205 argumenti ja tähelepanekut naturismi toetuseks

205 argumenti ja tähelepanekut naturismi toetuseks

Varustatud ulatuslikult viidete, tsitaatide ja toetavate uuringutulemustega ning allikmaterjalidega edasiseks uurimistööks

Koostanud K. Bacher

 

 

 

Eessõna

Oma negatiivse suhtumise tõttu inimkehasse on Ameerika Ühendriigid suuremast osast ülejäänud Lääne tsivilisatsioonist kaugele maha jäänud. Samal ajal kui suuremas osas Euroopast ei tekita alasti puhkuseveetmine randades ja kuurortites erilist probleemi, püüavad siin USA-s konservatiivsed poliitilised survegrupid isegi kõige süütumat inimkeha paljastamist kriminaalseks kuulutada. Sageli koguvad need grupid toetust, väites end kaitsvat „perekondlikke väärtusi” või „kristlikku moraali.”

    Ehkki nende gruppide poliitiline mõjujõud kasvab, esindavad nad ainult väikest osa Ameerika rahvastikust. Ja alasti puhkuseveetjate hulk kasvab samuti. Üha rohkem ja rohkem ameeriklasi avastab, millist mõnu pakub koos oma perakonnaga kohalikus veekogus paljalt ujuda või rannas ihualasti päevitada. Nudistlike organisatsioonide liikmeskond kasvab ülikiiresti.

    Rohkem kui kunagi varem vajavad naturistid tugevaid argumente, et kaitsta valitud elustiili nende eest, kes ei suuda näha kaugemale oma väärarusaamadest ja eelarvamustest. Me vajame tõendeid ja tunnistusi, et julgustada inimesi naturismi ise järele proovima. Paljude aastate vältel avastasin ma end esitamas selliseid väiteid:

• „Emme, tegelikult on lastele hea, kui nad nudistide parki viiakse.”
• „Naturismi ideaalid on kooskõlas naiste õiguste eest võitlejate eesmärkidega.”
• „Paljud kuulsad inimesed ei arva, et alasti ujumine on mingi halb asi.”
• „Piiblis pole midagi, mis ütleks, et alasti ringi käia on vale.”
• „Naturismil on mitmed psühholoogiliselt tõeliselt kasulikud mõjud.”
• „Sa tead, et mitte kõik inimesed maailmas ei mõtle, et alastiolek on nii halb.”

Ma teadsin, et need seisukohad on tõesed, aga kui minult tungivalt nõuti, siis ei suutnud ma neid konkreetsete tsitaatidega toetada. Nõnda sündis käesolev projekt. Kõik argumendid naturismi kasulikkuse kohta on siin põhjendatud kaasaegsete teaduslike uuringutega ning samuti toetavad neid psühholoogia, sotsioloogia, ajaloo, õigusteaduse ja filosoofia valdkonna juhtivate mõtlejate kirjutised. Samuti leiad sa siit teemaga seonduvaid mõtisklusi, mis puudutavad sündsust, alastust kunstis, moe ajalugu, naiste õigusi, imetamise kasulikkust ja riietumise psühholoogiat.

    Kogumiku allikateks on nudistlikud ja muud trükiväljaanded, teaduslikud uuringud ning minu enda mõtted. Ma arvan, et üheskoos moodustavad nad tugeva põhjenduse naturismi kasuks. Nad toetavad vaatenurka, mis näeb inimkeha tervikuna ja olemuselt heana, hoolimata sellest, kuidas – või kas – see on kaunistatud. Nad toetavad ausat, avatud ja aktsepteerivat suhtumist inimkehasse, vaatenurka, mis on füüsiliselt, mentaalselt ja spirituaalselt tervendav, sotsiaalselt konstruktiivne ning läbinisti vabastav.

    See kogumik ei ole mingil juhul lõplik ega ammendav. Kõik mõtted, ettepanekud, kommentaarid, parandused, lisandused, viited ja taipamised on teretulnud! Paljud neist tsitaatidest ja mõtetest on võetud teistest allikatest või välja kirjutatud suurematest töödest. Kirjutise lõppu on lisatud ulatuslik bibliograafia ja märkused ning ma julgustan igati kõiki asjast huvitatuid lisainformatsiooni saamiseks algallikate poole pöörduma.

    Need mõtted peaksid olema vabalt kasutatavad. Iga ema, kes muretseb „perekondlike väärtuste” pärast, peaks teadma ulatuslikest teaduslikest uuringutest, mis räägivad nudismi positiivsest mõjust lastele. Iga naine, kellele valmistab muret pornograafia, peaks teadma kui järsult naturismi filosoofia ja praktika naisekeha esemestamisele vastu seisab. Iga seaduseandja, kes muretseb meie riigi rajajate algsete kavatsuste austamise pärast, peaks teadma, et paljud neist käisid piinlikkust tundmata alasti ujumas. Kristlased, kes muretsevad seksuaalmoraali püsimise pärast, peaksid teadma, et esimesed kirikujuhid aktsepteerisid alastiolekut kui elu loomulikku osa, mis ei ole sugugi vastuolus Kristuse õpetusega. Maailmast väsinud ärimees, kes istub oma linnakontoris ja kellel on seljas kolmeosaline ülikond, peaks teadma kui lõdvestav ja teraapiline võib olla nädalalõpp nudistide pargis. Rannas viibiv ema, kelle ujumistrikoo vahel on liiv, peaks teadma, et maailmas on olemas kohti, kus ta võib nautida päikese ja vee tunnet oma kehal, ilma et see tõmbaks ligi soovimatut tähelepanu.

    Ma loodan, et see kirjutis aitab sul ehk jagada neid häid uudiseid ning rääkida selgelt inimkeha põlisest headusest selle loomulikus olekus.

 

 

Alastiolek on sageli palju mugavam ja praktilisem kui rõivad

1. On hetki, mil riietus on füüsiliselt ebamugav. Alastiolek seevastu on sageli palju mugavam.

2. Paljude tegevuste jaoks on alastiolek sageli tunduvalt praktilisem kui riietus.

    Bernard Rudofsky kirjutab: „Supelkostüümi kandmise tava, meeleheitlik katse võita tagasi osa meie kaotatud süütusest, väljendab kujukalt valge inimese silmakirjalikkust. On ju supelkostüüm igasuguse vees ja vee all toimuva tegevuse jaoks selgelt mittevajalik. See ei hoia meid ei kuiva ega soojana ning samuti ei ole sellest ujumisel abi. Kui suplemise eesmärk on märjaks saada, ei tee supluskostüüm meid märjemaks. Parimal juhul on see seltskondlik rõivastus, nagu näiteks must õhtukuub.”¹ Ometi kulutavad ameeriklased igal aastal supelkostüümide peale 900 miljonit dollarit.²

3. Lisaks piirab riietus liikumist ja takistab sportlast. Lääne-Saksama ujujate olümpiakoondise poolt korraldatud uuringud näitasid, et isegi ujumiskostüümid aeglustavad ujujat.³

 

 

Naturism mõjub hästi vaimsele tervisele

4. Nudist ei ole keha, millel on midagi (s.t. riietus) puudu. Pigem on riietatud inimene terviklik ja täielik alasti keha pluss riietus.

5. Paljud psühholoogid ütlevad, et riietus on meie mina laiendus. Riided, mida me kanname, väljendavad seda, kes me oleme.⁴ Naturistide rahulolu loomuliku alastusega esindab seetõttu seisukohta, mis on rahul oma minaga, sellisena nagu ta on tema kõige algsemas olekus, ilma muutmiseta või pettuseta.

6. Riietumissundus (clothes-compulsiveness) tekitab keha suhtes ebakindlust. Uuringud näitavad, et nudism seevastu soodustab positiivset kehalist enesehinnangut (body self-concept).⁵

    Need mõjud on eriti tähelepanuväärsed naiste puhul. Daniel DeGoede 1984. aastast pärinev töö kinnitas 16 aastat varem tehtud uuringut⁶, mis tegi kindlaks, et „kõikidest mõõdetud rühmadest (nudistlikud mehed, mittenudistlikud mehed, nudistlikud naised ja mittenudistlikud naised) hindasid nudistlikud naised oma keha kõige kõrgemalt ja mittenudistlikud naised kõige madalamalt.”⁷

7. Naturism soodustab keha terviklikku tajumist ega tõuka teatud kehaosi kõrvale kui tervikusse mittekuuluvaid ja häbiväärseid.⁸

8. Riietumissundus (clothes-compulsiveness) sunnib meid pidevasse võitlusesse meie isikupära ja sobiva riietuse vahel. Alastus vabastab meid sellest ängistusest, edendades meeldivat isikupärast õhkkonda, kus pole teesklust.

9. Nudismi praktiseerimine on nudistide jaoks tohutult vabastav kogemus. Võimaldades endale vabadust olla alasti teiste inimeste, kaasa arvatud vastassugupoole liikmete juuresolekul, loobub nudist ühtlasi kogu sellest sotsiaalsest koormast, mis käib kaasas alastioleku tabuga.

    Väljaanne „North American Guide to Nude Recreation” märgib, et „Üks põhjus, miks alasti elustiil on nii värskendav, on see, et see vabastab meid ajutiselt rõivastemängust. On raske ette kujutada, kui palju riietus tugevdab igapäevaste pingete haaret, enne kui me kogeme, mida tähendab suhelda ilma nendeta. Riietus aheldab meid kollektiivsesse ebareaalsusesse, mis kirjutab ette keerukad reageeringud sotsiaalsele staatusele, rollid ja eeldatavad käitumismallid. Heites maha oma igapäevased ‘mundrid’, heidame me ühtlasi maha ängistuste raske koorma. Vähemalt hetkeks ei pea me lahendama seda projitseeritud kujutelmade lõputut silpmõistatust, mida me nimetame ‘igapäevaseks eluks.’ … Sest kordki oma elus oled sa olukorras, kus vanus, amet ja sotsiaalne staatus tõesti palju ei loe. Sa leiad end olevat ühenduses selle algse olemusega, kes sa tegelikult oled, mitte sellega, keda su riided ütlevad sind olevat.”⁹ See analüüs on sündinud kogemusest.

10. Nudistlikust kogemusest tulenevat „vabadusetaju” peavad nudistid järjekindlalt üheks peamiseks põhjuseks, miks nad nudismile truuks on jäänud.¹⁰

11. Keha vabastades aitab nudism vabastada ka mõistust ja vaimu. Irratsionaalne riietumissundus võib pärssida psühholoogilist kasvamist ja mõjuda halvasti psüühilisele tervisele.

    Doktor Robert Henley Woody kirjutab: „Hirm oma keha paljastamise ees on kaitse. Pidev riiete seljas hoidmine, ka siis kui see pole sotsiaalse protokolli või füüsilise mugavuse pärast hädavajalik, on enda kaitsmine viisil, mis blokeerib uued käitumised, mis võiksid viia tervislikemate ja rahuldust pakkuvamate valikuteni; ja edendada psühholoogilist kasvamist.”¹¹

12. Nudistil ei ole sõna otseses mõttes mitte midagi peita. Seetõttu on tal vähem stressi. See on fakt, mida toetavad uuringud.¹²

    Paul Ablemani sõnadega: „Riiete kõrvaldamine sümboliseerib tsivilisatsiooni ja selle murede ‘ära võtmist.’ Nudist pole paljaks võetud mitte ainult riietest, vaid ka vajadusest oma ‘suguosi kinni katta’ (‘dess a part’), vajadusest vormis olla ja ennast näidata, tseremooniatest ja kõigist keeruka etiketi piirangutest. … Veelgi enam, nudist võtab sümboolselt ära suure vastutuskoorma. Võttes ära oma riided, võtab ta ära ka selle päeva rõhuvad probleemid. Mõneks ajaks ei pea ta enam midagi põhjendama, sellele või teisele suundumusele vastu võitlema, lühidalt, ta ei pea olema kodanik. Temast saab … taas kord vaba olend.”¹³ 

13. Riietus varjab inimkeha kuju ja suuruse loomulikku mitmekesisust. Kui inimesed pole üksteist mitte kunagi alasti näinud, siis kasvavad nad üles väärarusaamade ja ebarealistlike ootustega keha suhtes, mis põhinevad vildakatel või vääralt informeeritud allikatel – näiteks reklaamidel või massimeedial.

