja hormoonide leiutused, näärmete sisesekretsiooni mõju ilmnemine, nahafunktsioonide tähtsus kogu inimorganismi arengule jne. Eriti ilmnes, et nahk, nagu see aastasadu oli võhikute vaade, ei kujuta mitte ainult katet, mis hoiab koos teisi kehaorganeid ja annab silmale enam-vähem meeldiva vormi, vaid täidab seal kõrval ka suure arvu eriti tähtsaid elufunktsioone. Nii leiti, et ta on kopsudele paralleelselt tegutsev hingamis- ja ainetevahetuse eritusorgan. Sealjuures on ta tähtsus nii suur, et nahapinna ⅓-diku funktsioonivõime kaotuse korral, näit. põletamise läbi, inimene sureb lämbumisavaldustesse.

    See leiutus annab ka teadusliku põhjenduse juba ammu juhtunud sündmusele: Roomas suri suur lastehulk, kes alasti inglikestena protsessioonist võtsid osa, lakeerituna seks otstarbeks kuldpronksikihiga. Ühe päeva jooksul langesid nad kõik piinarikaste lämbumis- ja seesmiste mürgitussümptoomide ohvriks. Hoolimata kopsude ja neerude takistamatust tegevusest oli neil lakikihi läbi, mis sulges hermeetiliselt nahapoorid, suur osa hapniku juurdepääsust kehale ja eritamiseks tarvilised ainetevahetusproduktid kehast nii takistatud, et paratamatult järgnes surm.

    Ja mida teeme kõik nüüd igapäev ise? Me ei lakeeri just oma keha, aga hoiame teda paksu riietekihi all. (Eriti meie, “targad” mehed, kuna naised riietuvad tänapäev palju targemini, olgugi et mitte just hügieenlikest põhjusist.) Nii sunnitakse meie nahka harjutama oma hingamistegevust nii, nagu juhtuks see meie kopsudega, kui seoksime paksu riidemaski ninale ja suule.

    Sarnane on lugu ka naha ainevahetustegevusega: Selle asemel, et osalt vedelas, suuremalt osalt gaasisarnases kujus olevaile naha eritusaineile takistamatult lubada väljapääs vabadusse, sulgeme kehapinna riietega ja topime kinni poorid. Aga mitte ainult seda – me loome kogu kehapinnal kontakti n-n. triiphooneatmosfääriga, mis takistab naha teise tähtsa funktsiooni – soojuse – reguleerimist sisemiste organite juurde. Kõrgendatud soojuse korral, kas keha enese intensiivse tegevuse või välise kuumuse tagajärjel, peab ta nahka jahutama veeaurutamisega (higi). Külma mõju korral peab ta pooride sulgemisega (tuntud “kanaliha”) keha võrguna läbistavate peenimate kapillaarsete veresoonekeste laiendamisega ja verega rikastamisega, suurema soojuse kogumisega kehapinnale, sulgema külmalähenemise sisemisile organeile, viimaseid n-ö. hoidma külmetuse eest. Kestva riietumise tagajärjel teeb ümbritsev konstantne, n-n. triiphooneatmosfäär, alatise nahategevuse selles sihis tähtsusetuks. Lihased, mis peavad aktiivselt võtma osa nahapooride kapillaarsete veresoonekeste sulgemisest, on unustanud reageerida spontaanselt külmaärrituse korril. Tagajärg on tihti kurb, kui minna järsu temperatuurivahetuse korral soojast külma hoolimata riietusest, mil just hukatuslik osa. Mõteldagu ainult noorte eelistusele minna pärast higistavat tantsu niiskete riietega jahedasse või koguni külma öisesse õhku ja jahutamist tuulutamisega koguni suurendada. Jällegi võib tabada saatuslik külmetus.

    Teistsugused on tagajärjed inimesel, kel järjekindla vabakehakultuuri tagajärjel naha reaktsioonivõime pole veel nõrgenenud. Järsk külm duš ta higisele kehale kutsub esile ainult ühtlase terve nahapinna punetuse. Külmašokk eemaldub pärast duši lõpetamist üsna ruttu ja annab ruumi meeldivale soojustundele. Külmetamisnähte ei tarvitse ta karta. Seks väike tõendus: Terve klass 16-aastaseid poisse ühest Berliini gümnaasiumist, kellede ühe talvesemestri jooksul puudutud tundide arv külmetuse tagajärjel oli 427, saadeti järgmiseks suvepuhkuseks vabakehakultuuri noorematele Klappholti-orgu Sylti saarele, kus nad kogu aeg elasid alasti. Saksamaal kestab koolide suvevaheaeg augusti algusest kuni keskoktoobrini, seega veel kesksuvest alates kuni jaheda sügiseni. Järgmisel talvesemestril, mis klimaatiliselt oli karedam ja külmem, oli külmetushaiguste tagajärjel puudutud tundide koguarv selles klassis 83, seega langenud 1/5-dikule, kuna see teistes ülejäänud kooliklassides näitas tõusu võrreldes eelmise aastaga.

    Üks teine näide: me võime näo, ninaga tsentris, kange külmaga viia välja ja nina koguni lasta ära külmada (ainult mitte unustada õigel ajal lumega hõõrumist), ilma et sellest tekiks mingisugust nohu. Meie alati vaba näonahk ei ole unustanud reageerimist külmaärritusele. Viime aga välja märjad jalad, tuleb meil kindlasti ette valmistuda kestvale nohule. On märgitud, et linlaste juures just jalad, mis järjekindlalt peituvad õhku mitteläbilaskvas nahkkattes, on taolisel korral tundelisimad. Rohkesti paljajalu liikunud maarahvas võib aga karistamatult talvel paljajalu minna soojast toast välja lumme. Tahaks ta sama riskida paljastatud ülakehaga, siis oleks bronhiit, kui mitte koguni kopsupõletik, vältimatu tagajärg. Treneeritud alastikultuurlane võib aga lubada endale kartuseta sarnaste hukatuslike tagajärgede ees mitte väga külma ilma puhul rahulikult tunnike alasti suusatamist ja sealjuures koguni kahjutu lumevannigi võtmist.

    Inimese keha on nagu keeruliselt komplitseeritud imeteos, mis tekkinud jumala loovast käest. Nagu iga komplitseeritud masina juures arvukad rattad ja kangid teineteisest sisemiselt haaravad kinni ja piinliku täpsusega peavad töötama koos, et masinat hoida käigus, nii on ka inimkeha kõik organid määratud oma funktsioonidega segamatuks koostööks. Ja jälle on nahk see organ, millele avalduvad kõik sisemiste organite refleksmõjud ja peegelduvad sealt vastu. Juba ammu oli tuttav, et üksikute siseorganite haigusnähtude korral vastavais nahakohis esinesid n-n. hüperteesiad, s. o. teritatud nahatundelisus puudutamisel, ja tihti tekkisid punetused või plekid. Need n-n. Headi tsoonid mängivad olulist osa sisemist organismi käsitlevas arstiteaduses ja praktilises arsti-diagnoosis näitavad talle juba välisel vaatlusel, kus kohal sisemuses tuleb otsida haiguse asukoht.

    See vaatlus viib arusaamisele, et iga organ meie kõhu- ja rinnakoopas on ühenduses kindlate nahaosadega närviliste reflekside läbi. Nii selgub see olenevus veel enam, kui võetakse arvesse, et alles mõni aastakümme tagasi arstiteadus naha kaudu tarvitatud n-n. kõrvalejuhtimiskuuridega, nagu näit. kupulaskmisega, vereimemisega, sinepiplaastriga, nahka ärritavate salvidega jne., saavutas sisemisis organeis parandavaid tagajärgi. Sealjuures ilmneb nüüd, et nende ärritusabinõudega teataval kohal nahapinnal ärritust tekitades suudetakse mõjuda sisemisile organeile. Nii on käe ülemine osa ühenduses südamega, teatavad paigad alumisel kehal ja ristluu ümbruses maksaga jne. Mõjud neile nahakohile kanduvad reflektoorselt nendega korrespondeerivaile organeile.

 

 

 

Päikesevalgus – imejõud

     Üht imejõudu sellelaadilise mõjuga pakub meile loodus ise päikesevalguses. Päikese imejõud on tunnustatud inimsoo poolt juba igivanal ajal ja leiutused füüsika ja arstiteaduse alal on viimase poolteist aastakümne jooksul toonud sellele teadusliku põhjenduse. Alguse tõi leiutus, et otsese päikesevalguse mõju all punaste vereliblede arv kehas silmatorkavalt paljuneb ja suureneb keha esofülaksia, nagu arstiteadus nimetab näärmete sisesekretsiooni tegevusel põhinevat sisemist kehaorganite tugevdamist ja vere varustamist vastupanuainetega nakkushaigusile.

    Intensiivset, verd rikastavat, otseste päikesekiirte mõju on nende ridade kirjutaja kogenud enese juures, kui ta 1929. a. varasuvel ebasoodsate elu- ja töötingimuste tagajärjel haigestus närvihaigusse ja suure verevaesusse. Talle paranemiseks antud puhkust kasutas ta viibimiseks vabas õhus. Mereküla ja Narva-Jõesuu ranna vahel oleval üksikul kohal, eemal suvituskoha elust ja liikumisest, ta viibis ülepäeva alasti niihästi vihma kui päikese käes. Selle tagajärjeks oli, et juba kahe kuu järele ilma mingisuguste verdkosutavate medikamentideta, ilma harjunud toitumisviisi muutmiseta sai verehulk jälle normaalseks ja loodi terve organism.

    Kui meile nüüd otsesest päikesepaistest kehale on antud määratu võimalus verevaesusest ja kahvatusest paranemiseks, siis avanesid vitamiiniõpetusega veel laiemad perspektiivid imena mõjuva päikesevalguse kasutamisest kui parimast meie tervisele. Teatavasti nimetab teadus erinimega “vitamiin” teatud täiendaineid, mis keharakkude ehitamisest ise nähtavasti ei võta mingit osa, kuid mille puudus kehas teatavais elu- ja toitmistingimusis kutsub esile terve rea raskeid haigusnähte, mille tegelik algus kuni vitamiinide leiutamiseni jäi mõistatuslikuks. Näit. meremeeste ja polaaruurijate hulgas veel hiljuti nii kardetud skorbuut, enamasti riisiga toitvais mais elutsevate rahvaste hulgas laialtlevinud beri-beri-haigus ja terve rida teisi, ka kogu maailmas esinevad, terve inimese arengut eriti lapseeas hädaohtu saatvad haigused rahhiit ja skorfuloos (näärme-tõbi). Vastava vitamiini esinedes või selle organismi juhtides ei või need haigused tekkida üldse, nende areng lõpetatakse üllatavalt ruttu.

    Milline suur tähtsus neile “puudulikele haigusile” ja nende vastu võitlemisele saab osaks, võib näha sellest, et näit. täpsema uurimuse põhjal umbes 75% meie koolilastest näitab oma skeletis rahhiitlikke muutusi. Seepärast tuleb peatuda neil saavutusil, mida vitamiinide uurimine toonud kaasa.

    Nagu selgub, kujunevad vitamiinid taimede rohelisis osis ja viljamugulais, ja nimelt otsese päikesevalguse mõjul ühel sealsisaldavale rasvasarnasele kehale, kolesteriinile. Värske taimetoiduga kanduvad vitamiinid looma ja inimese kehha, kus neid kasutatakse enese kosumiseks aga ka hoolekandeks järeltulijate heaolule. Raskejalgsuse korral viiakse nad kohe eluvilja juurde ja hiljem vastuvõtmiseks piimanäärmeile, kust nad äsjasündinu organismi satuvad imemisega. Seepärast leidub ka suurel hulgal vitamiine meie koduloomade piimas ja munakollases.

    Mõjuvõimsad on need vitamiinid ainult tooreis toitaineis. Keetmisega nad hävitatakse suurelt osalt. Aga ka seedimisprotsessi, eriti haiglaste nähtude korral, ühinemisel kõhumahlaga, nagu seda kultuurinimeste juures tihti võib panna tähele, on nad määratud lagunemisprotsessile, nii et enamasti tugevasti vähendatult lähevad üle verre, kust juhitakse edasi teiste kehaorganite juure.