    Tagajärjeks on see, et rindade suurendamine on olnud USA-s pikka aega peamiseks kosmeetilise kirurgia vormiks. 1980-ndatel aastatel lasid Ameerika naised igal aastal teha rohkem kui 100.000 operatsiooni rindade kuju muutmiseks.¹⁴ Ajakirja Cosmopolitan endine toimetaja Helen Gurley Brown ütleb: „Ma arvan, et 80 protsendil naistest siin maal ei ole mitte mingisugust ettekujutust, millised teiste naiste rinnad välja näevad. Neil on idealiseeritud ettekujutus, millised teiste inimeste rinnad on. … Mu Jumal, kas pole naeruväärne olla emantsipeerunud naine ja tegelikult mitte teada, kuidas naise keha välja näeb, välja arvatud sinu enda oma?¹⁵ Paul Fussell märgib võrdluseks, et „isegi põgusalt veedetud aeg naturistlikes randades veenab enamikku naisi, et nende rinnad ja puusad ei ole ‘ebanormaalsed’, nagu nad võivad arvata siis, kui nad on üksi ja nende peegel on neid kohutanud, vaid üsna loomulikud. ‘Ebanormaalsed’ rinnad ja puusad kuuluvad eranditult mitteeksisteerivatele, välja mõeldud olenditele, keda kujutavad ideaalsed maalid ja skulptuurid. Sama käib ka meeste kohta: kui sa arvad, et loodus on seksuaalse anatoomia loteriis sinu suhtes ebaõiglane olnud, siis veeda veidi aega naturistide hulgas. Sa saad teada, et iga mees näeb laias laastus välja samasugune – see tähendab, et tal on niisama väike, ning et heroiline inventar ei ole mitte ainult äärmiselt haruldane, vaid see on ka näotu.”¹⁶

14. Riietus varjab keha loomulikke protsesse, nagu rasedus, noorukiiga ja vananemine, ning tekitab seetõttu nende suhtes saladust ja teadmatust. Lastel (ja koguni täiskasvanutel), kes kasvavad üles nudistlikus keskonnas, on hulga vähem nende loomulike protsessidega seonduvat ängistust, kui inimestel, kellele pole neid mitte kunagi näidatud.

    Margaret Mead kirjutab: „Riided eraldavad meid meie kehadest nii nagu ka teiste inimeste kehadest. Mida rohkem ühiskond … inimkeha riiete sisse mähib … rasedust maskeerib … ja imetamist varjab, seda individuaalsemad ja veidramad on laste katsed mõista ja kokku klapitada väga puudulikke teadmisi kahe sugupoole elutsüklist ning mõista, millises küpsuse staadiumis tema enda keha parajasti on.”¹⁷

 

 

Mõned tähelepanekud sündsuse olemuse kohta

15. Lastel ei ole sündides alastuse suhtes mitte mingisugust häbi. Nad õpivad oma alastiolekut häbenema.

16. Häbi alastuse suhtes ei ole absoluutne, see sõltub konkreetsetest asjaoludest ja kommetest.

    Näiteks Araabia naine, kellele riietamata olekus peale satutakse, katab oma nägu, mitte keha; ta paljastab oma rinnad ilma piinlikust tundamata, kuid usub, et pilk tema pea tagaküljele on veelgi siivutum kui näo näitamine. (James Laver märgib, et „ilma näokatteta Araabia talunaine, kellele põllul peale satutakse, heidab seeliku üle pea ning näitab niimoodi seda, mis Lääne arusaama kohaselt on palju rohkem piinlikkust tekitav osa tema anatoomiast.”) Muistses Palestiinas olid naised kohustatud hoidma oma pead kaetuna, sest kui naisele väljaspool maja ilma peakatteta peale satuti, siis oli see piisav põhjus lahutuseks. Revolutsiooni eelses Hiinas oli naise jaoks häbiväärne näidata oma jalga ja Jaapanis kaela tagakülge. 18. sajandi Prantsusmaal, sel ajal kui sügavad dekolteeteed olid üldlevinud, oli kõlvatu näidata oma õlanukki. Herr Surén märgib oma 1924. aasta kirjutises, et Türgi naised katsid looriga nägu, Hiina naised peitsid jalgu, Araabia naised varjasid pea tagakülge ja Filipiini naised pidasid ainult naba näitamist siivutuks.¹⁸

    Häbi suhtelist olemust on tunnistanud Paavst Johannes Paulus II. „Häbiväärsuse definitsioonis on olemas teatud suhtelisus,” kirjutab ta. „See suhtelisus võib olla tingitud konkreetse inimese meelelaadi eripärast … või erinevatest ‘maailmavaadetest.’ Samuti võib see olla tingitud erinevatest välistest tingimustest – näiteks kliimast … ja samuti erinevustest valitsevates kommetes, harjumustes jne. … Selles mõttes pole konkreetsete inimeste käitumine täpselt ühesugune, isegi kui nad elavad samal ajal ja samas ühiskonnas. … Riietus on alati sotsiaalne küsimus.”¹⁹

17. Valitsev mõte, et riietus on sündsuse tõttu hädavajalik, on kultuuriline oletus. See on oletus, mida ei jaga mitte kõik kultuurid ega ka mitte kõik meie oma kultuuri liikmed.²⁰

18. On tõestatud, et sündsus ei seostu ülde alastiolekuga, vaid et see on pigem reageering sellele, kui paistetakse erinevana ülejäänud sotsiaalsest rühmast – näiteks väljaspool aktsepteeritud riietumis- või käitumisharjumusi.²¹

    Näiteks pärismaalaste hõimud, kes elavad alasti ja kelle ainsaks kaunistuseks on kõrvadest ja huultest läbi torgatud pulgad, tunnevad piinlikkust siis, kui pulgad on eemaldatud ning mitte siis, kui nende kehad on paljad.²² Samamoodi tunneb naine piinlikkust siis, kui teda nähakse kombinee väel, ehkki see paljastab keha tunduvalt vähem kui tema bikiinid.²³ See seletab ka, miks rõivastes külastajad end nudistide parkides oma riietatud olekus ebamugavalt tunnevad. Psühholoog Emery S. Bogardus kirjutab: „Alastiolek ei ole kunagi häbiväärne siis, kui see on teadvustamata, see tähendab kui ei olda teadlikud alastioleku fakti ja ühiskondlike tavade poolt kehtestatud reeglite erinevusest.” Teiste sõnadega, esimest korda nudistide parki külastavad inimesed on ehk esialgu küll pisut tagasihoidlikud, kuid nad ei tunne kübetki piinlikkust, sest see, mida nad teevad ei ole vastuolus moraalinormidega.

19. Häbi tuleneb sellest, kui ollakse väljaspool ühiskondlikke tavasid, mitte spetsiifilisest tegevusest või tingimustest. Kuna alastiolek ei ole nudistlikus ümbruskonnas tähelepanuväärne, võivad nudistid isegi unustada, et nad on alasti – ja sageli nii ka juhtub.

20. Psühholoogilised uuringud on näidanud, et sündsus ei pea üldsegi seostuma sellega, kas inimene on riides või mitte. Nudistide jaoks ei ole sündsus koos riietega maha heidetud; see võtab ainult erineva vormi.²¹

    Martin Weinbergi psühholoogilistest uuringutest järeldub, et nudistide ja mittenudistide põhiline erinevus seisneb nende erinevalt üles ehitatud olukorra definitsioonis. Nudistid ei ole sündsusetud, sest nii nagu mittenudistidel, on ka neil normid, mis reguleerivad ebamoraalsut, seksuaalsust ja piinlikkust. Nudistid üksnes aktsepteerivad inimkeha kui loomulikku, selle asemel et seda piinlikkuse allikaks pidada.²⁵

21. Paljud pärismaalaste hõimud käivad isegi tänapäeval ilma häbi tundmata täiesti alasti ringi. Ainult tänu laienenud kontaktidele „modernse” maailmaga õpivad nad olema „sündsad.”²⁶

    Paul Ableman kirjutab: „Misjonärid olid harilikult hämmingus, avastades, et piiblis soovitatud tegu ‘paljaid riietada’ ei toonud kaugeltki mitte kaasa põliselanike moraali paranemist, vaid lõppes peaaegu alati allakäiguga. See, mida misjonärid eksikombel tegid, oli Eedeni Aia situatsiooni taasloomine. Alasti, primitiivsed kultuurid ei olnud näidanud üles kiimalist huvi keha vastu. … moraal oli harilikult kohandatud kultuuri alasti seisundile. Misjonärid purustasid selle oma puuvillaste pükste ja kleitidega. Alasti inimesed tunnevad tegelikult häbi siis, kui nad on esimest korda riietatud. Nad arendavad välja liialdatud teadlikkuse keha suhtes. See on nii, nagu oleks Aadama ja Eeva ‘põlled’ tekitanud ‘teadmise heast ja kurjast,’ selle asemel, et olla selle tagajärjeks.”²⁷

    Paljud Amazonase vihmametsade rahvad elavad siiamaani omal valikul ilma riideid kasutamata ning seda isegi siis, kui neile on antud teistsugune valikuvõimalus.²⁸ Sama käib ka Kesk-Austraalia aborigeenide kohta.²⁹

22. Enne eurooplaste saabumist oli alastiolek isegi Põhja-Ameerikas paljude pärismaalaste hõimude hulgas igapäevane nähtus. Näiteks teatasid Lewis ja Clark peaaegu alasti põliselanikest Ameerika Vaikse ookeani ranniku põhjaosas³¹ ning sedasama rääkisid ka California külastajad.³¹ Isa Louis Hennepin teatas 1698. aastal Milwaukee piirkonna Illinoisi indiaanlaste kohta: „Suveajal käivad nad ringi täiesti alasti, kandes ainult teatud liiki kingi, mis on tehtud [piisoni]härja nahast.” Ta kirjeldas mitmeid teisi Põhja-Ameerika hõime, kes elasid samuti üldiselt ilma riieteta.³² Florida põliselanikud kandsid ainult niudevöösid ja Hispaania samblast ehisvöösid, mille nad jahti pidades või aiatööd tehes ära võtsid.³³ Kolumbus kirjutab indiaanlastest, keda ta 1992. aastal Kariibi mere saartel kohtas: „Nad kõik jalutavad ringi alasti, nagu nende emad neid sünnitasid; ja naised samuti.”³⁴ Kuni kristlike misjonäride saabumiseni koos kapten Cook’iga 1779. aastal kandsid Polüneesia Havai saarte põlisasukad väga nappe riideid ning mererannas või vees ei kasutanud nad neid üldse.³⁵

23. Mõnede pärismaalaste hõimude jaoks on alasti või peaaegu alasti olek nende kultuuri olemuslik osa.

    Paul Ableman selgitab: „Väga vähesed primitiivsed rahvad on täielikult alasti. Neil on peaaegu alati mingit liiki kaunistusi või kehateisendusi, mis mängivad nende kultuuris keskset rolli. … Sellesse lihtsasse, aga ehedasse kultuuri tuleb misjonär ja matab võtmetähtsusega märgid odavate Lääne riiete alla. Paljude primitiivsete rahvaste seas kannavad tätoveeringud, täkked ja kaunistused väga üksikasjalikku informatsiooni, mis võib faktiliselt olla ühiskonnas keskseks reguleerivaks jõuks. Niisiis hävitab misjonär kultuuri ühe hoobiga. Tõenäoliselt pole primitiivse ühiskonna jaoks vähem traumaatiline olla äkitselt riietatud, kui meie jaoks võiks olla see, kui me oleme äkitselt alasti võetud.” ³⁶

24. Ometi on misjonärid püüdnud järjekindlalt omaenda arusaamu „sündsusest” teistele kultuuridele kaela määrida, ignoreerides keerukaid kultuuritraditsioone, milles riietuse osa on juba paika pandud.

    Bernard Rudofsky kirjutab: „Inimesed [teistes kultuurides], kes traditsiooniliselt pole rõivaid eriti vajanud, ei ole vaimustatud misjonärlikust agarusest, mis õhutab meid oma arusaamu sündsusest neile peale suruma, kuna see arusaam on nende omaga vastuolus või siis selle suhtes hoolimatu.”³⁷ Julian Robinson lisab: „18. ja 19. sajandi misjonärid ja koloniaalhaldurid olid õndsas pimeduses omaenda religioossete, kultuuriliste ja seksuaalsete eelarvamuste suhtes ning nende oma hõimu kaunistuste sümboolika suhtes – nende tihedalt kinni nööritud korsettide, puuderdatud parukate, pigistavate kingade ja ülerõivaste stiilide suhtes, mis olid koloniaaleluks täiesti sobimatud. Need misjonärid ja haldurid võtsid sellest hoolimata enda peale selle, et likvideerida kõik need ‘paganlikud, barbaarsed ja metsikud kehapakkimise vormid,’ mis ei olnud kooskõlas nende endi keha katmise standarditega. Niisiis hävitati nende traditsiooniliste kehakaunistamis vormide sotsiaalne ja sümbolistlik tähendus, mis oli kujunenud loendamatute põlvkondade jooksul, ning seda paljudel juhtudel igaveseks.”³⁸

    Russell Nansen märgib, et „Henry Morton Stanley, David Livingstone vabastaja Belgia Kongos … rändas aastatel 1847 kuni 1877 risti läbi Aafrika kõiksugust viletust kannatades, aga kui ta tuli tagasi Inglismaale, siis pidas ta tähelepanuväärse kõne Manchesteri Kommertskojas. Ta selgitas kuulajatele, kui palju põliselanikke Kongos oli, ning seda, et nad elasid alasti. Ta rääkis kuulajatele, et kristlastena on nende kohus need eksinud metslased ristiusku pöörata ja panna nad riideid kandma. Ja kui see misjonitöö piisavalt edeneks, et veenda põliselanikke vajaduses pühapäeviti riideid kanda, siis tähendaks see 320 miljonit jardi Manchesteri puuvillakangast aastas. Otsekohe tõusid kuulajad püsti ja aplodeerisid talle.”³⁹

25. Enamik antropolooge ei pea tõenäoliseks, et rõivastuse arengu põhjuseks oleks olnud sündsus.

    J. C. Flügel kirjutab: „Suurem enamus õpetlastest … on kõhkelmatult pidanud rõivastuse tarvituselevõtmise ajendiks eelkõige kaunistamist ja nad arvavad, et soojuse ja sündsuse säilitamise funktsioonid, ükskõik kui tähtsaks need ehk hiljem ka said, avastati alles siis, kui riiete kandmine teistel põhjustel tavaliseks oli muutunud. … Selle seisukoha antropoloogiline tõestus seisneb peamiselt asjaolus, et kõige primitiivsemate rahvaste hulgas on küll riietamata, aga mitte kaunistamata rahvaid.”⁴⁰ Antropoloogid nõustuvad sellega peaaegu üksmeelselt.⁴¹

26. Paljud psühholoogid ja antropoloogid usuvad, et sündsus keha näitamise suhtes võib olla pigem riiete kandmise tagajärg kui selle põhjus.⁴²

27. On huvitav märkida, et ebasünnis on võimalik olla alles siis, kui on kehtestatud aktsepteeritud sündsuse vorm.⁴³

28. Alastusega seonduv sündsus on ühiskondlik nähtus, mitte bioloogiline instinkt. Seda tõendab fakt, et kunstis on alastus suures aus.⁴⁴

 

 

Naturism mõjub soodsalt seksuaalsele tervisele

29. Alastiolek ei ole iseenesest erootiline ning alastiolek segarühmades ei ole loomu poolest seksuaalne. Need on müüdid, mida on levitanud riietusest vaevatud ühiskond. Seksuaalus on pigem kiindumuse kui riidesoleku küsimus.

    Meie kultuuris on peetud inimest, kes oma suguelundeid ükskõik mis põhjusel avalikult näitab, ekshibitsionistiks. On eeldatud, et nad võtavad riidest lahti selleks, et tõmmata seksuaalset tähelepanu ja teistes seksuaalset reageeringut esile kutsuda. Seda on nähtud kui perverssust. On silmakirjalik, et kui keegi riietub spetsiifilisel moel, selleks et äratada seksuaalset huvi, siis arvatakse, et nad uhkeldavad oma välimusega. Isegi siis, kui nad saavad sellest tähelepanust, mida teised neile osutavad, suurt seksuaalset rahuldust, ei tähenda see perverssust ega seksuaalset fiksatsiooni.

30. Rühmana on nudistid seksuaalselt tervemad kui elanikkond üldiselt.

    Nudistid on reeglina kaugelt rohkem rahul oma kehadega kui inimesed üldiselt ning see soodustab üldiselt palju lõdvestunumat ja mõnusamat hoiakut seksuaalsuse suhtes.

31. Abielupaaride seksuaalne rahuldatus paistab olevat korrelatsioonis sellega, kui mõnusalt nad ennast alastiolekus tunnevad.⁴⁵

32. Uuringud näitavad, et nudistide hulgas esineb märkimisväärselt vähem abielu eelseid ja abielu väliseid juhuslikke sekusaalsuhteid, grupiseksi, intsesti ja vägistamist kui mittenudistide hulgas.⁴⁶

33. Uuringud on näidanud, et riikides, kus on vähem probleeme (hangups) alastiolekuga, esineb vähem teismeliste rasestumist ja aborte.⁴⁷

34. Riietus võimendab seksuaalset müstikat ja põhjustab potentsiaalselt ebaterveid seksuaalfantaasiaid.

    Fotograaf Jock Sturges ütleb: „Meie meelevaldsed eraldusjooned [riietuse ja alastioleku, seksuaalse ja ebaseksuaalse vahel] ajavad pigem segi meie kollektiivset seksuaalidentiteeti, kui edendavad meie ühiskondlikku progressi. Ameeriklased müüvad kõike seksi abil ning põrkuvad tagasi, kui neid tutvustatakse loomuliku protsessi realiteetidega.”⁴⁸ C. Willet Cunnington kirjutab: „Me peame tänama esimesi kirikuisasid selle eest, et nad on, kuigi tahtmatult, rajanud mõtteviisi, millest mehed ja naised on välja arendanud kunsti, mis on andnud nii palju uudseid seksuaalhimu ergutusvahendeid. Paistab, et liigne häbelikkus varustab inimkonda lõputult afrodisiaakumitega ning sellest tuleneb kahtlemata ka tõrksus selle hülgamise vastu.”⁴⁹

35. Riietus fokuseerib tähelepanu seksuaalsusele, mitte sellelt eemale; ning see asjaolu soodustab sageli seksuaalsuse ebaküpseid vorme, selle asemel et soodustada keha tervet aktsepteerimist.⁵⁰

36. Täielik alastus on vastand moetööstuse viimistletud pool-pornograafiale.

    Julian Robinsion tähendab, et: „Sündsus on seksuaalse kire ja vajadustega end seksuaalselt näidata niivõrd tihedalt läbi põimunud – selle kirega võideldes, aga samal ajal seda taas süüdates – et ennast põlistav protsess on vältimatult käima lükatud. Tegelikult ei saavuta sündsus oma viimast sihti mitte kunagi, välja arvatud oma kadumise kaudu. Sündsuse kattevarju alla peitunult võib leida paljusid seksuaaltungi enda olemuslikke komponente.”⁵¹

37. Riietus fokuseerib täehelepanu sageli suguelunditele ja teistele seksuaalselt erutavatele piirkondadele, mitte ei juhi seda neilt eemale.⁵²

    Erinevaltel aegadel Lääne tsivilisatsiooni ajaloos on olnud erotiseeritud naise anatoomia erinevad osad; kõht ja reied renessansi ajastul; tuharad, rinnad ja reied 19. sajandi teisel poolel (ja seejuures suhteliselt väikesed kõhud ja pihad). Aluspesu disain on ajalooliselt rõhutanud neid erogeenseid kehaosi: 19. sajandi korsetid juhtisid tähelepanu kõrvale keha keskosalt ja rõhutasid rindu – kasutades erinevaid materjale, kaasa arvatud vaalaluud ja teras; krinoliin 19. sajandi keskel rõhutas pihta; ja 1868. aastal avalikkusele esitletud seelikualune puhvpadi rõhutas tuharaid. Tänapäeval disainitud ujumiskostüüm fokuseerib tähelepanu rindadele ja häbemepiirkonnale.

    E. B. Hurlock kirjutab: „Kui primitiivsetele inimestele on rõivaste kandmine harjumatu, siis esimest korda riiete selga panemine ei vähenda nende ebamoraalsust, nagu misjonärikogukondade daamid eeldasid. Sellel on pigem vastupidine efekt. See tõmbab tähelepanu kehale, eriti nendele kehaosadele, mis on esimest korda varjatud.”⁵⁴ Bob Boyte märgib irooniliselt: „ Kui tekstiili-inimesed end teiste ees lahti riietavad, siis teevad nad seda harilikult kire pärast, ja leiavad, et bikiinide kujulised päevitusrandid on atraktiivsed. See on mälestus primitiivsetes ühiskondades praktiseeritud armkaunistustest ja näitab, kuidas rõivastumise mallidest saab keha fetiš.”⁵⁵ Havelock Ellis kirjutab: „Kui seksuaalkirest jagusaamine oli elu kõige tähtsam eesmärk, siis oleks olnud arukam keelata riietumine, mitte alastiolek.”⁵⁶

38. Moetööstus sõltub riietuse seksapiilsusest.

    Peter Fryer kirjutab: „Muutused naiste moes on põhiliselt tingitud vajadusest säilitada meeste sekuaalne huvi ja seetõttu on nende muutuste eesmärk erootilise eksponeerimise tähtsaim tsoon teise kohta üle kanda, niipea kui antud kehaosa külgetõmbejõud on jõudnud üleküllastumise punktini. … Iga uus mood püüab äratada huvi uue erootilise tsooni vastu, et asendada tsooni, mis on mõneks ajaks auti mängitud.”⁵⁷

39. Sugudevahelise riietuse erinevused fokuseerivad tähelepanu sugude erinevusele.⁵⁸

    Psühholoog J. C. Flügel kirjutab: „Paistab, et ei ole olemas (eriti modernses elus) olemuslikke tegureid kahe sugupoole loomuses, harjumustes või tegevustes, mis teeks tarvilikuks silmatorkavad erinevused rõivastuses – mingit muud kui kirg esile tõsta sugude erinevusi endid; esiletõstmine, mis teenib peamiselt eesmärki tõsta kergemini ja sagedamini seksuaalset iha.”⁵⁹

40. Paljud psühholoogid usuvad, et võib-olla on rõivad osaliselt välja kujunenud kui seksuaalse tähelepanu fokuseerimise vahendid.⁶⁰

41. Osaline riietus on seksuaalselt erutavam (sageli ebatervel moel) kui täielik alastus. Anne Hollander kirjutab: „Mida silmatorkavam riietus, seda rohkem kinnitub mõte selle puudumisele ja seda rohkem tekitatakse teadlikkust ükskõik millise nende kahe seisundi vahelise suhte kohta.”⁶¹ Elisabeth B. Hurlock märgib, et: „On vaieldamatult hästi tuntud fakt, et tuttavad asjad ei ärata uudishimu, samas kui salatsemine lisab veetlust ja stimuleerib uudishimu … Kaetud figuur, mis pole just piisavalt varjatud ja võimaldab aimata selle piirjooni, on kaugelt peibutavam kui täiesti alasti keha.”⁶² Ja Lee Baxandall tähendab: „‘Peaaegu’-alasti rannad, kus toretsevad bikiinid ja nahkrihmad, on seksuaalselt kõditavamad kui riietevaba kuurort või rand. See, mis on loomulik, on rohkem rahuldust pakkuv, kuigi see ei sobi ehk meie tarbijaliku kultuuri ahvatle-ja-toimeta-kätte kõdiga.”⁶³

42. Sündsus – eriti peale sunnitud sündsus – ainult lisab seksuaalset huvi ja kirge.⁶⁴

    Reena Glazer kirjutab: „Naiste rinnad on (heteroseksuaalsetele) meestele seksuaalselt erutavad, vähemalt osaliselt, sest nad on avalikult kättesaamatud; lisaks erotiseerib ühiskond naise rindu sel teel, et märgistab, et seda on häbiväärne näidata. … See keelamise element üksnes põlistab jõulist mehelikku reageeringut, mida naise paljastamine väidetavasti esile kutsub:”⁶⁵

43. Ebavõrdus ülakeha katmises ⁶⁶ (topfree inequality) (seda nõutakse naistelt, kuid mitte meestelt) tekitab ebaterve sundmõtte, et rinnad on seksuaalobjektid.

44. Rindade identifitseerimine seksuaalobjektidena meie kultuuris on viinud rinnaga toitmise mahalaitmiseni, kutsunud esile mittevajalikku kosmeetilist kirurgiat rindade suurendamiseks ja naistele hädavajalike rindade läbivaatuste vältimist.

    Sidney Ross Singer ja Soma Grismaijer kirjutavad: „Kui naine õpib kohtlema oma rindu kui objekte, mis tema välimust paremaks muudavad, ei kuulu need enam naisele, vaid tema vaatajatele. Nõndaviisi võõrandub naine oma kehast.”⁶⁷

45. Naturism on pornograafia vastand.⁶⁸

    Alastiolekut on meie ühiskonnas sageli ära segatud pornograafiaga, sest pornoograafiatööstus on seda nii edukalt oma huvides ära kasutanud. Teiseisõnu, alastiolekut on sageli hukka mõistetud kui ekspluateerivat just sellepärast, et selle maha surumine paneb paljusid seda ekspluateerima.

46. Pornograafiat on defineeritud kui püüdu rakendada looduse üle võimu.  Meie kultuuris avaldub see enamasti mehe seksuaalse võimuna naise üle.⁶⁹ Naturism seevastu taotleb kooseksisteerimist loodusega ja üksteisega, ning seda, et üksteist ja loomulikku maailma aktsepteeritaks meie kõige loomulikumas olekus.

47. Alastioleku mitteaktsepteerimine ja maha surumine toidab pornograafiat, õpetades, et ükskõik milline alastioleku vorm ja aste on loomu poolest seksuaalne ja pornograafiline.