    Veel küllalt mitte hinnatud väärtusega on leiutus, et kolesteriini, ainet, mille abil taim neelab päikesekiiri ja tekitab vitamiine, neid kontsentreeritud päikeseenergia kandjaid, sisaldub ka inimnahas. Seega võib inimese nahk vahenditu päikesepaiste korral produtseerida vahetpidamatult vitamiine, neid kohe arvutute veresoonekeste poolt nahal võtta vastu ja nõrgendamatult juhtida edasi sisemisile kehaorganeile. Seega on seletatav päikesepaiste määratu tähtsus kogu keha pinnale, sest iga lisatud ruutsentimeeter nahka loob kogu keha vitamiinidele lisa. Kui iga inimese kohus on oma tervise huvides kogu kehaga, nii palju kui võimalik, alasti heita päikesepaistele, siis on see kahekordne kohus naisele raseduse ja imetamise ajal. Nii palju kui võimalik tuleb kasutada iga päikesekiirt, et oma saavale või kasvavale lapsele anda kaasa maksimum-osa vitamiinidest. Kui ta seda ei tee, siis patustab ta lapse tervise ja seega ka järgnevate generatsioonide kõrge arengu vastu.

 

 

 

Miks just päris alasti?

     Suur arv teisi argumente, kõigepealt mis kõnelevad sidemest vitamiinide ja näärmete sisesekretsioonist tekkivate hormoonide vahel ja viimaste vähemast tähtsusest organismi elufunktsioonidele, võiks veel tuua ette, et näidata, kui tähtis on tervisele ja elukestvusele meie keha võimalikult tihe südamlik kokkupuutumine õhuga ja päikesevalgusega, millest teda alatine riietumissund eraldab. Nende väga detailitud arutamine viiks viimaks arstiteadusliku traktaadini, mis ei vasta raamatu otstarbele – vestelda alastikultuurist. Mõned neist argumentidest leiavad tähelepanu veel edaspidi, praegu palun aga lugejaid rahulduda toodud väiteiga. Ent kui tihti neile argumentidele vaieldakse vastu, nagu: “Ilus, kui see nii oleks. Kas peab aga seepärast olema täieline alastiolek? Õhuke supelkostüüm laseb ühelt poolt vabaks küllalt suure osa nahapinnast ja pealegi on nii õhuke, et valgus ja õhk rahuldavat kehale pääsevad juure.”

    Kõik need arvamised on ekslikud. Kui mehe väikestest supelpükstest vabaks jääv kehaosa (5/6-dikku kehapinnast) küllalt on tähelepandav, siis ei ole see nii daami supelkostüümi juures. Isegi tänapäevase kokkutõmbunud mõõdu juures jätab ta vabaks ainult 3/5-dikku kehapinnast, mis tervisele ei too suurt kasu. Seda enam, et teatakse, et kogu rind, kõht ja alumine keha, mis on naise juures esimeste vanusejälgede ja õigusega kardetud naistehaiguste algkohiks, hoitakse päikesest eemal. Mis puutub trikoo õhuläbilaskvusesse, siis on see väga puudulik, ent siiski parem kui mitmekihiline riietus. See kootud kate tekitab aga kuivana küllalt tiheda tsooni, et vaevalt tunneme näit. tugeva tuule puhul kostüümiga kaetud kohis mingit õhuvoolu. Märjana võib aga selline kostüüm oma osalise õhuläbilaskvusega just saada saatuslikuks. Kel on siis lusti pärast suplemist rannamõnudele teha lõpp ja kleiti või ülikonda riietuda ümber! Jäädakse märja trikooga rannale, mis kuivab seljas ju ruttu! See on küll õige, aga sealjuures ta võtab endaga kaetud kehapinnalt, nagu paljude katsetega määratud kindlaks, läbistikku vähemalt 200 kalooriat, s. o. rahuldava hulga, et organid rinna- ja kõhukoopas panna tõsisesse külmetushädaohtu, eriti kui kuivamine kiirendatakse tuule abil.

    Ja nüüd supelkostüümi valgusläbilaskvus? See on null. Juba 57 aasta eest on vahenditu päikesevalguse bakteeriaid hävitava mõju leidjad, inglise arstid Arthur Downes ja Thomas P. Blunt, seletanud, et päikesekiirte läbistamisel harilikust aknaklaasist väheneb ¼-dik nende algväärtusest. Mattklaas neelab neist 90% ja linane hävitab peaaegu jäljetult.

    Mõjuvast trikoo valgusläbilaskvusest ei või seega üldse olla juttugi. Seda näitab küllalt rahuldavalt ka vahe päikesepaistel olnud ja kostüümiga kaetud kohal.

    Ka supelkostüümi vähendamine mõlemale soole kuni väga väikeste supelpüksteni hoiaks siiski eemale päikesekiirte headtegeva mõju meie elule tähtsaile organeile – sugu edasi kandvaile näärmeile. Olen juba varem kõnelnud keha sisemiste organite ja n-n. Head’i nahatsooni vahelisest olenevusest. Sugu edasi andvail näärmeil mees- ja naissoo juures asetsevad need nahatsoonid seespool reie ülaosa ja ristluude ümbruses, minnes osalt üle tagumikule, seega kohis, mis isegi kõige napimate supelpükste poolt jäävad kaetuks. Ja milline hiigelsuur tähtsus on just sugu edasi andvail näärmeil inimese kogu eluprotsessis, seda valgustavad uurimused näärmete sisesekretsiooni tegevusest ja nende verre ülevoolavaist hormoonidest igapäev enam ja enam. Juba täna teame, et meie sugunäärmete tegevusest ei põlvne mitte ainult sugutung ja suguline armastus, vaid ka iga “kõrgem” hingeline armastus. Iga üksmeel, mis inimesi üksteisega seob ja elu kaunistab, voolavad samast allikast. Et kogu vaimne areng, kõrgem huvi ja püüe, mille läbi saadakse teadmisi ja omandatakse võimeid, igasugune loovtegevus, vaimne looming, tegevusjõud ja heroism on ümber muudetud suguenergiad. Et lõppeks kogu annete areng ja karakteri harmooniline avaldumine on võimatu sugunäärmete terve ja takistamatu tegevuseta ja verre voolavate hormoonide vooluta. Teame aga ka, et algatus hormoonide tekimiseks tuleb sugunäärmeist “seksuaalvitamiini” E kaudu, mille teatud aineiga juhime oma kehasse.

 

 

 

Päikesevann ja võimlemine

     Aga ka otsese päikesepaiste mõju aitab siin kaasa nimetatud vitamiini tekkimiseks. See kutsub esile loomuliku noorenemise kogu organismis ja tõukab välja kultuurnaisel nii õigustamatult vara tekkiva “kolletamise”, nii et seega päikeses omame tugeva lepinguosalise võitluses inimese järeleandmatu vaenlasega – vanadusega ja ta ihuvahtidega – põduruse ja surmaga. Tarvitseme neile päikesekiirte-sõjavägedele ainult avada oma kehaväravad vabatahtlikult ja sõbralikult, vaenlasele ei mingit peiduurgast jättes. Teeme seda, siis täidame alastikultuuri ühe põhjapaneva nõudmise.

    Arvatavasti mitte ainukese, sest lihtne lamamine päikeses ja tast pruunikspõlemine, nagu see sünnib Pirital laudseinaga ümbritsetud “päikesevanni”-ruumis või rannasalongi juures mitteametlikus “poissmeesteklubi” peidukohas, ei ole veel mingisugune vabakehakultuur. Siia juurde kuulub veel süstemaatne nahahoolitsemine igapäevasele jahutavale suplemisele, dušile või üleni-pesemisele järgneva nahaõlitamisega mõne hea, kergesti sisseimbuva nahaõliga. (Siin on vihjatud just nahaõlidele kui eeskujulisele nahahoolitsemise-vahendile, mitte aga naha sisserasvatamisele n-n. kosmeetiliste salvidega ja kreemidega.) See teeb naha pehmeks, elastseks, õhule ja valgusele vastuvõtlikuks.

    Tervishoidlikult kasulik on kogu keha pesemine ja puhtaks-”harjamine” mitte väga pehme harjaga, misläbi tekib hea nahka läbistav verejooks.

    Väga tähtis on igal juhul igapäevane järjekindel süstemaatselt läbiviidud kehagümnastika, milleks eeskujulised raamatud Hans Surènilt, Bess Mensendieckilt ja Dora Menzlerilt, aga ka odavad võimlemistabelid spordiõpetajalt B. Lepikult võivad anda juhatusi, et teha harmooniliselt tugevaks südame ja kopsude kõrval kogu lihaste-aparaat ja kogu keha painduvaks. Ka on soovitav osavõtt mõnesugust laadi spordimängust ja kergejõustikust, millest ma küll põhjalikumalt ei kõnele, kuna praegusel spordi-ajajärgul enamik inimesi, eriti nooremad generatsioonid, tunnevad seda ala hästi. Igas ühemeelses grupis leidub ikka mõni, kes ülejäänuile võib anda juhtnööre. Peale-selle on sel alal olemas juba eriti rikas literatuur. Kõigi sportlike tegevuste peamotiiviks olgu aga, et vastata vabakehakultuurlaste põhimõttele: terve ja harmooniline keha arendamine, mitte iialgi aga põhimõtteline jaht rekordide järele oma-enese pärast. Ja harjutused sündigu, kus vähegi võimalik, täiesti alasti olekus.

 

 

Ons tarvis ühinguid?

     Seal kuuleme aga vastuvaidlust: “Seda võib ju iga inimene ise teha omaette. Miks peab ta just kasutama mingisuguseid vabakehakultuurlaste ühinguid?” Aga muidugi, kui saavutatakse taoline olukord, mis alastikultuurlaste ideaaliks: seltskonnalt ja riigilt tunnustatud palja ja riietatud keha samaõiguslus. Siis ei vaja me enam selliseid ühinguid, sest seega muutuksid kõik avalikud puhkepaigad, spordiplatsid, supelrannad jne. vabakehakultuurlaste maaks. Sellest oleme aga väga, väga kaugel. Esialgu meil, Eestis, kui ka enamasti muis kultuurmais suhtub riik meile alles sallivalt (oleme sellegi eest südamest tänulikud), laiemad seltskonnakihid koguni arusaamatu põlgusega ja laimuga. Nii kaua kui see nii on, kuidas oleks siis võimalik igal “omaette” läbi viia alastikultuuri? Kõigepealt oleks taolisele üksikule kindlasti küsitav sportlik mäng, kahtlane kergejõustikuline sporditegevuski. Juba seepärast, et see oleks võimalik ainult väheseile jõukaile spordiabinõude kalli hinna pärast. Ka järjekindel riistadeta gümnastika tegemine jääb mõnikord ära või on vähem kasulik, kuna puudub õhutus, mis ilmneb ühisel tegevusel, samuti ei ole kontrolli ja puudulikult ettekantud harjutuste parandamist.

    Ja kus peaks selline üksik alastikultuurlane tegutsema? Toas lahtise akna all? – Õhku saaks kehale küll parajasti, aga päikesekiired ei ole rahuldavad. Oma aias? – Maa- või linnalähedase villa omanik võib teha veel seda teataval määral segamatult, aia omanik linnas aga, kelle aeda juba kõrvalmaja teise korra aknast sisse võib vaadata ja ta alastiolekust pahandada, peab tegema igasuguseid komplitseeritud kaitseid ja piiramisi. Aga teised linnaelanikud, kes ei ole õnnelikud aiaomanikud? Need ülejäänud 99% peavad endale küll kuidagi vabas looduses teiste pilkude eest peidetuna otsima kohakese? Väljudes sellest, et mõne suurlinna lähemas ümbruses ei ole küllalt selliseid kohti kõigile, eriti seda vajavatele elanikele, viiks see küll mingile vastastikusele peitemängule. Lisaks tuleb veel allasurutud kartus “avaliku korra valvuri” ja protokolli ning karistuse eest.