    Aktivist Melissa Farley sõnul „on pornograafia naise vabaduse vastand. …kohelda inimkeha millegi vähemana kui normaalse ja ilusana soodustab puritaanlust ja pornograafiat. Kui inimkeha aktsepteeritaks ühiskonnas normaalsena, poleks pornograafid suutelised seda müüma.”⁷⁰

48. Naturism on süütu, sundimatu, mitteekspluateeriv ja mittekommertslik (ja ometi sageli maha surutud); vastandina pornograafiale, mis on kommertsialiseeritud ja kõmuliseks muudetud (ja üldiselt sallitud).

    Mõnedes Ameerika kogukondades on naise jaoks ebaseaduslik avalikult paljastada oma rinda, selleks et imikut toita, samas aga on seaduslik näidata ajakirja Penthouse kioski ajakirjade riiulil.

49. Paljud psühholoogid usuvad, et terve seksuaalsuse represseerimine viib suurema võimeni vägivalda kasutada ja tendentsile vägivallale.

    Paul Ableman kirjutab: „Me oleme lahutanud ennast oma instinktidest nii põhjalikult, et nüüd oleme me ohustatud nende moonutatud väljenduste poolt. Blokeeritud erootiline instinkt pöördub destruktiivseks ning meie ajastul on paljud mõtlejad märganud, et mõndasid kõige võikamaid inimkultuuri avaldumisi on toitnud ümber töötatud erotism. Puhtalt ajutegevusse kanaliseerituna võib seksuaalinstinkt luua košmaare, mis loomariigis on võimatud. Loomad võivad olla küll halastamatud ning nad on harilikult, kuid mitte alati, teiste loomade valu suhtes ükskõiksed. Loomad tapavad toidu või, harvematel juhtudel, spordi pärast, aga nad ei piina teisi loomi, ei tunne nende valu üle kahjurõõmu ega hävita neid. Meie teeme seda. Peale selle suudame me sallida meie endi julmust. See, mida me sallida ei suuda, on meie endi seksuaalsus.⁷¹

    Nõnda siis sallitakse äärmist vägivalda isegi televisioonis, samal ajal kui väiksemgi seksuaalanatoomia vilksatus, hoolimata selle kahjutusest, on piisav selleks, et põhjustada filmireitingute hüppamist.

 

 

Naturism mõjub soodsalt füüsilisele tervisele

50. Riietus piirab või takistab paljusid naha loomulikke funktsioone: näiteks tõrjuda niiskust, kuivada kiiresti, hingata, kaitsta, kui teda selles ei takistata, ning eriti tajuda keskkonda.

    C. W. Saleeby kirjutab: „See imetlusväärne elund, keha loomulik rõivastus, mis kasvab pidavalt läbi kogu elu, millel on vähemalt neli komplekti aistmisnärve sellesse hajutatult, mis on olulise tähtsusega temperatuuri reguleerimisel, mis on veekindel väljast sissepoole, aga võimaldab erituval higil vabalt välja pääseda, mis on, siis kui teda pole katki tehtud, mikroobikindel ja mis suudab hõlpsasti absorbeerida päikesevalgust – see kõige ilusam, mitmekülgsem ja suurepärasem elund on suuremalt jaolt lämmatatud, pleegitatud ja riietega varjatud ning seda võib ainult vähehaaval anda tagasi õhu ja päikese kätte, mis on selle loomulik keskkond. Siis ja ainult siis saame me teada, milleks see võimeline on.”⁷²

51. Päikese käes viibimine, kui sellega ei liialdata, mõjub soodsalt üldisele tervislikule seisundile.

    Uuringud näitavad, et päikese käes viibimine käivitab kehas D-vitamiini sünteesi, mis on elulise tähtsusega (teiste asjade seas) kaltsiumi imendumiseks ja tugeva immuunsussüsteemi kujunemiseks.⁷³ Päikese käes viibimine on eriti olulise tähtsusega selleks, et väikestel lastel kasvaksid tugevad luud.

52. Hiljutised uuringud on näidanud pöördvõrdelist sõltuvust päikese käes viibimise ning osteoporoosi, käärsoole vähi, rinnavähi ja isegi kõige sagedamini surmaga lõppeva nahavähi vormi, pahaloomulise melanoomi vahel.⁷⁴

53. Kehaga seonduv haiglane sündsustaju on sageli korrelatsioonis vastumeelsusega teisi inimesi loomulikul moel puudutada.

    Uuringud on järjest enam seostanud puudutustest ilma jäämise, eriti lapsepõlves ja noorukieas, depressiooni, vägivalla ja pärsitud seksuaalsuse ning paljude antisotsiaalse käitumise vormidega. Uuringud on samuti näidanud, et inimesed, kes on noorukite vastu füüsiliselt külmad, produtseerivad vaenulikke, agressiivseid ja sageli vägivaldseid järeltulijaid. Teisest küljest lapsed, kes on üles kasvanud perekondades, kus pereliikmed üksteist puudutavad, on tervemad, paremini võimelised taluma valu ja nakkusi, seltsivamad ja üldiselt õnnelikumad, kui peredes, kus puudutusi ei jagata.⁷⁵

54. Pigistav riietus võib põhjustada terviseprobleeme seeläbi, et see piirab loomulikku vere ja lümfivedeliku voolamist.

    Hiljutine Sidney Ross Singeri ja Soma Grismaijeri uuring näitas, et naistel, kes kannavad rinnahoidjat rohkem kui 12 tundi päevas, aga mitte voodis, on 21 korda suurem tõenäosus saada rinnavähki kui neil, kes kannavad rinnahoidjat vähem kui 12 tundi päevas. Neil aga, kes kannavad rinnahoidjat isegi voodis, on rinnavähi saamise tõenäosus 125 korda suurem kui neil, kes rinnahoidjat üldse ei kanna. Samamoodi on seostatud munandivähi esinemist kitsaste aluspükste kandmisega. Teooria on selline, et kitsas riietus takistab kehast vähkitekitavaid mürke kõrvaldava lümfisüsteemi funktsioneerimist.⁷⁶

55. Riietus annab varjupaika haigusi tekitavatele bakteritele ja pärmseentele (eriti aluspesu ja spordiriietus).

56. Meditsiinilised uuringud on seostanud riietuse ning putukate hammustuste ja nõelamiste esinemissageduse suurenemise. Näiteks selliste putukate nagu puuk ja meritäi, kes peidavad end riiete vahele või jäävad sinna lõksu. ⁷⁷

57. Läbi ajaloo on rõivamoed olnud kahjulikud füüsilisele ja psühholoogilisele tervisele ning seda eriti naiste puhul.⁷⁸

    Näiteks põhjustas korsettide kandmine 19. sajandi teisel poolel naistel arvukalt füüsilisi vaevusi. Nii mehed kui naised kannatasid moe nimel paljudel ajalooperioodidel palavate, koormavate rõivakihtide all.

58. Idee, et riietus on hädavajalik selleks, et toetada genitaale või rindu, on sageli põhjendamatu.

    Näiteks näitavad uuringud, et valikul, kas kanda rinnahoidjat või mitte, pole mingit seost tendentsiga, et naise vananedes vajuvad rinnad „lonti.” Deborah Franklin kirjutab: „Ometi on müüt, et igapäevane, elu aeg kestev rinnahoidja kandmine on hädavajalik selleks, et säilitada rindade ümar kuju püsivana, koos teiste ekslike arvamustega selle sidemetüki kohta, järele jäänud päevadest, mil herilasepiht määras kindlaks naise võimu piirjooned.” Christine Haycock New Jersey Meditsiinikoolist ütleb, et kuigi võimlemine võib suurte rindadega naiste jaoks olla ilma rinnahoidjata ebamugav, „ei tekita see mingeid püsivaid kahjustusi rinnalihastele ega rinnakoele.” Tegelikult, arvestades sportlike rinnahoidjate tendentsi suruda rinnad vastu rinnakorvi, jõuab tema uuring järeldusele, et „need kes kandsid A-mõõtu tundsid end enamjaolt mugavamalt üldse ilma rinnahoidjata.”⁷⁹ Täielik alastiolek ei tekita sellega harjunud meesportlastele samuti raskusi ning nõnda ei olnud antiikse Ateena sportlastel mingit muret, kui nad täiesti alasti võistlustel esinesid.⁸⁰

59. Riietus peidab inimkeha loomulikku ilu, nii nagu Jumal selle on loonud.

    Michelangelo sõnadega: „Milline hing on küll nii tühi ja pime, et see ei suuda mõista seda, et inimese jalg on suursugusem kui king ja inimese nahk ilusam kui seda kattev rüü?”

    60. Rõivastus paneb inimesed vanemad välja nägema ja pigem rõhutab kui peidab keha ebameeldivaid tunnusjooni.

    Paul Fusell kirjutab: „Alasti vanemad inimesed paistavad nooremana, eriti siis kui nad on tugevalt päevitunud, ning nooremad inimesed paistavad veel noorematena. … Lisaks paistavad paksud inimesed alastiolekus kaugelt vähem vastumeelsetena kui riietatuna. Saage aru, et riietel on vorstikesta efekt – nad määratlevad ja reklaamivad karmilt seda kuju, mida nad sisaldavad, surudes selle kõik ebaloomulikku vormi, mis ei suuda mitte kedagi lollitada. … Algajal naturistil ei lähe kaua aega, et saada jagu paradoksist, et need on sukad, mis teevad veenilaiendid märgatavateks, vööd, mis tõmbavad tähelepanu 48 tollistele (1,2 meetrit) pihtadele, rinnahoidjad, mis rõhutavad lonti vajuvaid rindu.”⁸¹

61. Riietus pakub varjupaika ebameeldivat lõhna põhjustavatele bakteritele ja soodustab nende kasvu.

 

 

Naturism on sotsiaalselt konstruktiivne

62. Naturism on sotsiaalselt konstruktiivne filosoofia.

    Rahvusvahelise Naturistide Föderatsiooni definitsiooni kohaselt „on Naturism loodusega kooskõlas olev eluviis, mida iseloomustab ühine alastiolek ja mille eesmärgiks on toetada eneseaustust ning austust teiste inimeste ja keskkonna vastu.”⁸²

63. Filosoofiliselt on naturism tolerantne teiste inimeste ja nende erinevuste suhtes. Omalt poolt ootab naturism neilt ainult sedasama.

    Naturism ei poolda käratsevat, provokatiivset alastiolekut – ning seda sellepärast, et see on antisotsiaalne häbematus ja mitte sellepärast, et see on alastiolek.

64. Alastiolek soodustab sotsiaalset võrdväärsust, ühtsustundeid teiste inimestega ja rohkem lõdvestunud vastastikust suhtlemist üldiselt. Nagu varem märgitud, lukustab rõivastus meid kollektiivsesse mittetõelisusse, mis kirjutab ette keerukad reageeringud sotsiaalsele staatusele, rollid ja eeldatavad käitumised.⁸³ Kui riietuse poolt tekitatud kunstlik barjäär on kõrvaldatud, lakkab olemast sotsiaalne klass ja staatus. Inimesed hakkavad üksteisesse suhtuma sellistena nagu nad on ja mitte sellistena, nagu nad paistavad olevat. See fenomen on lähedalt tuttav Soome rahvale. L. M. Edelsward kirjutab: „Inimesed võivad saunas lõdvestuda viisil, mida on raske teha teises kontekstis ja koos teiste inimestega, peale oma perekonna, sest siin kaovad pinged, mis seostuvad inimese sotsiaalse maski üleval hoidmisega. … Ilma sotsiaalsete maskideta on saunalised võimelised kohtama teisi mitte nende sotsiaalsete persoonadena, vaid sisemiste isuksustena. … Üheskoos saunas higistades, eemaldunult igapäevase elu piiravatest nõudmistest, võivad soomlased olla need inimesed, kes nad ‘tõeliselt’ (‘really’) on ja võivad taas luua oma suhteid teiste inimestega, nii nagu need ideaalselt olema peaksid – avatud, võrdväärsed ja usaldavad. …Üheskoos saunas higistades ning olles maha heitnud kõik seisuslikud, varanduslikud ja prestiiži sümbolid, on kõik võrdväärsed; distantsist ja austusest saab avatus ja südamlikkus.⁸⁴

65. Naturistidel on kalduvus olla eriti aktsepteerivad teiste inimeste suhtes, just sellistena nagu nad on. See on hoiak, mis on kaheldamatult seotud asjaoluga, et naturistid on üldiselt rohkem aktsepteerivad omaenda kehade suhtes, just sellistena nagu need on, kui inimesed üldiselt.⁸⁵

66. Sotsiaalselt ja demograafiliselt on nudistid peaaegu täpselt samasugused kui ülejäänud elanikkond, välja arvatud see, et nad on alastioleku suhtes tolerantsed. On olemas vähe teisi trende, sotsiaalseid või psühholoogilisi, positiivseid või negatiivseid, mis korreleeruksid märkimisväärselt nudistide kui demograafilise rühmaga.⁸⁶

67. Naturism lükkab tagasi pimeda kuuletumise kultuurilistele tavadele ja eelarvamustele keha suhtes, mis näevad riietumist kui pidevat paratamatust, eelistades rohkem põhjendatud, ratsionaalsemat lähenemisviisi, mis tunnistab, et vajadus riiete järele sõltub kontekstist.

68. Ameeriklaste puhul soodustab omaenda alastioleku mitteaktsepteerimine ja seksualiseerimine vildakat ja rassistlikku hoiakut, mis vastandab „riietatud tsivilisatsiooni” ja „alasti metsluse.”

    Rob Boyte küsib: „Miks on lubatav [ajakirjas National Geographic] näidata peenist ja munandikotti selliste rahvaste ja hõimude puhul, nagu Aafriks Surma’d (veebruar 1991) või Brasiilia Uren-Wau Wau’d (detsember 1988), kuid mitte Jugoslaavia naturisti tema loomulikus keskkonnas. Miks on näidatud fotosid Nuba (veebruar 1951, november 1966), Zulu (august 1953), Dyak’i (mai 1956), Masai (veebruar 1965), Yap’i saare (mai 1967, oktoober 1986), Turkana (veebruar 1969), Adama saarte (juuli 1975), Uus Guinea (august 1982), Woodabe (oktoober 1983), Ndebele (veebruar 1969) ja Surma (veebruar 1991) naiste rindadest, ning ometi ei leia me ühtegi valget näoga kaamera poole Wreck Beach’il? Miks on näidatud East St. Louis’i mustanahalise kohaliku elaniku Josephine Bakeri rindu (juuli 1989), aga Miami Beach’i kohaliku valge naise rindu pole näidatud? Vastamata küsimus sisaldab ainult ühte järeldust: National Geographic’ul on faktiliselt Eurotsentristlik (rassistlik) eelarvamus alastioleku portreteerimisel.”⁸⁸

    Jeremy Seabrook kirjutab: „Piinlikkuse puudumine ei ole mitte mingi ‘primitiivne’ impulss, mis kinnitaks universaalset tõde, et seks on nende maailma keskpunkt. … Traditsiooni alastus räägib sotsiaalsest korraldusest, milles seksil, kuigi see ei ole mitte maha salatud, on oma koht elamise täiuses ja kasvavate asjade hulgas; see räägib teisest maailmakorraldusest, sellest, mis on häbiplekiks ja salgamisväärseks asjaks neile alasti eurooplastele [kes veedavad puhkust alasti randadel kaugel kodust], ehkki nad sellist maailmakorraldust samal ajal tõrjuvad, marginaalseks kuulutavad ning seda tõsiselt ei võta.”⁸⁹

 

 

Naturism mõjub hästi perekonnaelule

69. Tõelised nudistid rõhutavad korralikku, perekondlikku õhkkonda ja kõlbelist käitumist.

70. Uuringud näitavad, et nudistlikus ümbruskonnas üles kasvanud lastel on kalduvus olla enesekindlamad, ennast aktsepteerivamad ja seksuaalselt paremini kohanenud. Nad tunnevad end oma keha suhtes paremini ja on oma seksuaalsusega rahulolevamad.⁹⁰

    Põhja-Iowa ülikooli poolt korraldatud uuring tegi kindlaks, et nudistlike laste kehalised enesekontseptsioonid olid märkimisväärselt positiivsemad kui mittenudistlikel lastel, ning et perekonna „alastuse klassifikatsioon” on üks kõige tähtsamaid positiivse kehalise minakontseptsiooniga seonduvaid faktoreid. Veelgi enam, nudistlikud lapsed näitasid üles oluliselt kõrgemat oma keha kui terviku aktsepteerimist, selle asemel, et tunda end häbistatuna teatud kehaosade pärast.⁹¹ Old Damien’i ülikooli psühholoogide Robin Lewis’e ja Louis Janda uuring raporteerib, et „alastuse suurem välja näitamine perekonnas soodustab seksuaalsuse ja oma keha aktsepteerimist.” Nad jõuavad järeldusele, et lapsed, kes on näinud oma vanemaid alasti, on rohkem rahul kehaliste puudutuste ja kiindumusega, neil on kõrgem enesest lugupidamine ning nad näitavad välja suuremat aktsepteerimist oma keha suhtes ning on rohkem rahul oma kehade ja oma seksuaalsusega.⁹² Marie–Louise Booth’i poolt California Professionaalse Psühholoogia Koolis tehtud uuring näitab, et „inimesed, kellel oli lapsepõlves vähem võimalust oma vanemaid alasti näha, kogesid täiskasvanuna märksa kõrgemat seksuaalset ängistust, kui need, kellel oli võimalus lapsepõlves oma vanemaid rohkem alasti näha.”⁹³ Diane Lee Wilsoni sõltumatu uuring Wright’i Instituudis jõudis samale järeldusele.⁹⁴ New Yorgi Albany Riikliku Ülikooli uuring, mille viis läbi Lou Lieberman 1960-ndate aastate lõpul, leidis, et „neil noortel inimestel, kes olid sundimatus õhkkonnas näinud mõlemaid oma vanemaid kodus alasti, oli tunduvalt suurem tõenäosus tunda end oma keha suhtes mugavalt ning samuti tunda suuremat rahulolu oma suguelundite ja rindade suuruse ja kuju suhtes.”⁹⁵

71. Üldiselt räägivad „eksperdid”, nagu näiteks Joyse Brothers ja Doktor Spock valjult perekondliku alastioleku vastu, ilma et neil oleks toetuseks empiirilisi tõendeid. Kui uuring on tegelikult läbi viidud, siis lükkab see nende tõsised hoiatused ümber.⁹⁶

    Hoolimata mitmeid aastaid kestnud uurimistööst riigi suuremates teaduslikes raamatukogudes, pole ma ometi leidnud teaduslikku uuringut, mis lükkaks ümber eelduse, et avatud olek alastuse suhtes on lastele tervislik.

72. Enamik kommenteerijaid ütleb, et see on kontekst, milles perekondlik alastiolek aset leiab, ning mitte alastiolek ise, mis määrab ära, kas see on problemaatiline. Lapsed reageerivad kaugelt rohkem vanemate hoiakutele alastioleku suhtes, kui alastiolekule endale, ning alastiolek on probleem ainult siis, kui seda nõnda koheldakse.⁹⁷

73. Paljud psühholoogid väidavad, et enesestmõistetav sõnum, mis alastioleku puudumisega kodus edasi antakse, on see, et keha on põhiolemuselt mitteaktsepteeritav või häbiväärne – hoiak, mis võib muutuda ebamugavuseks alastioleku suhtes täiskasvanuea seksuaalsuhete kontekstis. ⁹⁸

74. „Primitiivsete” hõimude lapsed, kes on ümbritsetud alastusega kõigis selle vormides, ei kannata haiglaste efektide all. Samuti ka mitte lapsed, kes kasvavad üles teistes ühiskondades, mis on alastuse suhtes rohkem avatud kui meie endi oma.⁹⁹ Oletus, et alastuse nägemine toob laste jaoks kaasa probleeme, kasvab välja meie oma kultuuri eelarvamustest.

    Paul Ableman kirjutab: „On huvitav spekuleerida, mis liiki inimmeele oleks Sigmund Freud konstrueerinud, kui ta oleks rajanud selle mitte riietatud eurooplaste, vaid ütleme näiteks alasti Sudaani Nueride uurimisele. Peaaegu kogu protsess, mida ta tajus kui kujundavat täiskasvanu mõistuse jaoks, oleks puudunud. Freud eeldab, et lapsed ei näe üksteist normaaljuhul alasti olekus, ning et kui nad juhtuvad seda nägema, siis on selle tagajärg traumaatiline. See ei käi alasti kultuuride kohta. … Niisiis võivad Freudi meele-impeeriumi suured piirkonnad lihtsalt puudu olla. Poleks olemas Oidipuse kompleksi (või igal juhul mitte nii palju), poleks peenisekadedust ega kastratsioonikompleksi, arvatavasti ei oleks selgepiirilisi seksuaalse arengu faase. Me väljume kiiresti freudistlike tõekspidamiste ajastust … ja võime nüüd tajuda, mil määral ta ise oli valitsevate ideede ja eelarvamuste ohver.”¹⁰⁰

75. Nudistlikus keskkonnas üles kasvanud lapsed näevad pealt loomulikke kehalisi muutusi, mis käivad kaasas täiskasvanuks saamise, raseduse ja vananemisega. Neil on kaugelt vähem ängistust nende loomulike protsesside suhtes, võrreldes lastega, kellel ei ole neid mitte kunagi näha võimaldatud, teisel moel kui läbi riiete.

76. Uuringud on demonstreerinud, et riikides, kus on vähem piiravaid tingimusi alastioleku suhtes (ja seksuaalsuse suhtes üldiselt) on ka vähem teismeliste rasestumist ja aborte. ¹⁰¹

    Guttmacheri Instituudi 1985. aasta uuring tegi kindlaks, et rasedust ja aborte oli teismeliste USA tüdrukute hulgas üle kahe korra rohkem kui Kanadas, Prantsusmaal, Rootsis, Inglismaal ja Hollandis. Erinevust ei saa seletada seksuaalse aktiivsuse, rassi, hoolekandepoliitika ega aborditegemise võimalustega, vaid ainult kultuuriliste hoiakutega alastioleksu ja seksuaalsuse suhtes. Uurin leidis, et USA noored on iseäranis võhiklikud bioloogia ja seksuaalsuse küsimustes, mis on osaliselt tingitud moraalse hukkamõistu kliimast sellise teadmise otsimise suhtes. Uuring tegi kindlaks, et soovimatu rasestumise madalamad näitajad korreleerusid selliste faktoritega nagu naiste alastuse hulk, mida näidatakse avalikus meedias ja alastuse määraga avalikes randades.¹⁰²

77. Riietumise sundus heidutab miljoneid emasid oma laste rinnaga toitmisest, ehkki rinnaga toitmine on tervislikum ja sageli otstarbekam nii lapsele kui emale.¹⁰³

    USA-s imetab vaevalt pool kõikidest emadest, ainult 20 % teeb seda kuus kuud ning ainult 6 % Surgeon General’i poolt soovitatud 12 kuud.¹⁰⁴ Imetamine on kahanenud ka arengumaades.¹⁰⁵

    Gabrielle Palmer kirjutab: „Victoria aegsel inglismaal, mis oli kuulus oma liigse häbelikkuse poolest, võis auväärne naine avalikult kirikus imetada, samas kui kaasaegses industriaalühiskonnas, kus naiste kehasid ja eriti rindu kasutatakse selleks, et müüa ajalehti, autosid ja maapähkleid, kutsub avalik imetamine esile protestihüüdeid, ning seda nii meest kui ka naiste poolt.”¹⁰⁶ Lisa Demauro märgib, et „meie ühiskond on kaugelt enam nõus mõttega seksikatest rindadest kui funktsionaalsetest rindadest.”¹⁰⁷ „Miljonid poisid ja tüdrukud on kasvanud üles, ilma et nad oleksid kunagi näinud ema oma beebit imetamas,” lisab Marsha Pearlman, Florida Tervisekaitse Osakonna imetamise koordinaator. „See on kurb kommentaar meie kultuuri kohta.”¹⁰⁸

 

 

Naturism on eriti hästi kooskõlas feminismiga ja võitlusega naiste vabaduse eest

78. Loomuliku (healthy) alastioleku represseerimine, ja seda eriti naiste puhul, on olnud üks peamisi abinõusid meelsuse ja staatuse kontrollimisel patriarhaadi poolt. Selle malli murdmine purustab pärandiks saadud seksuaalrollide nähtamatud ahelad.¹⁰⁹

79. Naiste alastioleku piirangud, pornograafia aktsepteerimine ja nõudlikud ettekirjutused moe suhtes võivad iga üks eraldi võetuna paista nagu väikesed teemad. Üheskoos võetuna formuleerivad nad siiski repressiivse, meestele orienteeritud ootuste malli.