    Kui suurepäraselt tunneme endid oma maal, kus takistamatult, ei kellestki ähvardatult, riigiasutuste poolt lubatult, kõigi naabreiga parimas sõbralikus vahekorras avalikult ja ausalt oma põhimõtteile võime elada ja endid kosutada. Omame täielise võimaluse, ilma üksiku osavõtja suure materjaalse kohustuseta (viimaste väga suure arvu korral), üürida oma maa ja varustada kõigi spordiabinõudega, samuti toetada üksteist vastastikku meie ühiseis püüdeis.

 

 

 
Kas eralduda sugude järele?

     “Hea küll,” mõtlete teie: “kui tänapäev on alastikultuuriühingud tarvilised ja kasulikud, siis eralduge ometi sugude järele. Asutage kas paralleelsed mees- ja naisühingud või jagage maa mees- ja naisrajooniks. Sellega võite kõigilt enda vastu sihitud kallaletungidelt tõmmata põhja alt.”

    Mõlemal juhul aga peaks sündima materjaalsete võimaluste jagamine. Esiteks oleks vaja võtta kaks teineteisest küllalt eraldatud maad (sest muidu kaldutakse selle abinõu otstarbest kõrvale), mis viiks aga kohe perekonnad suuremaisse rahalistesse kohustustesse, kuna mees ja naine kui liikmed kahest eriühingust ka üksikult oma liikmemaksu peavad õiendama. Praegusis vabakehakultuurühinguis ei nõuta ühelt mitteiseseisvalt, teenivalt naiselt, kelle mees kuulub ühingusse, eriti kui ta on perekonnaema, mitte mingit osamaksu – või siis tublisti alandatult. Ja kuidas peab sarnase korralduse puhul kujutlema abi- ja perekonnaelu? Kas pruutpaaride, abiellunute, perekonnaliikmete lahutamine puhketundidelgi, kui neid päevane töö juba nii-kui-nii eraldab. Kas ema eraldumine poegadest, isa tütardest just tundidel, mis selleks, et siduda pärast tööd, sõlmida uuesti ja kinnitada meeldivaid perekonnasidemeid?

    See ühispuhkus loob ühe vabakehakultuuri põhilause, mis eriliseks abinõuks abieluõnne kestvusele, vastupidavusele, tugevastiliidetud üksmeelsele perekonnaelule. Ja siis – miks tulevad siis harilikus seltskonnaelus tantsu ja mängu ja igasuguse seltskondlikkuse juures kokku ikka mõlemad sood? See on juba kord looduseseadus, et sood tunnevad endid olevat kistud üksteise juure. Iga rõõmus, mitte raudsest sunnist dikteeritud tegevus võidab ainult siis oma suurima huvi, kui sellest võtavad osa mees ja naine. Seepärast, et nad mõlemad on oma olemises erinevad, erinevalt kõigest oma tegevusest väljuvad, aga just oma mitmekesiduses, erinevuses nii imehästi üksteist võiksid ja peaksidki täiendama, kui mitte meie loodusele võõraks saanud kombed nii tihti teineteisega harmooniliselt mittesobivate kehaliste ja hingeliste individuaalomadustega naist ja meest teineteise käte vahele ei saadaks. On ju igivana looduseseadus, mis nii tabavalt piibli loomisloos formuleeritud: “Ja Issand Jumal ütles: “Ei ole mitte hea, et inimene on üksi; tahan talle luua abikaasa, kes talle kohane. Ja Jumal lõi naise ja tõi ta tema juurde. Ja nad olid mõlemad alasti, inimene ja ta naine, ega häbenenud mitte.”

    Või peame endid, kes me nii väga kaitseme perekonnaüksust, eralduma ka perekondade järele, mõteldes sellele, et tänapäeva “avalik arvamine” lubab vähemalt abielupaaridel mitte tunda kartust vastastikuse alastioleku ees. Jällegi ei ole leida suurema linna lähemas ümbruses, rahuldavas kauguses üksteisest, tarvilist hulka maad, ka siis, kui iga maatükk 1 ruutmeeter oleks suur, seega meiegi otstarbeks liig väike. Tahaksime me, eeldades, et kasutada olev ruum seda lubab, anda igale perekonnale suurema platsi, siis oleks selle üürimine enamikule perekondadest liig kulukas. Samuti peaksid üksikud platsid olema nii kokku surutud, et meie oponeerijate soov, iga perekond teisest eraldada, oleks raskesti täidetav. Ühe sõnaga: seisame nõiaringis. Lisandub veel see asjaolu, et igasugune spordimäng sarnasel korral oleks võimatu, sportlik kergejõustik abinõude pärast võimalik ainult mõnedele rikastele perekondadele. Seega peaksid vähemjõukad vabakehakultuurist jääma eemale, olgugi et eriti neile, kelle harilik elu möödub halbades elutingimusis, see oleks tarviline. Vaimne tõuge, mis mitmesuguste perekondade vastastikuses läbikäimises põhjendatav seega, et inimesed mitmesuguste vaateiga tulevad kokku, jääks välja, laste nõue samavanuste järele jääks rahuldamatuks ja perekonna üksmeel oleks ennemini sattunud hädaohtu kui edendatud. Ja need noored inimesed, kes juba vanemate perekondadest välja kasvanud, ise aga veel mingit kodu ei ole loonud? Kuhu jäävad nemad? Kust peavad nemad, kui nad on vabakehakultuuri tulised pooldajad, leidama võimaluse endale teise soo hulgast sama meelelaadiga, harmoonilise ja neile sobiva elukaaslase otsimiseks? Need kõik on küsimused, millele küll teravmeelseimad meie oponentidest ei tohiks leida vastust. Ja ma ei karda, et mulle on õigustatud etteheited liialdatud mustaksmäärimisest; kuid mõtlen, et ennemini olen jätnud tähele panemata veel mõne lahendamatu küsimuse, mis elu meile sarnasis olukorris võiks pakkuda.

    Kõik me otsime väljapääsuteede järele, mis võiks luua silla meie tervisele tulusa vabakehakultuuri hüvede ja laia seltskonnaringi põlguse vahel inimese alastioleku vastu, ei ole annud mingit vastuvõetavat tulemust. Jääb seega ainult üks, kõigi maade vabakehakultuurlaste poolt käidud tee: ühinemine ühinguiks liikmeskonnaga mõlemast soost ja igas vanaduses, ühise maa-ala kasutamisega. Lahutamata soo-, perekonnakuuluvuse või mõne muu vaatepunkti järele.

    Meie kramplikult riietuse külge kleepunud vastased, kelle käed sirutavad ainult mõne riidehilbu järele, haaravad uppujana kinni õlekõrrest – n-n. kõige esimesest piiblilik-paradiislikust riietumisesemest: “Riputage endale ette ometi mõni viigileht!”

    Nii hüüavad nad harilikult, hoolimata sellest, et meie metsades ei esine viigi- ega muud tarviliseks otstarbeks küllalt suurte lehtedega puud, ja me ei oska mõtelda, kuidas see leht ihule on kinnitatav. Välja arvatud see, et meid ähvardab alatine kartus mängu ja spordi juures selle eemaldumise ja kadumise pärast, hävitaks kogu meie rõõmu alastiolekust, ei taha me sellist kahtlast eset üldse riputada ette juba neil põhjusil, mis viivad meid puhtkehalisist hingeliste ja sotsiaal-eetiliste kaalutluste alale.

 

 

 

Üks küsimus

     Kuid nüüd olgu üks küsimus lubatud meilegi: Miks on inimene kohustatud peitma oma keha kord täiesti, kord osaliselt oma kaasinimeste pilkude eest? Komblusega ja “heade kommetega” põhjendatakse seda nõuet, nagu oleneksid komblus ja kõlblus enam või vähem suuremast riidetükist, mitte aga inimese heast või halvast käitumisest; nagu saavutataks sunniviisilise kehakatmisega seda, et mitte kogu inimmass elementaarselt ja vastutustundeta ei anna voli oma instinktiivseile ihadele, mis kahjuks kaasinimesile! See on hingeline ja kõlbeline vaesusetunnistus, mille inimesed annavad iseendile, kuid mille neid endid puudutavast mõttest nad nähtavasti ei saa aru. See on ju sama, nagu oleks kõigile inimesile eranditult antud hullusärgid või käerauad selleks, et takistada ainult mõnd üksikut ekslikku või kuritegijat. Kas ei tuleta see vaade meelde keskaja kommet, mille järele sõttaminevad mehed oma naistele panid peale kurikuulsad puhtuse-vööd, et teha võimatuks nende eksisammud abielulise vooruse teel. Tõepoolest armetu voorus, mille maksvus vajab niisuguseid abinõusid. Aga kui uhke on inimkond oma sellise vaevaga aastatuhandete jooksul saavutatud kultuurile. Ent ta jätab tähele panemata, et kultuuri tunnusmärgiks on valitseda elementaarseid loodustunge oma vabal tahtel, mitte aga taltsutada neid vägivaldsete sundeeskirjadega. Traagikoomiline viimaste juures on veel see, et nad saavutavad tegelikult just diametraalselt vastupidise sellest, mida tahtsid, eriti kui see oli sihitud loodustungide vastu. Ja loodusjõud on need, mis inimese suguelu aluseks, mis seda mõjutavad ja juhivad. Esimesel kohal kogu orgaanilises looduses on sooedasiandmisetung, mis lähendab meest ja naist teineteisele sügavaimaks ühtesulamiseks. Edasi on nimetamisväärt kogu loomariigis esinev uudishimu-tung, mida kasutab kogenud jahimees, et meelitada saaki oma püssi ette. See valitseb ka kogu inimkonda ega tule teda ette mitte ainult ühenduses sensatsioonidega, vaatamisväärsustega, ei, vaid see on koguni kõige ta teadushimu ja uurimisiha juureks. Sellele võlgneme tänu oma paljude suurte ja väikeste leiutustega, mis isegi tänapäevasel materjaalsel ajajärgul mõne arsti viib nii kaugele, et ta uurib surmaga ähvardavate patsillide mõju oma-enda kehal, või sunnib mõne stratosfäärilendaja panema oma elu kaalule. Nii tugev on see teadmishimu, see uudishimu viimne tipp, mis püüab selgitada peidetut. Olen kindel, et esimesele stardivalmis rakett-lennukile leidub enam kui üks inimene, kes on valmis võtma ette selle sõidu, hoolimata sellest, et 1000-st võimalusest 999 ennustavad, et maad enam ei näe.

 

 

 

Uudishimu – loodustung

     Seesama loodustung – uudishimu selgitada peidetut, teadmatut, sunnib väikest last purustama oma mänguasja, et näha, kuidas see seest näeb välja. See viib ta ka selleni, et emalt küsida, kust tulevad lapsed, laseb ühisel suplemisel kentsakaimal viisil konstateerida vennakese ja õekese sugudevahelisi tunnusmärke. Sama looduslik uudishimu äratab ka suguküpses inimeses instinktiivse himu teisest soost keha vaatlemiseks, kuhu tunneb end nii saladuslikult olevat tõmmatud. Kui tugev on see vaatlemistarvidus küpse naise juures, ei julge ma otsustada: kasvatuslike mõjude tagajärjel näib olevat paljudel naistel kasvatatud suureks vastikus suguakti ja mehe sugulikkuse kui millegi jämeda ja inetu ees, mille all kannatab mõnegi abielu õnn. Teiselt poolt kõneleb aga suur arv naispublikut maadlusil selle kasuks, et paljudel naistel ei ole välja surnud huvi vaadelda tugevasti paljastatud hea kehaehitusega meest. On loomulik, et see ka nii on, sest noorte tütarlaste juures sugulise küpsemise ajal võib märgata, kui nad vabakehakultuurses elus veel ei ole kodunenud, peagu eranditult, vaatamata üldiselt valitsevate vaadete mõjule, kui mitte häbenevat, siis hoolikalt maskeeritud huvi vaadelda mehe alasti kuju selle täies omapäras.

    Kuidas naise tundega mehe alasti kuju vastu lugu ka on – poiste juures on aga juba, veel enam aga küpse noormehe ja mehe eas, üldiselt valitsevaist olukorrist hoolimata soov täiesti alasti naise kuju vaatlemiseks küll eranditult tugevasti selgeilmeline, kannab aga sealjuures kahtlemata seksualiteedi pitsatit.

    Ja instinktiivne rõõm naise graatsiliste liigutuste vaatlemisel ühineb harilikult, teadlikult või teadmatult, mõistu ideega naise veetleva keha osalisest paljastamisest, läbinägemisest või allakriipsutamisest.

    Seega on naise riietus tihti see, mis spekuleerib mehe seksualiteedi erutamisele. See aga ei õigusta lõpptagajärjeks seda, et vaatlemishimu otsene rahuldus tooks kaasa sugulise ärrituse tormilise keerise, mis juhiks oma kogu tahte seksuaalsele rahuldamisele. See on küll täieliselt vale. Sest need, kes nii mõtlevad, unustavad – võib-olla ei teagi kindlat tõsiasja: suguline ärritus, seksuaalne iha ei kutsuta kunagi esile ainult teise soo palja keha vaatlemisest, vaid alles fantaasia tegevusega, mis toob vaimusilma ette kaasakiskuvaid, ärritavaid pilte. Et sellest tõsiasjast, mida ei eita küll ükski seksuaalpsühholoogias teadlik arst, ollakse harjutud pimedana mööduma, siis on see hea põhjus, miks veel tänapäev valitsevais üldisis olukorris mehe himukale soovile – vaadelda täiesti alasti naise keha, on surutud peale ka otsekohese seksualiteedi pitsat. Ja just seepärast, et inimese keha harilikult on varjatud riidekattega ning ta vaatlemine alastiolekus ikka seotud sugulise aktiivsusega, ei osata kujutella olukorda, kus alasti keha esineb igasugusest seksualiteedist vabastatud ümbruses, nagu selle loob vabakehakultuur. Just mehed on selle eelarvamise ohvrid ja talitavad ka vastavalt sellele.

    Ja kuidas reageerib naismaailm sellele levinud meestepsühholoogiale? Suur hulk tõsiselt mõtlejaist, eriti meeste ja poegade eest hoolitsevad naised ja emad, suhtuvad sellele kindla pahameelega, kusjuures nad küsimusele, kuidas see on kõrvaldatav, ei leia kunagi reaalset vastust. Suure agarusega otsivad nad ümbermuutusi paremusele, ei suuda aga kunagi näidata reaalset teed selle tulemuse saavutamiseks. See on selge tõendus, et meie tänapäevane seltskondlik kord ei ava seks mingit võimalust. Paljud pealiskaudselt ja kergemeelselt mõnulevad neiud ja naised teevad selle psühholoogia endale kasulikuks, ässitavad ta koguni üles oma kehavõlu esiletõstmisega, koketeerimisega ja riietepeenusega. Ja näib nagu toetukski meie kultuurelu suurelt osalt selle erootika üleskihutamisele ja leiaks seltskonna poolt laiaulatuslikku poolehoidu. Seda tõendavad erootilise fantaasiaga spekuleerivad lustmängud, raffineeritud, osalisel naisekeha paljastamisel põhjenevad kabaree-ettekanded, nende läbi, koguni nendega seotud alkoholi atmosfäär, pikantsed anekdoodid, suur arv kinofilme, mis ühendavad pikantse sisu naisekeha massilise kolmveerand-alastiolekuga ja omapoolt toovad lisaks raffineeritud paljastusstseene, milles harilikult viimase loori langemine viimasel silmapilgul publiku silme eest stseeni katkemisega ära hoitakse ja nii teda ühelt poolt põnevast ootusest petetakse, teiselt poolt aga juhitakse ta fantaasia sellele, et maalida ise stseeni viimne faas. – Kõike seda seltskond mitte ainult ei salli, vaid tunnistab avalikult heaks, sest sarnaseist ettekandeist võtavad seltskonna juhtivad isikud ise osa ja teevad selle kättesaadavaks ka küpsevale noorsoole.

    Igal sammul võib märgata sellist selget spekuleerimist erootilise fantaasia erutamisega tähendusrikka (tagamõttelise) riietusega liialdamises. Selle tagajärg on juba varemnimetatud vastastikune jahi-seisukord mehe ja naise vahekorras. Naist meelitab ta koguni sellele eksiteele, et olevat või ka riietuse läbi esiletoodud kehavõlu kasutada mehe ninapidivedamiseks omakasupüüdlikel motiividel ja viib ka, kusjuures neis motiivides puhtmaterjaalne kasu võtab ülekaalu, ta viimsel lõpul koguni otsese prostitutsiooni vajaduseni. Teiselt poolt teeb ta naise mehe erootilise fantaasia läbi ülespiitsutatud ihade varitsetavaks objektiks. Meest ajab ta sealjuures luurama naist ainult nende oma ihade rahuldamiseks ja võtma teda puhtmängleva, vastutustundeta saagina, et pärast seda varsti otsida uut saaki. Teiselt poolt ajab ta teda ennast nagu naise kehavõlu meelitavast söödast ja kirglikust ihast pimestatud saaki naise poolt talle etteseatud võrku ja teeb teda suurel määral lõppeks ligipääsvaks prostitutsiooni kehalisile meelitusile. Kas on ime, kui taoliste mehe ja naise vahekordade juures vastastikune lugupidamine põhjalikult on hävinenud?

    Ärgu mõeldagu, et siin on liialdatud. Lugege tähelepaneliselt kino- ja kabaree-reklaame, lugege ajalehe-päevauudiseis ja statistikais kõigist abortidest, lastesurmamisist, enesetapmisist, tapmiskatseist armukadedusest ja pettunud armastusest, abielurikkumisist, lahutamisist ja lõppeks nii lakooniliselt nappi, lohutut statistikat suguhaigusist, mille vastu võitlemine kõikjal ainult seepärast on tagajärjeta, et see riietuse katte all kontrollimatult peidetud ja edasiantav. Tõendusi seks teil vist ei puudu! Sealjuures loete ometi ainult juhuseist, mis mingist ettevaatamatusest avalikkusele said teatavaks, mitte aga neist arvutuist, vaikivaist tragöödiaist, mis sünnivad salaja ja mis arvult esimesed kaugelt ületavad! Ja see on siis nüüd see sundusliku riietuse kaitse all seisev, paljukiidetud avaliku moraali vili.

    Veel enam kui meie silmakirjaliste moraalivaadete puhtpsüühilistele tagajärgedele, olgu meie tähelepanu pöördud häbistavale, teotavale seisukohavõtmisele kõige sugulikkuse ja seepärast ka alastioleku vastu, sest kui alastiolek võib esineda ka sugulikkuseta, siis ei ole ometi sugulikkus mõteldav alastiolekuta. Selles seisab ka kogu alastioleku lugupidamatuse ja laimduse algpõhjus. Pikal ja segasel kultuurajaloolise protsessi kirjeldusel, milles tänapäevane valge-rassiline kultuurinimene selle vaate tegi omaks, ei tahaks ma peatuda. Teem on laiaulatuslik küll, et olla eritööks. Mitte teisiti kui meie uhke kultuuri häbiplekina tuleb hinnata seda, kui inimese pühalikule soo-edasiandmisele vajutatakse inetuse ja alatuse pitsat.

 

 

Suur samm paranemisele

     Suur samm paranemise sihis on juba tehtud ikka enam maad võtva noorte spordiliikumise mõjul, kus küpsed poisid ja tüdrukud juba õpivad respekteerima üksteist üksteises kui sõpra ja partnerit, enne kui vastastikune soo tunne täieliselt tungib nende teadvusse.

    Et siin esitatud kasvatuslikud vaated avalikes kasvatusringides on juba leidnud juuri, mida veel lühikese aja eest tõesti ei võinud oodata, võib näha järgmises juhtumis.

    Ühe Tallinna meesgümnaasiumi kõrgema klassi õpilasile ühenduses nende loodusteadusega tehti ülesandeks koduses kirjalikus töös põhjalik naise sünnitusorganite kirjeldamine, tähele pannes nende nii anatoomilist ehitust kui ka funktsioone – ovulatsiooni, menstruatsiooni, sigivust, rasedust ja sündi, – kusjuures neile oli lisatud täiendavaid teadmisi kõigis neis küsimusis paluda emadelt. Olen kindel, et need noormehed pärast selle ülesande täitmist vaevalt kunagi elus oma huulte üle toovad mõne tsüünilise ropu kõne sugulisist asjust. Sellest ei ole enam suurt sammu edasi vabakeha kultuurini – inimese ümberkasvatamiseni üheks kõrgemaks ja puhtamaks oma tähtsamate elufunktsioonide hindajaks – kusjuures seda sihisaavutamist laiendatakse niihästi kogu kehale endale kui ka nende funktsioonide kandjale.

 

 

Vabakehakultuuri mõte ja väärtus

     Selles seisab just sügav-eetiline vabakehakultuuri mõte ja väärtus: vabastada keha ta aastasadade patususe needusest ja talle jälle võita tagasi see jumalast ja loodusest esialgselt mõteldud hingesisemuse suursuguse katte – keha – väärtus. Esimene eeltingimus selleks on aga ühelt poolt õiguse uuestisaavutamine, kanda teda uhkusega ja varjamata kui hinge jumalarüüd, teiselt poolt kasvatada inimkonda talle vaatama kui niisugusele ja hindama teda vastavalt. Seks on aga ainult üks tee, mida ta käib: viia ühte inimesed täielises alastiolekus vahettegemata vanaduses või soos ja tingimustega erootilisele fantaasia mõnule anda mitte mingit ruumi ning niiviisi kasvatada inimeses vastastikust harjumust oma alastiolekust ja selle vaatlust üksteises esimeses joones näha isikut, aga mitte sugulist olevust. Paljud mõtlevad, et seks on nõutav suur harjumise protsess ja paljud muidu eelarvamisteta mehed häbenevad vabakehakultuuri algliikumisest aktiivselt võtta osa kartusega, et nad ei ole enesevalitsemise nõudeiks küllalt tublid, vastupidavad. Nad arvavad, et otsene mulje naise alasti keha vaatlemisest annaks neile põhjust enda blameerimiseks ja teiste eksituseks.

    See kõik ei ole aga nii. Enda juba nüüd enam kui 25-aastase aktiivse osavõtuga vabakehakultuuri liikumisest olen näinud sadu uusi osavõtjaid astumas esimest korda alasti inimeste hulka, seejuures ei ole ükski kord tulnud ette, et mees end blameeriks või naine oma alul argliku kartuse juba kõige enam poole tunni jooksul poleks kaotanud. See on just oluline vabakehakultuuri juures, et ta õpetab alastiolekut võtma kui loodusest alguses inimesele mõteldud, absoluutset, iseendastmõistetavat olukorda ja seda sellena läbi elama. Vabastatuna igast meelelisest palavusest ja argusest, ta näitab meile, kui õhuke ja pagev on eelarvamiste vari, millega aastasadu kestev kultuur-eksimus meie mõisteid alasti inimkehast püüdis katta ja peita. Arvutuilt meestelt olen kuulnud kinnitust, et nad selleajani ei kujutelnud naise alastiolekut teisiti kui lähemas seoses meelelise ihaga. Juba esimese vabakehakultuurlaste-maaolus elamisega tundsid nad endid vabanenuna raskesti rõhuvast survest, kui nad korraga, ise katteta, kattetule naisele nii puhtseltsimehelikult vastu võisid seista, ja sellast esineb neile naine kui niisugune hoopis teises, palju ilusamas ja lugupidamisväärsemas valguses. Ja sama kinnitavad mitmedtuhanded naised ja neiud, et nende esialgne argus näis üllatavalt kiiresti otse koomilisena. Nad imetlevad sealjuures, et mees nii puhta pilguga võib vaadelda naist, mis nii endastmõistetavalt loomulik seletada: just see endastmõistetav esimese kohtamise sundimatus sõprade ringis vabastab teda selle meelelisest võlust. Edaspidise teise soo alasti keha vaatlemise harjumusega selles ümbruses spordi ja mängu juures lakkab ta lõplikult mõjumast ihade tööriistana.