    Marilyn Frye selgitab: „Vaadakem linnupuuri. Kui te vaatate väga lähedalt ainult ühte traadist puurivarba, ei suuda te näha teisi traate. Kui teie käsitlus sellest, mis teie ees on, on määratletud selle lühinägeliku vaatepunkti põhjal, siis võite te vaadata üles ja alla kogu selle traadi pikkuses, ning olla võimetud nägema, miks lind ei võiks lihtsalt sellest traadist mööda lennata, iga kord, kui ta kuhugi minna tahab. … Ühelgi traadil ei ole sellist füüsilist omadust, mitte midagi sellist, mida lähemal täpsel vaatlemisel oleks võimalik taas avastada, mis näitaks, kuidas see saaks lindu takistada või kahjustada, välja arvatud väga juhuslikul moel. Ainult siis, kui te astute sammu tagasi, lõpetate iga traadi mikroskoopilise vaatlemise ja võtate kogu puurist makroskoopilise vaate, võite te näha, miks lind mitte kuhugi ei lähe; ja siis näete te seda otsekohe. See ei nõua vaimujõu suurt peensust. On täiesti ilmne, et lind on ümbritsetud süstemaatiliselt omavahel seotud barjääride võrgustikuga, millest ükski eraldi võetuna ei suuda vähimalgi määral tema lendu takistada, kuid mis tänu nende omavahelisele seotusele on niisama kitsendavad kui vangikongi tugevad seinad.”¹¹⁰

80. Ebavõrdsus topfree asjus (mis nõuab ülakeha katmist naistelt, aga mitte meestelt) on naiste suhtes alandav ja diskrimineeriv, ning tugavdab malle meeste domineerimisest naiste üle.¹¹¹

    Meie kultuuris võib rindu näidata selleks, et meestele baarides drinke müüa, aga naised ei või olla rannas palja ülakehaga, kui nad end nõnda mugavalt tunnevad, ja oma lõbuks. Reena Glazer kirjutab: „Oma rindu paljastavate naiste kriminaliseerimine näitab seetõttu, et ühiskond näeb naiste kehasid ebamoraalsetena ja millegi sellistena, mida peaks peitma. Ühegi naise puhul ei ole midagi kriminaalselt lihtsalt seetõttu, et ta on naissoost.”¹¹²

    Herald Price Fahringer kirjutab: „Meestel on õigus katta või siis näidata oma rinda, siis kui nad seda sobivaks peavad – naistel aga mitte. Meestel on õigus nautida päikest, vette ja tuult palja ülakehaga; naistel aga mitte. Vähesed mehed oleksid valmis sellest õigusest loobuma. Miks siis ei võiks naised sedasama eelist nautida? … Nõudes naistelt avalikus kohas oma rindade katmist on väga ilmne meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse väljendus, mis propageerib naisi alandavat hoiakut ja kahjustab nende arusaama võrdväärsusest. … Sajandeid on meeste käes olnud võim, et neid väärarusaamu tekitada. Mehelik vaatenurk naisterindade paljastamisele on oluliselt mõjutatud meeste vajadusest naisi paika panna. … See reageering pärineb maskuliinsest ideoloogiast, mis on … naisi põlvkondade kaupa teisejärgulisse staatusesse mõistnud.”¹¹³

    Raimond Grueneich kirjutab: „Mis on siis tegelikult kaalul, kui naistel oleks vabadus paljastada oma rindu sobivates avalikes kohtades oma isiklikul kavatsusel ja neil juhtudel, mil nad tunnevad end vabana, et nõnda teha, või siis, kui neil oleks lubatud oma rindu avalikult paljastada ainult neil juhtudel, mida saab kasutada kommertslikult ja mis kinnitab mõtet, et naise rinna ainukene ülesanne on meheliku fantaasia rahuldamine. On nõnda, nagu oleks naise jaoks kuritegu olla avalikus kohas ilma riieteta, välja arvatud juhul, kui ta on ilma riieteta selleks, et teenida korporatsiooni või kommmertslikku eraettevõtjat.”¹¹⁴

81. Seadused, mis keelavad naise rindade eksponeerimise, teevad nõnda osalt selle reageeringu pärast, mida selline eksponeerimine võiks eeldatavasti meestes põhjustada. Sellised seadused on kirjutatud täielikult mehelikust vaatepunktist lähtuvalt ja ignoreerivad naiste vaatepunkti, kes tahavad ehk käia palja ülakehaga (topfree), kuna neil endil on nõnda mugavam.

82. Kui naised keelduvad aktsepteerimast seda, et neil on vajadus end meeste eest „kaitsta”, sel teel, et nad oma kehasid katavad, siis saavad nad jõudu ja nihutavad vastutusekoorma käitumise eest meeste peale, kuhu see õigusega kuulub.

    Reena Glazer märgib, et „mehelik võim on põlistatud sellega, et naisi peetakse objektideks, millega mehed tegutsevad, ning mitte iseseisvalt tegutsevateks inimesteks. … nende kogu väärtus on tuletatud sellest reageeringust, mida nad meestes esile suudavad kutsuda. Selleks, et patriarhaalset süsteemi säilitada, peavad mehed määratlema, millal ja kus see erutus tohib aset leida. Sel viisil on mehelik (heteroseksuaalse mehe) müüt naise rindadest seadusesse sisse kirjutatud. Kuna naised on seksuaalobjektid ja meeste omandus, siis tuleneb sellest, et seda, mis võib mehi erutada, tohib näidata ainult siis, kui mehed tahavad, et neid erutataks.” See naiste kui ahvatlejannade rõhutamine „nihutab vastutusekoorma meestelt naiste peale; kuna naised kutsuvad isastes esile kontrollimatuid tunge, siis andestab ühiskond meheliku käitumise ja süüdistab kõiges selles, mis juhtub ohvrit. … Kinnitus arusaamale, et meestel on kontrollimatud tungid, annab mõista, et naiste vastane vägivald on paratamatu.”¹¹⁵

83. Patriarhaalsed seadused röövivad naistelt õiguse oma keha kontrollida, kuid samas on kõlblusseadustes olnud alati „erandeid”, mis lubavad naiste kehade kasutamist tarbijate ligimeelitamisel. Niisiis on naise alastust loetud sobimatuks rannas, kuid reklaaminduses ja pornograafias on see üldlevinud.

84. Meelevaldseid riietumise nõudeid naistele peale sundides (nõudes neilt ülakeha katmist) tegutseb valitsus in loco parentis, lapsevanema rollis. See on naiste jaoks alandav. Nagu laste, nii ei möönda ka naiste puhul, et nad on suutelised või et neil on õigus ise otsustada, kuidas riietuda, samamoodi nagu neil polnud omal ajal lubatud valimas käia, vara omada või teisi õigusi kasutada.¹¹⁶

85. Loomuliku alastioleku represseerimine toidab pornograafiat.

    Herbert Muschamp märgib: „Mitte sallides alasti figuuri üldhuvitavas ajakirjas ning samas lubades sellel jääda meeste pornoajakirjadesse on üks viis, kuidas naistele nende koht kätte näidata.”¹¹⁷

86. Pornograafia omakorda piirab naiste võimalusi osa saada loomulikust alasti puhkamisest ning olla mingil teisel moel sundimatult alasti. Naturism murrab pornograafia võimu naiste üle.

    Nagu eelnevalt märgitud, on paljudes kohtades seaduslik ajakirja Penthouse supermarketi ajakirjade riiulisse välja panna ning ometi on naiste jaoks ebaseaduslik avalikult oma rindu paljastada, selleks et imikut toita.

    Pornograafia taotleb „vabadust,” eriti „väljendusvabadust.” Kuid pornograafia aktsepteerimine kitsendab naiste võimalusi käia palja ülakehaga või alasti omaks lõbuks. See piirab nende vabadust kontrollida oma keha ja summutab nende eneseväljendamise vabadust. Meie pornograafiline kultuur on soodustanud hoiakuid, mis heidutavad sageli naisi isegi proovimest riietevaba puhkamist, hoolimata sellest, et Naturism on mitmel moel pornograafia vastand.

87. Võitlus vabaduse eest peaks tähendama kodanikuõigusi naistele – mitte luba pornografistidele.

88. Riietumise moed ja seaduse nõuded on ajalooliselt kaasa aidanud naiste represseerimisele.¹¹⁸

    Näiteks peeti 19. sajandi keskel peenikest pihta ilu märgiks, ning selleks, et seda standardit saavutada, sidusid naised end korsettidesse, mis olid disainitud selleks, et kõhtu (ja teisi siseorganeid) kokku pigistada ning neid sisse ja ülespoole pressida, loomaks peenikese keskkoha kuju. Lisaks sellele kandsid naised viitteist kihti alusseelikuid ja krinoliine oma maani ulatuvate seelikute all. Sajandi teisel poolel lisati ka traatvõru ja vetruv puhvpadi täiusliku välimuse saavutamiseks. Kogu selle komplekti kaal lähenes 20 naelale. Nüüd me teame, et paljud „õrnema sugupoolega” seonduvad füüsilised karakteristikud, kaasa arvatud „linnulik” isu, kalduvus minestamishoogudele ja vähenenud füüsiline tegevus, olid sellise piirava riietumise tagajärg. Thorstein Veblen on märkinud, et „majandusteoreetiliselt on korsett oma olemuselt sandistamine [sandistamise instrument], mille eesmärk on vähendada subjekti vitaalsust, teda isiklikult alla suruda ning see on silmnähtavalt ebasobiv töö tegemiseks.” Erinevad hingamisprobleemid ja lapse saamisega seonduvad vaevused (kaasa arvatud sagedased raseduse katkemised), mille all naised omal ajal kannatasid, olid otseselt seotud „liivakellamoe” ebatervisliku diktaadiga. Paljud naissoo õrnusega seonduvad assotsiatsioonid, mille juured on 19. sajandis, on jäänud meiega tänase päevani, ehkki praegu on need ebaolulised.¹¹⁹

    Korsett ja – tänapäeval – kosmeetiline kirurgia kahjustab ühtlasi rindade sisemist füsioloogiat, ning elimineerib sageli rinnaga toitmise võime.¹²⁰

89. Naturism hakkab avalikult vastu suhetele, mis baseeruvad jõudude tasakaalul ning on seega kooskõlas kaasaegse feminismiga, mis taotleb võimuhierarhiate lammutamist.

 

 

 

Naturism on loomulikum kui riietumissundus

90. Naturism kui kunstlikust moest vaba loomuliku inimkeha pühitsemine sobib kokku loomuliku, lihtsa ka keskkonnasõbraliku elustiili ideaaliga.¹²¹

91. Kui me töötame looduse heaks, siis peame me töötama ka oma kehade ja nende vabaduse heaks ning eriti selle heaks, kuidas kehad võiksid olla integreeritud ülejäänud loodusesse.

    Nagu Quebec’i Naturistide Föderatsioon on märkinud: „Loodus pole mitte ainult puud, loodus on ka meie kehad.”¹²²

92. Naturismi ja keskkonnakaitse eesmärgid on sageli samasuunalised. Nagu keskkonnakaitse, nii püüab ka naturism harilikult säilitada maastike looduslikku iseloomu ning on vastu arendustegevusele ja kommertslikule ekspluateerimisele. Enamiku randade jaoks ei ole suurimaks riskiks mitte alastiolek, vaid arendustegevus – endisaegsete avalike piirkondade ülevõtmine privaatsete kuurortite või hotellide poolt.

93. Alastiolekus tunneb inimene end palju rohkem loodusliku ümbruskonna osana kui riietatuna.¹²³

94. Nudistid on tunduvalt rohkem oma aistingutest teadlikud, sest alastiolek võimaldab tundlikkust ja aistingulist kogemust.

95. Riietus lõikab meid ära looduslikust maailmast, pärssides naha suutlikkust keskkonda tajuda. Tegelikult häirib riietus meie võimet tajuda looduslikku keskkonda, kunstlikult nahka ärritades.

    Paul Ableman kirjutab: „kui primitiivsed rahvad kaotasid oma kultuuri [seeläbi, et misjonärid nad riidesse panid], siis kaotasid nad ka oma keskkonna. Nad kaotasid päikese, vihma, rohu jalge all, lehestiku, mis nende nahka pintseldas, kui nad läbi metsa või džungli liikusid, järve-, jõe- või merevee, mis libises mööda nende kehasid, ning eelkõige kaotasid nad lakkamatu läbikäimise tuulega. Igaüks, kes on iialgi vabas õhus alasti aega veetnud, teab, et elementide mäng keha ümber tekitab pidevalt muutuva reageeringu, mis võib saavutada peaaegu erootilise intensiivsuse. Nahk muutub elavaks ja tundlikuks ning genereeritakse terve uus ja lai aistingute skaala. Riieta keha ning see rikas läbikäimine on asendatud pelgalt juhusliku ja sageli ärritava kontaktiga, mida pakub elutu kangas. See on tohutu vaesumine, mille ulatuse üle saab ehk kõige paremini otsustada selle põhjal, kuidas Tierra del Fuego indiaanlased tõrkusid kaitsvat riietust omaks võtmast. Need indiaanlased elasid nii karmis kliimas, et Darwin nägi, kuidas lumi naiste paljastel rindadel sulas.”¹²⁴

96. Riietumissundus ei sobi kokku looduse loomulike mallidega, nagu on näha loomariigi kõigi teiste esindajate põhjal. Inimene on ainuke liik, kes ennast riietab.

97. Mõned psühholoogid teoretiseerivad, et inimesed arendasid riietuse välja osalt sellepärast, et ennast loomadest eraldada.