    Seega ei ole aga üteldud, et nüüd näit. naise keha täiesti kaotab oma külgetõmbejõu mehele ja et mehes kasvatatakse ükskõiksus naisekeha võlu vastu suureks. Vastupidi! Mees leiab juba suureks mõnuks vaadelda sportlase-, akrobaatiku- või tantsijanaise keha trikoos või spordikostüümis. Nii vastuvaidlematult on ta rõõm lõpmatult suurem, kui ta võib liikmete graatsia kõrval vaadelda veel lihaste plastika toredat mängu. Ja kehakultuurlasele ei lakka naine kunagi olemast ka suguolevus, aga ta jätab järele ainult sellise talle suhtumise – ja see on ju tuhatkordselt väljendatud kogu progressiivse naismaailma nõue. Ja kui ühele või teisele juhtub, et teatav naiskuju ta meeldivust äratab niisugusel määral, et ta loodustung tahab ta üle haarata võimu, siis sunnib kogu ümbrus ja kolmanda juuresolek teda valitsema oma tunnete üle, õpetab talle tungi valitsemist. Teisel kohal ja teisis tingimusis, kahekesi armastatud naisega pole vabakehakultuurlane tundeliselt külmem kui iga teine. Võib vahest konstateerida ennemini vastupidist, kuna nende juures muidu väga tihti “naissoole” laialivalguv iha kontsentreerub palju tugevamal määral ainult ühele kõigist teistest enam eelistatud isikule. Sest see on suurim eetiline vabakehakultuuri tagajärg, et ta nürindab inimest ainult kehalise veetluse vastu, kusjuures aga hingeliselt armastatud partneri kehavõlu teda mõjutab palju suuremal määral.

    Et see põhjendus ei ole ainult puhtteoreetiliselt õnnestunud oletus, vaid ka reaalse tõelisuse vaatluse saavutus, sellele vihjab tõsiasi, et Saksamaal, kus vabakehakultuuriliikumine juba 27 aasta eest seisab teguvõimsana ja ühinguil täpne statistika liikmete perekonna- ja abielukestvusest olemas, võib näha, et inimpaaride vahel, kes õppinud teineteist tundma vabakehakultuurlaste ringis, on sõlmitud tuhanded abielud ja sadade lapsed sõprusest jõudnud uute abieludeni. Kõigepealt ei ole neist abieludest veel ühtki jõudnud lahutuseni ja teiseks vabakehakultuuriühingu liikmete peres sündinute juurdekasv tunduvalt ületab surevuse arvu.

     Veel suurema tähtsusega sotsiaalse eetika tõstmiseks on tõsiasi, et vabakehakultuur esineb mõjuva abinõuna võitluses prostitutsiooni  ja suguhaiguste vastu. Viimaseilt võtab alastiolek suurel määral nende toidupõhja, kuna nad ei saa millegagi jääda varjatuks, neid äratundmisel püütakse parandada ega milgi tingimusel kergemeelselt lasta levida. Taolises olukorras tabab meest kartus nakkavusest ja teiselt poolt võib mõjuda, et ta puhtkehalistele meelitustele ka vähem on vastuvõtlik. Kuid igatahes vabakehakultuurlaste suhtumine suguelule on kui suhtumine pühalikule müsteeriumile, toetatud ihavalitsemise koolitamisest, mis neile mõlemale, niihästi naisele kui mehele, annab põhjust hoida eemale prostitutsioonist kui jumala-kingi häbistamisest. Et vabakehakultuur just selles suhtes peab avaldama otse ümberlükkavat kasvatavat mõju, tunnistavad kindlasti meie vastasedki. Kui kord minult keegi kauane tuttav insener küsis, milline on meie kooselu, ja mult sai kutse külastamiseks, et ta ise võiks otsustada, vastas ta mulle tagasitõrjuva naeruga: “Ei, tänan, seda ma ei tee kindlasti mitte. Seal kaotatakse ju kihk patustamiseks.”

    Ja nüüd nõutakse meilt, et peame muretsema viigipuulehed, mis mõjuvad meie kehale võõralaadselt segava dissonantsina, pealegi kuna ei hoia pilku eemale, vaid just juhivad nendega kaetud kohale, seeläbi fantaasiamängule jälle annavad vaba voli ja kogu meie eetilise kasvatava püüde teevad küsitavaks! Ja miks? Meile vastatakse: “Sest et kehaosad on viisakuseta ja inetud.” Neile võiks seada vastu väljavõtte kirikuisa Augustinuse raamatust “De civitate Dei” (Jumala riigist) XXII – 24: “Kui suurepäraselt näitab end jumalaarmastus, kui suurepäraselt Suure Looja ettenägelisus meie keha suhtes. Kõigi osade kooskõla on nii mitmekordne ja vastab nende vastastikusele samasusele, et ei tea, kas keha loomisel oli otsustav tähelepanu otstarbekusele või ilule. Igatahes ei näe midagi, mida mitte samal määral ei võiks pidada ka ehteks?” Kas võtame vastutusele nende ridade looja Jumala teotamise pärast? Ta lõi ju meid oma näo järele ning õnnistades ütles ta esimesele inimpaarile enne patusündi: “Olge viljakad ja suurendage oma arvu ning rikastage maa ja tehke ta oma alamaks.” Ja ta nägi kõik, mis ta oli teinud, ja vaata see oli väga hea.

 

 

Veel üks vastuväide

     On aga kord juba nii, et kui kõik teised ettekäänded on üteldud, siis võetakse meelsasti appi esteetika, kuna kogemuslikult teatakse, et kergeim on mängida inimese edevuse keelil. Seepärast võib kuulda ka nii tihti kindlat tõekspidamist, et vabakehakultuur, mis vanas Hellases omas veel esteetilise tunnustuse, tänapäev juba seepärast peab tõrjutama tagasi, et tänapäeva kultuurinimese keha on suurel määral läinud nii inetuks, et alasti vaatepilt esteetiliselt tundelist silma rohkem solvab kui rõõmustab. Need, kes nii kõnelevad, ei aima vist enamasti, kui kergesti õigustamatult nad otsustavad. Esmajoones ei mõtle nad, kui palju möödub tähelepanematult igapäev neist riietuse taha peidetud inimilu. Ilma et eksiks, võib ütelda, et eriti naise kehailu ta õitseajal peagu erandita alati mehe poolt jääb märkamatuks, ja tihti arvatakse, kuna selle tegime endale reegliks, et näojoonte ilu on kõigi meie muude iluootuste ja -järelduste väljumispunktiks. Sealjuures aga võib iga eelarvamisist vaba naine enesevaatlusel kinnitada, kui lõpmatult tihti naised ja neiud, kellest riietatult pilku heitmata üle vaadatakse, lahtiriietatult aga heledaima vaimustuse kutsuvad esile, kuna nende keha imestusväärne ilu puuduse näojoonte ilus ülevalgustab. Uuestiriietatult muutuvad nad igapäevases halluses taas tähelepanematuks ja nägematuks.

    Ekslik on siis maalimise ja skulptuuriga meile sissepoogitud vaade, et naise keha ainult n-n. “õitseajal” võib nimetada ilusaks. Tõsisel võrdlusel lilleõiega ilmneb, et see, mida nimetatakse n-n. õitseajaks, tõeliselt on pungastaadium, see, mis vastab just ennastsulgevale roosipungale. Kel tuleks aga meele eitada täiesti puhkenud roosi ilu? Naisele aga täielisel õitseajal tuntakse olevat õigustatud vastu vaidlema. Mu vaimusilma ette kerkib mälestus paljude aastate eest vaadeldud Ceresi, Vana-Greeka viljakusejumalanna, marmorkujust kõigi tunnusmärkidega täisküpsest ja viljakast naisest. Muidugi ta ilu on teine kui näit. noorusliku Veenuse või Psüühhe oma, aga seepärast ei milgi määral vähem. Otse kahetseda võiks, et paljude antiiksete arvutute naiseilu reproduktsioonide hulgas võib kohata seda skulptuuritööd nii erakordselt harva ja et mitte igal sammul inimese silma ei õpetata vaatlema ja vastavalt ka hindama seda teist, siiski kroonimisel samaväärset ilu. Küpse naismaailm peaks olema tänulik vabakehakultuurlasile, kes selle täiesti puhkenud küpse ilu esiletõstmisele vaatlevad kui kõrgeimale esteetilisele ülesandele ja püüavad tõsta ta vastu lugupidamist ja õpetada teda vääriliselt hindama.

 

 

Inimkeha on täisuslikem loomistöö

     Veel üks eksitus, mis meid lõpmatult paljust ilurõõmust tähelepanematult viib mööda, on mõõdupuu, millega kunst meile on õpetanud põhja panema meie elava inimkehailu määramisele. Siin peab tunnustama kunsti suurt teenet, et ta meile ikka jälle meenutab, et inimese keha on endast kunstitäiuslikult ilusaim loomistöö. Ei või aga unustada, et veel tänapäev kunst toetub, seisvaist traditsioonest kinnihoidmisega, inimkeha ilu kujutamisel Greeka antiiksele eeskujule. See lõi aga oma toredais skulptortöis jumalaid ja jumalannasid, seega üliinimesi, milles kunstnikud püüdsid kujutella kogu inimsoo ilusaimat iludust, sealjuures veel idealiseeritud vormis. Tahaksime neid ideaalkujusid proklameerida elavate inimkehailu määramise normiks, siis oleks see ju sama, nagu tahaksime võrrelda iga mägimaastikku majesteetliku alpitoredusega, iga metsaidülli troopikametsa lopsaka iluga või iga maastikupilti üldse mõne ideaalmaastikuga mõnelt suurelt kunstnikult.

    Kas ei torka silma, kui paljust ilusast ja armsast meie koduses ümbruses, millega oleme juba harjunud, mis rõõmustab meie meelt ja südant, põlgava ninakrimpsutamise pärast peaksime loobuma, kui käiksime eelüteldu järele? Kas see ei rööviks meilt nii palju õnne sellest ilust, mida nüüd igapäev leiame?

    Ja ometi teeme seda mõtlematult meid igapäev ümbritsevate elavate inimeste kehailu suhtes: läheme pimedalt ja tähelepanematult mööda arvutust ilust, kuna see ei rahulda jumalik-majesteetliku toreduse nõudeid. Vaadelge ometi arvukaid rootsi maalija Andres Zorni pilte, kes alasti naise kuju maalib nii, nagu teda igapäevane elu meie silme eest kahjuks mitmetuhandekordselt peidab, ja teie silmad lähevad lahti selle tühjendamatu rikkuse, selle elava ilu üle, mis meid tähelepanematult, veel enam – aimamatult, igal sammul ümbritseb. Aga ka hoolimata kõigest sellest, isegi kui väljume oletusest, et tänapäeva-inimese keha üldiselt kuigi õiglasel viisil ei rahulda esteetilisi nõudeid, ei ole see mingisugune põhjus vabakehakultuurile tagasilükkavalt suhtumiseks. Kõigepealt peab vabakehakultuur silmas – see vajab eriti mõjukat toonitamist ja allakriipsutamist – küll tervishoidlikku ja seega ka ilu etendavat inimkeha kultuuri kui ülimat sihti, pidades meeles, et tervis ja ilu on kaks lahutamatut mõistet. Aga ta ei ole milgi määral ainuesinev ilukultus.

    Vabakehakultuur tahab anda inimesele teadmist oma ilust kui oma tahtejõuga säilitatavast või uuestisaadavast varandusest hallis igapäevatöös, mitte kui ainult mingist esteetilisest pühapäevalõbust. Ta ei lähe välja sellele, nagu seda riietemood on teinud, et üksikute tõeliselt esinevate või ka osavasti etteluisatud võlude ja paremuste esiletõstmise arvel varjata teisi kehalisi puudusi, peita neid riiete taha või katta kosmeetiliste abinõudega ja niiviisi omateada peidetult lasta rahuliselt seista või koguni edasi levida. Vabakehakultuur seab inimesed katmatult vastastikku kõigi nende kehaliste paremuste ja puudustega, kusjuures ta inimesile tahtmatult põhjust annab võrrelda end ja oma kaasinimesi, neilt samal ajal võttes võimaluse pettuseks. Ta tahab äratada neis tahet alatise tööga säilitada kestvalt oma ilu, kõrvaldada või vähemalt nõrgendada kõik inetu. Ta tahab edasi neile olla abiks nõuga ja teoga, et kõvendada äratatud tahet, tegemata liigtundeliste esteetikute ninakrimpsutamisele mingisugust järeleandmist.

    Kui ebajärjekindlad on tegelikult viimaste nõuded! Kas on siis vähe kehalisi puudusi, mida mingisuguse riietusega ei saa teha nägematuks, vähe inetuid nägusid, mis pakuvad oma ümbruses mitte midagi vähem kui esteetilist pilti? Kas peaksime seepärast nõudma, et kõik sarnased näod peaksid endid peitma nägemata loori taha, või koguni, et sellelaadsed – olgu see loodusest võõrasemalikult käsitatud või õnnetu juhtumi või vigastuse puhul rikutud – inimesed müüriksid endid oma nelja seina vahele, isoleeriksid endid teistest omasuguseist, ütleksid ära kõigist maapealseist rõõmudest ja jumala-rõõmust ilusa looduse, päikese, metsaõhu ja rõõmsa lainetemängu üle, ainult et mitte solvata oma n-n. “armsate”, tegelikult aga palju enam mittearmsate kaasinmeste esteetilist tunnet? Õieti mõtlevale inimesele ei tule küll ette sarnast nõuet esitada. Ollakse lihtsalt harjunud taoliste vaatepiltidega. Südametu esteetik pöörab oma pilgu ära, tavaline inimene püüab sellest lihtsalt vaadata mööda, soojasüdameline aga kingib sarnasele õnnetule oma sügava kaastunde. Tuleb kellelgi meele sarnast õnnetut laita, talle ta õnnetust heita ette või koguni üldisest seltskonnast tõugata välja, tuleks see küll märkida piiramata tunde-toorusena.

    Kas alasti kehale rakendatult peame siis seda õelust õigustama?

    Ja sealjuures ei oma ometi tsiviliseeritud inimkond oma pööraste – loodusvastaste kõlblusmõistetega vähe süüd selles, et tänapäev leidub nii palju halvasti kujunenud, kõveraid ja vigaseid kehavorme, eriti vanade naiste hulgas. Tahan vihjata veel alles paar aastakümmet tagasi valitsenud korsetile. Küll on ta nüüd juba 20 aastat visatud kolikambri, kuid siiski pole veel praegu vähe vanemaid naisi, kes oma puudulike kehavormidega, ka tihti raskete kehaliste rikete (nagu rippuvad rinnad, maksa-, põrna- ja neeruhaigused, rasked vigastused sisemisis sigitusorganeis, vaagna ja rinnakorvi-moondused) ja veel mõne muu pahe pärast võlgnevad tänu selle piinainstrumendi kandmisele noore keha arenguaastail.

    Mitte vähe kehavigastusi ei ole ka noorte juures, kellele need vead edasi antud juba viljana emakehas, ema korseti poolt peale pigistatud otseimas mõttes. Esteetika nimel oli korsett proklameeritud seaduseks, ja nii karmilt, et veel 25 aasta eest olin tunnistajaks oma silmaga, kuidas keegi julge daam ühelt ballilt aeti ära, kuna ta oli lubanud endale selle hirmsa häbematuse, et ilmus saali korsetita. Ja nendesarnaseil esteetikuil peaks nüüd olema õigus krimpsutada nina kehapuuduste üle, mille tekkimises nad ise süüdlased!

    Ja siis kahjud, mis naise sünnitamisprotsess toob naisele: ka naise raskejalgsus kui sünnitusakti inetu paratamatus esines ebaesteetsena ja seepärast valitseb veel nüüdki üldiselt see vaade. Tähelepanu pöördakse küll vastsündinu heale tervisele, kuna ema välimuse uuestikujunemisele suhtutakse tagasihoidlikult. Ka veel tänapäev on suuresti levinud vaade, et naine pärast sünnitamist kaotab oma ilu.

    Nüüd vabakehakultuur on näidanud, et ta ei ole seda, ei pea olema! Toetatud ja nõu saanud mõnedelt kuulsamailt arstidelt, ilmnes esimene nõue: “keha ilu hoolimata emadusest”, ja tagajärg, mida ta juba oma suure poolehoidjate hulga tõttu mõnede aastate pärast võis panna tähele, andis talle täie õiguse tõsta enesele seatud ülesande igapäevase arvamise vastu: “keha ilu emaduse läbi”. Abinõud aga, seks ei oma ta mingit salapärast nõidust, tugevad ainult hoolikalt läbimõteldud ja proovitud keha hoolitsemisele, nahaelastsuse tõstmisele, rinna ja alakeha muskulatuuri gümnastlikule treeningule enne ja raseduse ajal, erilise tähelepanuga raskejalgsuse ja sünnitamise läbi neilt nõutavale raskele tööle ja gümnastlikule toetusele, et anda organeile tagasi nende kuju pärast selle töö täidesaatmist.

 

 

Ärkab tahe ilusaks saada

     Aga veel teisele ilupuudusele kehas tungib vabakehakultuur energiliselt lähedale – närtsinud ja ebapuhas nahk, vinnid, vistrikud, käsnad, hooletu kehahoid, kehakõverdused ja groteskseim neist inetusist, niihästi mehel kui naisel: paks kõht – leiavad ta poolt tähelepanemist. Tee on sama: täielise alastiolekuga võetakse ka mugavaimal võimalus peita ähvardavate kehavigade tunnusmärkide esilekerkimine riidekatte alla, rahustusega, et nad kellelegi ei torka silma. Ühise alastioleku läbi antakse tõuge võrdluseks ja ühise püüde läbi äratatakse tahe saada ilusaks ja jääda ilusaks. Nietzsche ütleb: “Ilu ei ole juhus – see ei anta muidu; ta saavutatakse tööga ja nõuab alul palju ohvreid, mis tasutakse alles tulemusega.”

    See on meile täiesti selge, et sealjuures seda tulemust parimal juhul täiel määral võib panna tähele ainult kasvava generatsiooni juures, kuna vanema soo juures, mis nüüd vabakehakultuurile lööb suure augu, need tagajärjed on ainult osalised ja varem tegematajätmise läbi ei kõrvalda selle patu jälgi, vaid ainult võib pehmendada. See ei muuda aga fakti, et vabakehakultuur ikka enam ja enam läbi lööva esteetitsemise endaga veab kaasa. Seepärast võib teda täie õigusega nimetada kultuuriks, sest kultuur on meile loodusest antud väärtuste suursugustamine. Seepärast ei ole meie alastiolek mitte mingisugune tagasilangemine alginimeste primitiivsusse, vaid püüe jumaliku täiuslikkuse järele, millest meile jutustab loomislugu: “Jumal lõi inimese oma näo järele ja meheks ning naiseks lõi ta neid. Ja nad olid alasti, inimene ja ta naine, ega häbenenud teineteist mitte.”

 

 

Miks meie ei häbene?

     Et meiegi ei häbene alasti üksteisega olles, on meie vastaseile okkaks silmas; eriti muretsevad nad naise häbitunde pärast. Noo jaa, see häbitunne, häbi omada keha kõigi sellele kuuluvate organeiga, ei kao ainult jäljetult, vaid annab ruumi koguni väljakujunenud rõõmutundele uhkusest selle toreda kunstitöö omamise üle. Seda sügavamini juurdub see-eest teine häbitunne: häbitunne selle jumaliku imetöö teotamise, häbistamise pärast, olgu see sõnas, teos, vaates või labases ihas, olgu see ka ainult muutumises hingetu tegevuse või teatava saagiiha tööriistaks.

 

 

Aga meie karm kliima?

     Nüüd peaks arvama, et on kõrvaldatud kõik kahtlused, mis “vabakehakultuur” võib äratada inimeste kujutelus, kes sellest liikumisest seisavad eemal. Aga ei. Ühe vastuvaidluse on nad harilikult ikka alal hoidnud tagavaraks, et kasutada seda siis, kui kõik teised löödud tagasi. “Nii hea ja kasulik kui ka vabakehakultuur on, on ta siiski eduga läbiviidav ainult soojas lõunas, kus pikk, kuum suvi koos sooja kevade ja sügisega lubab kauase alastielamise vabas looduses, mitte aga meie kare põhja-kliima oma ainult 3-kuuse suvega.”

    Nähtavasti kaunis tabav vastuväide, mis aga tõsisemale, eelarvamisteta kriitikale ei suuda vastu panna.

    Seesama nahk, mis katab meie keha, kaitseb ju ka meie nägu ja see on katmatuna küllalt vastupidav meie karedale kliimale. Ja vaatlused rahvaste hulgas, kes elavad äärmiselt külmas põhjas ja lõunas, eskimode ja tulemaalaste seas, kes on samad inimesed samast lihast ja verest mis meie, näitavad meile, et naha harjutamine heaks funktsionaalseks tegevuseks on otsustavaks momendiks. Ehkki eskimo end jääkülma vastu kaitseb tiheda naharüüga, siiski ajab teda instinktiivne keha nõue õhu ja valguse järele igal võimalikul juhul olema alasti. Alasti elab ja magab ta öösel oma lumeonnis, alasti seab ta oma keha võimaluse korral polaarpäikese kiirtele vastu. Polaaruurija Peary tõi oma polaarsõidult 1898. a. kaasa foto täiesti alasti eskimo-tüdrukust, kuidas see suurte jääpankade vahel tuulest kaitstud kohas lebab täies arktikapäikeses – “külmaga, mis meil kangestaks vere tuiksoonis”. Sama tundelisuse puudust külma vastu näitavad tulemaalased, rahvas, kes elab peaaegu alati alasti oma külmal, tormist piitsutatud saarel vihmas ja tuules, lumes ja jääs. Kuulus saksa arst prof. Virchov, keda ta uurimised viisid ka Tulemaa-saarele, oli sealjuures üllatatud, et hoolimata paljudele inimestele vaevalt mõeldavast külmast nende nahk tundus olevat äärmiselt õrn, pehme ja koguni soe, milleks aitas kaasa eriliselt hea nahaveresoonte võrk ja selle läbi ka hea pealispinna rikastamine verega.

    Seks, et tõestada, et siin mängib tähtsat osa ainult nahk, ei tarvitse meil minna eskimode või tulemaalaste juure, seda tõendust leiame ka oma maal. Laske ometi kord meie mehi talvel käia ümber nii õhukeselt kaetud jalgadega, nagu seda teevad meie naised ja tütred, siis oleks küll selle tagajärjeks hirmus nohu, kuna aga naised kannavad seda külmakatsumist igasuguse terviserikketa. Ja vabakehakultuurlane annab oma alasti keha päikese võimu alla juba varakevadel ja veel hilja sügisel, kui teised inimesed katavad endid alles soojade mantlitega. Nii pikendame meiegi oma suve viiele kuule. (Eelmisel aastal lõpetas meie ühing oma suvehooaja tegevuse Kakumäel alasti mängus ja spordis 12. oktoobril!) Aga hoolimata sellestki tahaksin vihjata asjaolule, et just meie liig lühike suvi kohustab meid vabakehakultuuri alal energilisemale tööle, sunnib meid meie kehapinna iga ruutsentimeetrit viimseni laadima täis pikiks talvekuiks nii hädatarvilise päikese-energiaga.