    Fred Ilfeld ja Roger Lauer kirjutavad: „Inimese peamine eesmärk on üleolek … ja üks viis, kuidas ta selle poole püüdleb, on riietumine. Riided mitte ainult ei kaitse ega kaunista, vaid need annavad ka kandjale staatuse, mitte ainult austuse omataoliste hulgas, vaid mis veelgi tähtsam, inimese koha suhtes looduses. Riided panevad inimolendi vähem looma ja rohkem jumala moodi välja paistma, varjates tema suguelundeid.”¹²⁵ Lawrence Langer lisab: „Kaasaegne inimene on puritaan ja mitte pagan ning riietusega on ta olnud suuteline ületama oma häbitunnet suguelundite suhtes, avalikkuse ees, segaseltskonnas. Ta on teinud seda, muundades oma algse alaväärsuse üleolekutundeks, seostades end Jumalaga, kelle aseksuaalse imago ta väidab end olevat saanud. Kuid võta kõik tema riided ära ja on selgelt näha, et ta on pool-jumal, pool-loom. Ta mängib kahte vastandlikku rolli, mis üksteisele vastu räägivad, ning tagajärjeks on hämming.”¹²⁶

98. Riietuse füüsiline barjäär tugevdab neid psühholoogilisi barjääre, mis meid looduslikust maailmast eraldavad.

    Meie riietusest vaevatud ühiskonnas oleme me endid loodusest nii palju distantseerinud, et pilk meie endi looduslikule olekule on sageli jahmatamapanev. Allen Ginsberg kirjutab: „Tõde võib alati veidi üllatada, sest me oleme harjumustega olendid, eriti meie ülimehhaniseeritud, üliindustrealiseeritud, ülimilitariseeritud ühiskonnas. Iga looduse presentatsioon kaldub esile kutsuma šokki.”¹²⁷

99. Elustiilid, mis ei sobi kokku loomulike mallidega (sealhulgas riietumissundus), võivad olla psühholoogiliselt kahjustavad.

    Robert Bahr kirjutab: „Alastiolek on inimkonna loomulik seisund; riietus sunnib peale barjääri meie ja Jumala, meie ja looduse, meie ja universumi vahel, ning selle otstarve on meid kõiki dehumaniseerida.”¹²⁸ „Paradoksaalsel kombel,” mõtiskleb Jeremy Seabrook, „väljendab just see lääne inimeste kohalolek lõunas [alasti randadel] mingit puudujääki nende igapäevases elus. Siiski on nüüd terved majandusharud pühendunud sellele, et võimaldada inimestel ‘selle kõige juurest minema pääseda.’ Mis see täpselt on, mille eest nad tahavad minema pääseda, kui nende kultuuri ikonograafiat on globaalselt propageeritud kui kõige eest hoolitsejat? Paljud möönavad, et nad otsivad midagi, mis pole neile kodus kättesaadav (peale päikesepaiste), midagi, mille puhul oleks tegemist autentsusega, ‘rikkumata’ olemise seisundiga. … Nad on olnud oma kultuurilisest pärimusest paljaks riisutud; ja see on see, miks nad peavad tagasi ostma seda, mis peaks olema kõigi inimolendite sünnipärane õigus: turvaline ankrupaik pidustustes ja rituaalides, mis kaasnevad inimelu oluliste hetkedega.”¹²⁹

100. Naturistlik elustiil on keskkonna seisukohast vastutustundlikum. Näiteks vähendab võimalus kuuma, niiske ilmaga alasti olla oluliselt vajadust õhukonditsioneeride järele. Enamik õhukonditsioneeridest kasutavad tohututes kogustes energiat ning paljudes neist kasutatakse jahutusvedelikke, mis kahjustavad stratosfääri osoonikihti.

101. Riietus on toodetud keskkonnahoiu seisukohalt vastutustundetutes protsessides ja keskkonnahoiu seisukohalt vastutustundetutest materjalidest.

    Näiteks on sünteetilised kiud toodetud naftast ning puuvill on kasvatatud intensiivsete, pestitsiidirikaste põllumajandustehnoloogiatega. Puuvill moodustab poole maailma tekstiilitarbimisest ning see on üks kõige rohkem pestitsiididega piserdatud põllukultuure maailmas. Riidetööstus võib ka sisaldada kloriididega pleegitamist, keemilist värvimist, metallosiste lisamist, vaikude ja formaldehüüdidega viimistlemist, ning galvaanimist, et tõmbelukke roostevabaks muuta. Kõik see tekitab mürgiseid jääke heitvette.¹³⁰

 

 

Aktsepteeritud riietuspiirangud on meelevaldsed ja vastuolulised

102. Riietumisstandardid on vastuolulised.

    Näiteks on bikiinid rannas aktsepteeritud ja isegi soositud, kuid igal pool mujal on nende kasutamine piiratud – näiteks kaubamajas. Kui rannas peetakse kalleid bikiine aktsepteeritavaks, siis samas ei aktsepteerita aluspesu – ehkki see varjab keha sama palju.

103. Riietumisstandardid on meelevaldsed ja põhinevad irratsionaalselt soolisel kuuluvusel.¹³¹

    Näiteks peeti kuni 1920-ndate aastateni naise pahkluid ja sääri lääne kultuuris erootilisteks, ehkki mehed kandsid samal ajal põlvpükse. Jaapanlased pidasid naise kaela tagakülge erootiliseks ning kaasaegsed Lähis-Ida kultuurid varjavad naise nägu. 1991. aasta Lahesõja ajal oli USA armee naispersonalil keelatud kanda T-särke, mis nende käsivarred paljaks jätsid, kuna see oleks võinud solvata Saudi Araabia liitlasi. Naised (kuid mitte mehed) olid sunnitud lämmatavas kuumuses täielikku sõjaväevormi kandma.¹³²

104. Tänapäeva Ameerikas nähakse naiste rindu erootilistena ning neid ei saa näidata, hoolimata sellest, et nad on meeste rindadega anatoomiliselt identsed, välja arvatud piima andmise suhtes, ning nad pole vähimalgi määral suguelundid.

    Meditsiinieksperdid märgivad, et meeste rindadel on seesama erootiline kapatsiteet kui naiste omadel.¹³³ Lisaks näitavad uuringud, et naisi kütkestavad meeste paljad rinnad seksuaalselt samamoodi nagu naiste rinnad mehi.¹³⁴

105. Riietumispiirangute meelevaldne olemus on peegeldunud erinevate kultuuride erinevates standardites.

    Näiteks leidis 1951. aastal korraldatud maailma 190 ühiskonna ülevaade, et vastupidiselt meie enda kultuuri standarditele pidasid suhteliselt vähesed naiste rindade eksponeerimist ebasündsaks.¹³⁵ Julian Robinson märgib, et: „vähesed kultuurilised rühmad on ühel meelel selles, millised osad meie kehadest peaksid olema kinni kaetud ja millised peaksid olema avalikult eksponeeritud.… Tõepoolest, paljud inimesed leiavad, et on raske mõista loogikat, mis on ükskõik millise teise rõivastumis- ja kaunistamismoe taga, kui see, mida nad parajasti kannavad, leides, et need on kõik ebaloomulikud või koguni mittetsiviliseeritud. Mõte nende kehaosade näitamisest või vaatamisest, mida nad ise üldiselt varjatuna hoiavad, kohutab neid nõnda või tekitab neis niisugust vastikust, et nad pöörduvad oma seaduseandjate poole, et nood kaitseksid neid sellise võimaluse eest.”¹³⁶

106. Riietumispiirangute meelevaldne olemus peegeldub ajaloos. Isegi ühes ja samas kultuuris on tabud, milliseid kehaosi võiks või ei tohiks avalikult näidata, aja jooksul radikaalselt muutunud.¹³⁷

    Näiteks enne 1930-ndatel aastatel tehtud seaduseparandusi arreteeriti Ameerika Ühendriikides mehi selle eest, et nad ujusid ilma särgita.¹³⁸ Paljusid maale ja skulptuure, mida tänapäeval peetakse „klassikaks” – näiteks Michelangelo Viimane kohtupäev – peeti nende loomise päevil siivututeks.¹³⁹ Kehatabu saavutas kõrgpunkti 19. sajandi Inglismaal ja Ameerikas, mil peeti sobimatuks segaseltskonnas mainida peaaegu ükskõik millist inimese keha detaili. Horward Warren kirjutab: „Naisel oli lubatud omada pead ja jalgu, kuid kaela ja pahkluude vahel oli viisakas seltskonnas lubatud mainida ainult südant ja kõhtu. Pahkluu eksponeerimist (isegi siis kui see oli korralikult sukaga kaetud) peeti ebasündsaks.”¹⁴⁰ Teisest küljest olid naiste rõivamoed 19. sajandi esimesel poolel Prantsusmaal nii napid, et kogu kostüüm, kingad kaasa arvatud, ei saanud kaaluda rohkem kui kaheksa untsi.¹⁴¹ Lois M. Gurel kirjutab: „Tuleb meeles pidada, et riietus ise pole ei moraalne ega ebamoraalne. See on traditsioonide murdmine, mis selle niisuguseks teeb.”¹⁴²

    See, mil määral naiste rinnad võivad eksponeeritud olla, on varieerunud eriti Lääne kultuurides. Erinevatel puhkudel ajaloos on naiste kaelajoon olnud nii sügavalt allapoole nihutatud, et rinnad olid rohkem eksponeeritud kui kaetud. Ajaloolane Aileen Ribeiro märgib, et 15. sajandi alguses „muutusid naiste kleidid üha rohkem büsti ümber liibuvateks ning mõnedel kleitidel olid esiküljel avaused, mis isegi rinnanibud paljaks jätsid.” Rinnad tulid tagasi väljanäitamisele läbi kogu 17. sajandi algupoole ja uuesti 18. sajandil, eriti Inglise kuningas Charles II õukonnas. On irooniline, et sel viimasel perioodil ei saanud auväärne naine iialgi avalikkuse ette ilmuda, nii et veidigi tema õlgadest oleksid paljad olnud.”¹⁴³

 

 

Naturismi aktsepteerimine kasvab

107. Enamus maailma ühiskondi on alastuse suhtes palju avatumad kui Ameerika Ühendriigid.¹⁴⁴ Näiteks on paljud kultuurid, eriti Euroopas, palju avatumad alastuse suhtes randades ja teistes puhkekohtades.

    1995. aastal ühe Prantsuse moeajakirja poolt korraldatud küsitlus leidis, et ainult 7 % elanikest olid rannas paljaste rindade nägemisest šokeeritud ning et 40 % naistest olid palja ülakehaga (topfree) käimist proovinud.¹⁴⁵ 1983. aasta küsitlus leidis, et 27 % Prantsuse naistest käisid rannas regulaarselt palja ülakehaga, samas kui 6 % käisid alasti. 1982. aasatal leidis Harris’e küsitlus, et 86 % Prantsusmaa kodanikest pooldas alastiolekut avalikes randades.¹⁴⁶ Münhenis ja Zürichis on palja ülakehaga ja alasti päevitamine lubatud paljudes parkides. Zürichi linnavalituses 1989. aasta määrusega aktsepteeriti alastiolekut munitsipaliteedi kontrollitavates ujumiskohtades, pärast seda kui rahvaküsitlus leidis, et ainul 18 % inimestest oli selle vastu.¹⁴⁷ Kaks erinevat 1980-ndate aastate keskel korraldatud küsitlust leidsid, et 68 % sakslastest ei olnud vastu alasti päevitamisele.¹⁴⁸ 1983. aasta avaliku arvamuse uuring leidis, et 65 % Kreeka elanikest pooldasid nelja ametliku nudistliku rajatise seadusliku sätestamist.¹⁴⁹ 1984. aasta küsitlus näitas, et keskeltläbi 82 % Lissaboni asukatest kiitis heaks selleks eesmärgiks reserveeritud alasti rannad.¹⁵⁰ Taanis on arukas alastiolek mererannikul seaduslik, välja arvatud vähesed spetsiaalsed riides rannad!¹⁵¹ Rootsi rannajoon on peaaegu niisama tolerantne kui Taani oma.¹⁵² Rannas alasti viibimine on saanud normiks ka inflatsioonist räsitud Rumeenias, kus keskmine kuusissetulek on umbes 65 dollarit ja ujumiskostüüm maksab 4 kuni 20 dollarit.¹⁵³ Saunad on levinud üle kogu Soome, kus on üks saun iga 3,5 elaniku kohta ning kus sauna on alati kasutatud alasti, harilikult segaseltskonnas.¹⁵⁴

108. Osavõtt nudistlike organisatsioonide tegevusest on maailma teistes osades kõrge.

    Hollandis on iga 422 elaniku kohta üks liikmemaksu maksev nudist. Šveitsis on üks nudist iga 519 elaniku kohta, Prantsusmaal 630, Belgias 890, Uus-Meremaal 1250, Suurbritannias 2784, inglise keelses Kanadas 5200 ja USA-s 6856 elaniku kohta.¹⁵⁵ Vastavalt Prantsusmaal tehtud uuringule on iga kümnes elanik proovinud nudismi vähemalt ühel korral ja teist sama palju on valmis proovima.¹⁵⁶

109. Naturistlikud puhkused moodustavad paljudes maades turismiärist märkimisväärse osa.

    Nii puhkas 1983. aasta uuringu kohaselt Prantsusmaa naturistide klubides ja kuurortides igal aastal umbes 2 miljonit inimest.¹⁵⁷ Enne Jugoslaavia laastavat kodusõda ja killunemist külastas riigi nudistlikke kämpinguid ja kuurorteid igal suvel rohkem kui 100000 inimest.¹⁵⁸ Vastavalt Jugoslaavia Turismiameti Naturismi ja Kämpingute Osakonna direktori informatsioonile andsid naturistlikd puhkajad 1984. aastal 25 % välisturismi tulust.¹⁵⁹ Ning samal ajal kui Ameerika reisibrožüürid ei maini peaaegu üldse teiste maade alasti või topfree randu – olemuslikult puhkajatele valetades – pakuvad välismaa reisibürood ohtralt tsenseerimata brožüüre ning reklaamivad ja propageerivad avameelselt naturistlikke kuurorteid.¹⁶⁰

Välismaa meedias on alastiolek palju igapäevasem.