 

 

Vabakehakultuuri algus ja areng

     Vabakehakultuur toob meile seega endaga kaasa tervise ja ilu, tõsise kombepuhtuse ja harmoonilise sugude kooselu sõpruses, armastuses, abielus ja perekonnas, kõnelemata päikesest säravast elurõõmust, millega ta meid täidab. Ja siiski on ta selles pikas võitluses osutanud palju ennastohverdavat vaeva, kuni ta eestvõitlejail õnnestus rajada kindel alus ja võita peagu igal maal poolehoid, kindlustada ikka enam selle kõikihaarav laienemine. Päris väikesist algatusist hoolimata on vabakehakultuuri idee veerandsaja aasta jooksul saanud mõnedes mais tugeva rahvaliikumise aluseks. Ainult mõnedes euroopa riikides puudub veel poolehoid. Mitmekordselt on mõned üksikud isikud tõstnud häält ja instinktiivselt päikesenäljast aetuna hoiatanud hellitatud ja degenereeruvate tagajärgede eest, mis tekib keha alatise eemaldamise läbi õhust ja päikesevalgusest tiheda riidekatte abil. Nad jäid aga inimkonna ekslike eelarvamiste pärast erakuks, nagu hüüdjaks hääleks kõrves, ja pidid paremal juhul piirduma sellega, et teostada oma tõekspidamised kitsamas perekonnaringis.

    Vabakehakultuuri suurt huvi laiemais seltskonnaringides äratada õnnestus esimesena saksa kirjanikul Karl Vanselovil 1902. aastal väljaantud ajakirjas “Ilu”, mille esimene number ühe kuu jooksul ilmus 4-s väljaandes. Tal õnnestus ka ainult inimkeha alasti ilu ideele toetudes teostada oma põhilaused, asutades oma maa-alal, Potsdami juures, oma poolehoidjate väikesele hulgale “Ilu aia”.

    Ühel ajal Karl Vanseloviga esines Stuttgardis kunstmaaler Richard Ungewitter oma sõjakirjadega vabakehakultuuri idee heaks. Sealjuures ei tugenud ta mitte nii palju ilumõtteile, kui esijoones käsitles hügieenilisi ja eetilis-moraalseid väärtusi. 1905. a. asutas ta oma raamatute läbi võitnud poolehoidjate sunnil “Ustavuse ühingu tõusvaks eluks”, mis varsti pärast seda hargnes kogu Saksamaal ja võttis maad. Kuna aga riigiasutused, samuti seltskonna enamus, sellele vabakehakultuuri ideele kui viisakusetule ja kõlbmatule suhtus vaenulikkusega, siis võisid need ühingud tegutseda ainult omaette peagu konspiratiivselt. Juba oma kirjade pärast on niihästi Vanselov kui ka Ungewitter palju aastaid pidanud suurte rahaohverdamistega ja energia kulutamisega kohtuprotsesse, mis ikka, nagu see seni alati on juhtunud, lõppesid õigeksmõistmisega.

    Vabakehakultuuri idee levitamine edenes eelsõja ajal väga pikka. Kui nende ridade kirjutaja 1907. aastal “Ustavusühingusse” astus liimeks, koosnes see ainult 80 “truust”, kelle arv enne maailmasõda kõigi haruorganisatsioonide liimete juurdearvamisega ulatus natuke üle 300. Maailmasõda tõi peaaegu täielise seisaku vabakehakultuuri idee levitamisse, jättis aga juhtivaile isikuile enam aega hoolikaks järelemõtlemiseks oma organisatsiooni sisemisest ülesehitamisest. Sellele olukorrale peab küll avaldama tänu, et pärast sõja lõppemist see liikumine alul Saksamaal, varsti ka Prantsusmaal kirjanik Kienne-de-Mongeot juhtimisel suure jõuga suurenes. Mõned aastad hiljem võisid vabakehakultuurlaste ühingud viia läbi oma ametliku registreerimise ja hoolimata vaenlikest protestiavaldusist võita ikka enam ja enam riiklikku ja seltskondlikku tunnustust. Reaalselt väljendus see selles, et neile anti riiklike ja linnaasutuste poolt maatükke vabakehakultuurimaade sisseseadmiseks ja lubati talvel kasutada ühiseks alastiujumiseks ja spordiks eritundidel linna võimlemis- ja ujumishalle. Teisal jälle seati ikka enam ja enam sisse isegi avalikes parkides madalaid supelbasseine lastele, kellele lubati mängida ja ujuda täiesti alasti. Aastal 1927 järgnes riigi loal esimese alastigümnaasiumi – “Glüsingeni valguskooli” – asutamine kuulsa pedagoogi, Berliini koolinõuniku dr. Fränzeli juhtimisel. See oli reaalgümnaasium internaadiga, kus poisse ja tüdrukuid kasvatati ja õpetati koos, kusjuures kogu elu ja õpetus möödus niihästi õpetajate kui õpilaste ühises alastiolekus. Selle kooli eetiliselt kasvatav edu kutsus esile kõigis imestuse.

 

 

Tänapäeval

     Saksamaalt ja Prantsusmaalt läks vabakehakultuuri liikumise võidukäik edasi läbi kogu Euroopa ja puudutas ka tervet rida meretaguseid maid. Tänapäev on täiesti seaduslikul alusel põhjenevaid vabakehakultuuriühinguid Saksa-, Prantsus-, Inglismaal, Hollandis, Belgias, Hispaanias, Portugalis, Šveitsis, Austrias, Tšehhoslovakkias, Greekas, Rootsis, Eestis, Alžeerias, Põhja-Ameerika Ühendriikides, Mehhikos, Argentiinas ja Hiinas. Neisse ühinguisse organiseeritud poolehoidjate arv ületab kaugelt pool miljoni, kusjuures umbes sama suur on “üksikkäijate” arv, s. o. nende, kes pooldavad ideed, aga mingisugusel isiklikul põhjusel ühingusse ei taha astuda ja nii seda ideed üksi omaette salajas teostavad.

    Et sel liikumisel on määratusuur jõud, kui ainult avanevad ta õitseleminekule teataval määral kasulikud tingimused, kõigepealt vaimustuv ja oma vaimustuses ohvrimeelne rahvahulk, näitab Hispaania. Seni kuni seal valitses monarhhia, lükati katoliku kiriku mõjutusel riigi poolt tagasi vabakehakultuuri igasugune olemasoluõigus, mis muidugi ei suutnud kõrvaldada siin-seal väikesis eriringides salajase juure edasitungitsemist. Kui monarhhia langes ja kiriku ja riigi lahutamisega katoliku kiriku mõju lõppes, kadus ka keeld vabakehakultuurile. Vaevalt 2 aastat hiljem vabakehakultuuri Euroopa-kongressil augustis 1932 võisid esimest korda kongressist osavõtvad saadikud esitada üle 10.000 liikmeist koosnevaid vabakehakultuuriühinguid.

 

 

Algus Eestis

     Meil Eestis on 1932. a. jaanilaupäev, 23. juuni õhtu, siinse vabakehakultuuri liikumise algtähtpäev, kui väike grupp siinseid vabakehakultuuri pooldajaid otsustas asutada “Eesti Vabakehakultuuri Ühingu” Tallinnas ühes kõrvalühingute asutamisõigusega igas Eesti linnas ja kohas.* (* Ühingu keskjuhatuse büroo asub Tallinnas, Lai 32–4.)

    See asutamine ei sündinud takistusteta, vaid saavutati võideldes, kuna kohtu- ja siseminister keelas alul ühingu registreerimise ja alles hilissügisel sellele järgnev riigikohtuprotsess tõi kaasa riikliku tunnustuse. Seda on omal ajal ajakirjanduses nii mitmekülgselt valgustatud, et ta peaks olema üldiselt tuttav. Sellest kõigest hoolimata me ei lasknud suve mööduda kasutamatult, vaid rentisime Kakumäe poolsaarel Oti talu mereranna ja suvila, kus vaikses sõpraderingis ikkagi võisime tegeleda vabakehakultuuriga. Pärast ühingu ametlikku registreerimist kindlustasime endid juba ka talvekuiks, kasutades kord nädalas “Basseini” ruume, võimaldades seega meie ühingu ja ta liikmete järjekindla vahetpidamatu arengu.

    Et see areng arvuliselt pole teinud just suuri edusamme, sel on oma põhjus. Ühelt poolt meie maa mitmekeelsus, mis raskendab meie ühinguliikmete sulamist üheks kitsaks perekonnaks. Samuti raskendab meie tööd võrreldes ühekeelsete maadega seda enam see, et rahvakeeles peale lühikeste ja pealiskaudsete ajaleheartiklite ei ole veel seni vabakehakultuurist mingit literatuuri. Teiselt poolt tuleb arvestada, et Eesti on nii väike maa, milles iga inimese tegevus ja püüe liiga kergesti satub avalikkuse ette, kusjuures avalik arvamine, arvestades nende sihtide levimatust ja valestimõistmist, suhtub sellele osaliselt mahategevalt, koguni sallimatult. See hoiab praegu paljusid, kes pooldavad seda ideed niihästi puhtteoreetiliselt kui sümpatiseerivad sellele, kuid kas äriliselt, teenistuslikult või seltskondlikult ei ole rippumatud, ka aktiivselt astumast meie ühingu liikmeks kartusest, et avalik teadasaamine nende liikmeskonda kuulumisest võib saada kahjuks nende ärilistele huvidele või seltskondlikule teenistuslikule suhtumisele. Sel põhjusel üksi, ja mitte mingisuguseist valgustkartvaist konspiratiivseist põhjusist, on viidud läbi meie ühingus see, et kaasliikmete nimed põhimõtteliselt jäävad teadmatuks eemalseisjaile; igaüks ise võib end avalikult meie liikmeks tunnistada või mitte. Võib-olla aitab käesolev raamatuke kaasa avalikku arvamist meie tegevuse üle muuta ümber ja seega selle kartuse teha tähtsusetuks. Igale neist, olgu ta noor või vana, rikas või vaene, mees, naine või laps, abiellunud või vallaline, kes puhtausate mõtetega tuleb meie juure, et päikesest, tuulest ja veest, mängust ja spordist oma kehale tuua tervist ja ilu ja üldiselt saavutada ennastkasvatava tööga vastastikune eetiline ja ohjeldamatu, erootikast vaba puhtkameraadlikkus, hüüame südamlik “teretulemast”.

    Selles asub vabakehakultuuri peatendents, mis küll erandita kõigile seda mõtet teenivaile ühinguile on omane.

    Seal, kus see liikumine on leidnud juba suurema arvu poolehoidjaid, leidub ka lõhesi ja lahkarvamisi. Sest see liikumine, mis tahab inimest sisemiselt muuta, tahtmatult tungib mõnel pool elureformeerivalt ka oma poolehoidjate igapäevasesse ellu, ja seal dikteerivad kohalikud elutingimused loomulikult vastupidiseid erinevusi, mis tihti viivad lahkarvamisteni niihästi üksikute maade kui ka ühingute vahel. Nii on ühinguid, eriti Saksamaal, mis kirjutavad ette valju taimetoitluse või valju suitsetamiskeelu, samuti antialkoholismi. Teiselt poolt ei saa neid ettekirjutusi jälle viia läbi niisuguse valjusega, nagu näit. lihatoidukeeldu põhjamais, kus liha organismile hädavajaline soojatagavara suurendamiseks, või absoluutne alkoholikeeld veinimais, kus vein on nii-ütelda rahavajook, või ka Mehhikos, kus on raske kujutella kedagi “cigarillota”.

    Mis puutub alkoholiküsimusse, siis keelab vabakehakultuur ka ehtsamais veinimais – küll aga ainult ühingu sisemises elus – alkoholi täiesti. Ka liikmete eraelus piiratakse selle tarvitamist “paraja tuju” piirini, kuna joobnud oleku üle väga pahandatakse. Sellele põhimõttele järgnemise paneb südameile ka meie ühing oma liikmeile, jätab aga peale selle neile eraelus vabad käed.

 

 

“Päikeselaev”

     Vabakehakultuuri sihtide ja püüete teostamine sünnib üldiselt, ka meil, peamiselt suvel eemaldatud maa-aladel, võõraste pilkude eest varjatud aasadel või randadel, loomulikult või kunstlikult sisseseatud suplemis- ja ujumisvõimalustega. Siin vastavalt kohalikele oludele harrastatakse maa- ja veesporti, seltsimehelikku ja sportlikku mängu, ringmängu, jooksmist jne. Omapärane vabakehakultuuri teostamine leiab aset Saksamaal n-n. “Päikeselaevas” – s. o. ruumikas vahemere- ja jõeaurik, mis kesksuvel võtab ette vahetpidamatult mitmepäevalisi lõbusõite läbi arvukate idülliliste veede, kus ta reisijad, kes kõik vabakehekultuuriühingu liikmed, kogu sõidu ajal elavad alasti. Üksikuis kaldakohis peatub siis laev, et anda võimalust spordiks.

    Ümbrus, kus ka talvel päikesekiired ei kaota oma intensiivselt soojendavat mõju, nagu näit. kõrgeis Alpides ja nende mäeharudes, harrastatakse vabakehakultuurlaste poolt suuresti suusasporti, kusjuures nende ainukeseks “dressiks” – paar sooje sokke saabastega ja suusad keppidega. Sealjuures võtavad nad ka lumevanni või lõbustavad end vastastikuse lumesõjaga.

    Mujal aga, kus selline päikesejuubel puudub, tunneme me mõnu gümnastikast, õhuvannist, sportlikust mängust ja veesuplemisest köetud ruumis, kas ujumisasutuses, võimlemissaalis või oma kodus perekonna ja lähemate vabakehakultuurisõprade ringis.

    Üldse näitab vabakehakultuur tendentsi kasutada alastiolekut igal võimalikul juhul, nii et paljud ta pooldajaist alastioleku printsiibi viivad läbi oma kodus, isad, emad oma lastega nii hommiku- ja õhtusöögiajal kui ka koduseis korraldusis liiguvad täiesti alasti ja tunnevad sellest suurt mõnu.

    Siin olgu kohe ka lisatud väike eksiarvamise õigeksseadmine. See vaade, et vabakehakultuuri liikumine igasuguse riietuse tahab üldse heita kõrvale ja eelistab igalpool täielist alastiolekut, pole õige. On selge, et juba meie kliima, hoolimata kõigist harjumus- ja karastamisvõimalusist, ei luba seda. Peale-selle meie kultuurielu, eriti linnaelaniku ja töölise oma, tänavaelus ja seltskonnavormides on seotud tingimusiga, mis riietust, olgu see kaitseks haavade, tolmu, tahma või muude terviserikete vastu, või teatavate seltskondlike läbikäimisvormide pärast, peavad tähtsaks. Aga seal, kus riietus ei ole tarviline, inimesel olgu õigus kanda “jumalarüüd” – alasti ihu – ja nii luua tühjendamatust algallikast tervist, elurõõmu, ilu ja mitte väljast pealesurutud, vaid sisemisest hädavajalisusest dikteeritud kõlblustunnet.

    Seda nimetame meie – vabakehakultuuriks!!!

 

 

Uksed on avatud kõigile

     Ja iga ta üksiku ehtsa jüngri püüd on teda teha kättesaadavaks kogu inimkonnale, kõigile rahvakihtidele. Sama eesmärki taotlevad muidugi ka kõik vabakehakultuuri organisatsioonid ja ühendused, teiste seas Eesti Vabakehakultuuri Ühing, mis alustas oma tegevust vastavais asutusis registreeritud põhikirja alusel 1932. aastal.

    Seepärast on põhjalikult väär laialt levinud arvamus, mis rajaneb Eesti Vabakehakultuuri Ühingu liikmemaksu praegusele kõrgusele, nagu oleks meie ühing määratud ainult kõrgemaisse seltskonnakihtidesse kuuluvaile ja nagu oleks ta kättesaadav vaid neile. Kuid just need vajavad ju meie ühingut küll vist kõige vähem! Sest need rikaste seast, kes peavad väärtuslikeks ja tähtsaiks vabakehakultuuri elu põhimõtteid ja neid tahavad kasutada ning praktiliselt teostada ka oma igapäevases elus, suudavad oma majandusliku seisukorra juures ka ilma meie kaasabita vastavalt sisustada oma aedu ning suvilaid, ilma et neil oleks vajadust seks veel nõutada riigi või seltskonna luba.

    Kuid just vaesemail rahvakihtidel puudub niisugune võimalus. Nad elavad pealegi tihti otse kohutavalt ebatervishoidlikes oludes ning niisama ebatervishoidlikult on sunnitud kasvatama üles oma lapsigi. Neil tuleb oma võitlust igapäevase leiva pärast – olgu see töövõitlus siis füüsiline või vaimne – enamikus teostada umbseis suletud ruumides. Just neile tahab vabakehakultuur olla terviseallikaks, millest nad võiksid ammutada värsket jõudu ja pinget oma jätkuvaks võitluseks olemasolu pärast. On seepärast endastmõistetav, et meie ühing avab oma uksed sama südamlikkusega vaeseile kui rikkaile; viimaseile muidugi ütleme oma parim tänu selle eest, et eriti nende abil meil saab võimalikuks asuda oma ideede ja veendumuste teostamisele. Meie püüd aga on võimaldada osasaamist vabakehakultuuri õnnistusest just neile, kellest eluõnn on hiilinud mööda või keda ta kohelnud võõrasemalikult.

    Nii-siis seisavadki meie ühingu uksed lahti kõigile, olgu see vaene või rikas, seltskondliku redeli madalamalt või kõrgemalt astmelt. Ja kui vabakehakultuur kord on saavutanud oma sihi, kui ta on muutunud rahvaliikumiseks, siis on ju endastmõistetav, et vastavalt jõukate ja vaesemate arvulisele vahekorrale igapäevases elus ka vabakehakultuuri liikumises ja ühinguis vähemjõukate kätte jääb ülekaal. Arusaadavalt kaob siis ka etteheide kõrge liikmemaksu pärast, mis praegu ühingu poolt nii on määratud kindlaks, et abielupaarid ja üksikud mehed maksavad kuus ühe krooni, üksikud naised ja täiskasvanud noored naised aga 50 senti kuus. Kas nüüd ühingus on 20 või 200 liiget, ta väljaminekud ei muutu seetõttu kuigi tunduval määral. Mida rohkem liikmeid, seda vähem tuleks ühingul neid maksuga koormata. Seepärast teeksid hästi need, kes meie liikumist on hakanud pooldama, kui nad koonduksid meie ühingu ümber, tõstes sellega liikmeskonna arvu ning aidates kaasa, et liikumine muutub kättesaadavamaks ikka laiemaile ja laiemaile ringidele. Esialgu aga oleme veel sunnitud apelleerima oma truile aktiivseile sõbrule, sest lõppeks saab ju iga ühing oma liikmeskonnale vaid sel mõõdul kogusummas anda tagasi, kuidas ta oma liikmeilt üksikult saab, ning mingisugusele toetusele pole meie ühingul küll vist lähemal ajal mingit erilist lootust.

    Pole ju ka lõppeks väga suur see ohver, mida liikmel tuleks tuua oma tervise, elurõõmu ja tööjõu säilitamise või koguni uuesti-saavutamise nimel. Aitab loobumine mõnest üksikust, mõnikord kaunis kahtlase väärtusega “lõbustusest”, et saavutada vajaline summa. Olen veendunud, et see end mitmekordselt teeb tasa kokkuhoiuga arsti ja apteekri arvel.

    Kuid neilegi, kellele meie liikmemaks peaks tegema raskusi, pole sissepääs ühingusse suletud. Ühingu nädallõpu-maja parandamiseks, mängu- ja spordiplatside korraldamiseks vajame rahaliste sissetulekute kõrval veel tööjõudugi. Nii on ka siis ühingu vastava korra järele võimalik kas osaliselt või täieliselt üksikuid liikmeid vabastada liikmemaksust, kui nad küllaldasel määral suudavad põhjendada selle vajadust; niisuguseilt liikmeilt muidugi oodatakse, et nad vähimalt osa oma elukutselisest tööst ja igapäevakohustusist vabast ajast ohverdaksid ühingu elu ja tegevuse intensiivseks arendamiseks. Kui nad seda teevad, pole neil ka mingit põhjust tunda end kuidagi vähemväärtuslikumaina kui teised ühingu liikmed. Pealegi teab niisuguseist maksusoodustusist ainult ühingu juhatus ja viimane on kohustatud seda hoidma täielises saladuses teiste ühingu liikmete ees, seni kuni soodustatu pühendab oma tööjõudu ühingu tegevuse arendamiseks. Nii on siis tõesti demokraatlikul alusel – selle sõna tõsisemas mõttes – igale antud võimalus meie ühingu raames elada kaasa, kui ta tunneb sümpaatiat vabakehakultuurile ja ta taotlusile.

 

 

Kuidas pääseb liikmeks

     On ju küll teatav hädaoht ühingulegi oma väravate liig võõrastevastuvõtlikus avamises. Sellelegi juhitakse meie tähelepanu nende poolt, kes kahtlevad meie idee praktilises teostamisvõimaluses. Nad püüavad väita meie laiade rahvamasside kultuurse nivoo olevat veel liig madala, et seda ideed teostada grotesksete kõrvalekaldumisteta, ja et massiline juurdevool ühingu praktilise elu ja arengu võiks juhtida väärteele. See aga ei tohi meid hoida tagasi oma sihtide teostamisest. Üheltpoolt peame igaühe kohuseks rahva üldise kultuuri-nivoo tõstmiseks kaasaaitamise – mis, nagu käesolevagi raamatu väited küllaltki on tõendanud, ongi meie sihiks. Kindlasti on hukkamõistetav käed tegevusetult süles jääda ootama mõnd imet. Teisest küljest aga ei täienda meie oma liikmeskonda sugugi valimatult. Niipalju kui see inimlikult võimalik, püütakse alul jõuda selgusele iga uue sisse astuda soovija kõlbelisest väärtusest, milleks temaga pikema isikliku kõneluse arendab mõni juhatusliige. Vastuvõetavuse korral antakse uuele poolehoidjale juhatuse otsusel ka ainult ajutise liikme õigused, ja ajutise liikmena tuleb tal siis ühingu tegevusest aasta otsa aktiivselt osa võtta. Selle aja jooksul tal on võimalus kasutada kõike seda, mis ühingul oma liikmeile on pakkuda. Kuid igasuguse patustamise pärast ühingueetika vastu võib juhatus ta kohe ka kõrvaldada ühingu liikmete hulgast. Ajutisel liikmel pole otsustavat hääle- ega valimisõigust. Nii pole tal mingit võimalust ühingus valitsevat korda või meeleolu kuidagi mõjutada. Alles kui ta aasta jooksul on suutnud tõestada, et ta sobib ühingusse täieväärtusliku liikmena, võetakse ta peakoosoleku otsusega vastu tegevliikmete hulka ning saab ühingu koosolekuil hääle- ning valimisõiguse.

    On veel üks omapära, mis uute liikmete vastuvõtmisel meie ühingut eraldab teisist koondusist. Kuna ühingu põhimõtete kohaselt väga kõrgelt hinnatakse abielu, ning abielupartneri salajast tegutsemist oma kaaslase seljataga ei kiideta heaks, võetakse abielulisi põhimõtteliselt ainult koos vastu ühingu liikmeks. Kui aga üks abielupooltest mõningail põhjusil siiski ei saa võtta osa ühingu elust ja tegevusest, võib teine abielupool küll ühingusse astuda, kuid ainult oma elukaaslase kindlal teadmisel ning nõusolekul.

    Erilise heameelega aga näeb Eesti Vabakehakultuuri Ühing oma liikmete peres – kuigi ühingu liikmeõigusteta – kasvavat noorsugu väiksemast imikust kuni küpsusikka jõudva noormehe või neiuni. Neid täisväärtuslikeks inimesiks kasvatada, neile eluteele anda kaasa füüsilist tervist, jõudu ning vastupidavust võitluseks oma olemasolu eest, neile rajada eetiline ja kõlbeline alus, mis pole olenev ainuüksi väliseist “viisakusreegleist”, vaid kerkiv sisemisest sügavast kõlblus-vajadusest ja neid teeb võitmatult tugevaks nende hilisema elu kiusatusile vastu panema, – selles näeb niihästi vabakehakultuur kui ka “Eesti Vabakehakultuuri Ühing” oma kõrgemat ja õilsamat sihti ning suurimat ülesannet oma rahva kehalise ja kõlblise tervise huvides.

E. D. Differt
Tallinn, juunis 1934.

 

 

Advertisements