    Näiteks ühes Brasiilia populaarseimas TV-show’s on alastiolekut sageli tähtsal kohal näidatud. Kohaliku ajalehe poolt korraldatud uuring leidis, et 83 % vaatajatest olid alastistseenidega „rahul” („comfortable”). Sao Paulo Ülikooli poolt 1990. aasta juunis tehtud uuring loetles ühe nädala jooksul 1145 korral televisioonis näidatud alastiolekut.¹⁶¹

111. Avalik alastiolek, kaasa arvatud riietevaba puhkuse veetmine, naudib Põhja-Ameerikas kasvavat soosingut.

    1983. aasta Gallupi küsitlus tõstis esile, et 72 % ameeriklastest ei arva, et tähistatud riietevabad rannad peaksid olema seadusevastased ning 39 % nõustus, et sellised piirkonnad peaks eraldama valitsus. Üks kolmandik ütles, et ehk proovivad nad ka ise sellisesse randa minna. 14 % ütlesid, et nad on juba segaseltskonnas alasti puhkuse veetmist proovinud.¹⁶² Sarnaseid tulemusi andis ka 1985. aasta Roper Poll, raporteerides, et 18 % kõigist ameeriklastest – sealhulgas 27 % 18-28 aastastest ja 24 % kolledžiharidusega ameeriklastest – on juba käinud alasti ujumas seltskonnaga, milles oli vastassoo esindajaid; teised uuringud viitavad sellele, et need numbrid on suurenemas.¹⁶³ Ajakirja Psychology Today uuring leidis, et 28 % alla 35 aastastest abielupaaridest käivad koos alasti ujumas. Sama teevad 24 % abielupaaridest vanuses 35-49 ja 9 % üle 50 aastastest abielupaaridest, ning et sellisel tegevusel on kalduvus korreleeruda suurema rahuloluga oma abielus.¹⁶⁴ 1990. aasta Martini ja Rossi küsitlus raporteeris , et 35 % ameeriklastest võiksid alasti rannas „kõik selle paljastada” („bare it all”).¹⁶⁵ 1986. aastal People Weekly korraldatud uuringus küsiti inimestelt, kui süüdi nad ennast tunneksid, kui nad tegeleksid mõnega äratoodud 51-st tegevusest. Nende vastuseid hinnati arvatava süü skaalal 1-st kuni 10-ni, kus 10 tähistas suurimat süütunnet. Alasti päevitamine jäi tagant poolt viimaseks hindega 2,76, tahapoole valimistel mitte osalemisest (3,07), vandumisest (3,34), suitsetamisest (3,38) ja liigsöömisest (4,43).¹⁶⁶

    1991. aasta ülevaatusel Wreck Beach’il Briti Columbias oli ühel ilusal päeval rannas hinnanguliselt 15000 inimest ning ühe kuu jooksul loendati ühelainsal juurdepääsuteel 90000 rannakasutajat.¹⁶⁷ West Area Park’i töötajate poolt korraldatud uuring näitas, et pooled neist külastajatest käisid rannas alasti. Kui see õigus 1991. aastal ähvarduse alla sattus, saatsid rohkem kui 10000 inimest kirja või andsid allkirja petitsioonile, et kaitsta ranna riietevaba staatust.¹⁶⁸

    Kui anda naistele võimalus ja õigus käia palja ülakehaga, siis nad seda võimalust ka kasutaksid. 1984. aasta olümpiamängude ajal otsustas Los Angelese politsei mitte arreteerida Euroopa naisi, kes käisid kohalikus rannas palja ülakehaga. Ameerika naised võtsid topeltstandardit märgates samuti ülakeha paljaks ning teesklesid, et nad ei saa inglise keelest aru, kui neil kästi rinnahoidjad selga panna. Politsei nimetas seda „lõdvenenud seaduse ärakasutamiseks,”¹⁶⁹ ehkki täpsemalt öeldes oleks seda pidanud lugema „rohkem tsiviliseeritud tava ärakasutamiseks.”

112. Nudistlike organisatsioonide liikmeskond kasvab kiiresti.

    Näiteks ületas Ameerika Alastipuhkamise Assotsiatsiooni (American Association for Nude Recreation) liikmeskond 1992. aastal 40000 piiri, mis tähendas kasvu 15000 liikme võrra ning seda ainult viie aastaga!¹⁷⁰ Vastavalt Alastipuhkamise Äriassotsiatsiooni (Trade Association for Nude Recreation) tellitud uuringule kasvab nudismis osalemine praegusel ajal umbes 20 % aastas.¹⁷¹

113. Turismitööstus avastab, et riietevaba puhkamise aktsepteerimine vastab kõige paremini nende majanduslikele huvidele.

    Kui Miami Beach sai 1980-ndatel aastate keskel eurooplaste eelistatuimaks puhkekohaks, hakati sealsetel randadel lubama nööridest ujumiskostüüme (G-string swimsuits) ning samuti ei rakendatud enam korraldust, mis keelas naistel palja ülakehaga ujumise ja päevitamise.¹⁷² Dade County on Florida ainus piirkond, kus turistide hulk 1991. aasta sügava languse ajal lisandus. Kõikides teistes piirkondades, kaasa arvatud Disney World, vähenes turism märkimisväärselt.¹⁷³ Fort Lauderdali turismiameti (Convention and Visitors’ Bureau) direktor Nikki Grossman tunnistab, et „nõudmine alasti või top-free randade järele on välisturistide viie esimese prioriteedi hulgas,”¹⁷⁴ ning Fodor’i Reisijuht (Fodor’s Travel Guide) on märkinud, et „nudism” on „turismi kõige kiiremini kasvav sektor.”¹⁷⁵ Nudism toob USA-s ainuüksi otseste tuludena sisse umbes 120 miljonit dollarit aastas.¹⁷⁶

 

 

Põhiseaduslik toetus naturismile¹⁷⁷

114. Vabas ühiskonnas nagu USA ei peaks keegi teine (enamus või mingit muud moodi) inimesele tema elustiili ette kirjutama, eriti juhul, kui see elustiil ei riku kellegi teise õigusi.

    Kohtunik Sandra O’Connor’i sõnul: „Meie Põhiseadus on kavandatud nõnda, et maksimaliseerida individuaalset vabadust ettekirjutatud vabaduse raames.”¹⁷⁸

115. Põhiseadus on tegelikult kirjutatud selleks, et kaitsta õigusi vähemuse vaatenurgast. Ainuüksi see põhimõte peaks õigeks tunnistama õiguse puhata rahulikult alastiolekus ilma valitsuse sekkumiseta.

    Kohtunik William O. Douglas kirjutab 1972. aasta ühehäälses kohtuotsuses: „Need eelised on vääristanud eriarvamuse õigust, austanud õigust olla nonkonformist ning allasurumisele avalikult vastu astuda. Need on julgustanud kõrgete vaimude elusid ning mitte vaigistatud, lämmatatud vaikust.”¹⁷⁹

116. Põhiseadust on interpreteeritud nõnda, et see kaitseks üksikisiku vabadusi, välja arvatud juhul kui „olulised riiklikud huvid” need üles kaaluvad. Üksiskisikul ei ole kunagi kohustust oma vabadusi põhjendada. Pigem on valituse kohustus põhjendada ükskõik millise vabaduse piiramist.

    Kohtunik Douglas loetleb kolm õiguste tasandit: „Esimene on autonoomne kontroll oma intellekti, huvide, maitseelistuste ja isiksuse arengu ning väljendamise üle. Teine on valikuvabadus põhilistes oma elu puudutavates otsustes, mis puudutab suhtumist abiellu, lahutusse, sünnitamisse, raseduse vältimisse ning laste haridusse ja kasvatamisse. Kolmandaks on vabadus hoolitseda oma tervise ja isiksuse eest, õigus olla vaba kehalistest piirangutest ja sundustest, vabadus kõndida, jalutada või lonkida.”¹⁸⁰ Douglase meelest ei saaks lubada riiklikke piiranguid esimesel vabaduse tasandil; teisel tasandil võiks olla ainult väga vähe piiranguid; ning kolmandal tasandil „võiks kasutada regulatsioone, kui seda nõuavad ‘olulised riiklikud huvid.’”

117. Naturism on alati väitnud, et alastiolek pakub „vabadust kehalistest piirangutest.” Selliseid vabadusi võib piirata ainult juhul, kui eksisteerivad „olulised riiklikud huvid.” Kui ühtegi sellist pole võimalik ette näidata, on piirang põhjendamatu.

    Kahjuks, ehkki kohtud on „tunnistanud kaitstavaks, kui vähemuse huvi … individuaalse õiguse, mis puutub inimese enda  valimusse ja elustiili,” eriti juhul kui seda toetab traditsioon ja tava, ei ole avaliku alastioleku puhul selline kaitse „fundamentaalne” või otseselt „põhiseaduslik”¹⁸¹ ning nõnda võib seda tühistada või piirata teistel kaalutlustel, nagu keskkonna huvides¹⁸² või vastavalt „kogukonna standarditele.”¹⁸³ Sageli esineb viide moraalipõhimõtetele. Neid võib harilikult vaadata kui põhiseaduse standardite „liigset laiendamist,” sest need tõkestavad süütut käitumist (nagu alasti ujumine) koos sellise käitumisega, mis valitusele põhjendatud muret valmistab (nagu nilbe teguviis).¹⁸⁴

118. Põhiseadust on korduvalt interpreteeritud nõnda, et kaitsta üksikisikute õigust suhelda teistega, kellel on sarnane filosoofia ning samuti õigust kasvatada oma lapsi konkreetse filosoofia kontekstis. See põhimõte kaitseb nudistlike perekondade õigust omavahel suhelda ja alasti puhkust veeta.

119. Esimene Parandus (The First Amendment) garanteerib õiguse väljendamisvabadusele. See kaitseb igat teist riietumisvormi ja peaks samuti kaitsma õigust riideid mitte kanda.

120. Hiljutised kohtuotsused Floridas, New Yorgis ja mujal on kinnitanud, et alastiolek on osa sõnavabadusest.¹⁸⁵

    Kahjuks on kohtud järjekindlalt järeldanud, et pelk alastiolek per se (näiteks alasti päevitamine avalikus rannas), ilma et see oleks ühendatud mõne teise kaiststud väljendusvabadusega, ei ole kaitstud kui kõnevabadus, esimese paranduse mõttes.¹⁸⁶ Kohtud on teinud vahet Esimese Paranduse poolt kaitstud veendumuste ning neil veendumustel põhineva tegeliku käitumise vahel, väites et alasti rannas viibimine on „käitumine” ning mitte üksnes inimolendi loomulik olek.¹⁸⁷

121. Alasti inimkuju „kehakeel” on erakordselt sümbolistlik ja kommunikatiivne jõud, mis peaks olema kaitstud Esimese Paranduse alusel.

    Näiteid võib tuua maalikunstist, fotograafiast, skuptuurist, teatrist, kinost ning teistest visuaalse kommunikatsiooni vormidest läbi kogu ajaloo.¹⁸⁸

122. Ülemkohus on otsustanud, et inimesi ei saa sundida omaks võtma ideid, millele nad vastu on (näiteks andma lojaalsustõotust). Samuti on otsustatud, et riided võivad olla sõnavabaduse kaitstav vorm (näiteks tudengitel ja avaliku sektori töötajatel oli õigus kanda musti käelinte, et protesteerida Vietnami sõja vastu). On Põhiseaduse vastane sundida naturiste väljendama kuulekust sündsuse ja kehalise häbi ideedele, millega nad nõus pole, sundides neid rannas ujumiskostüüme kandma.

    Nagu ütleb advokaat Eleanor Fink: „Kui inimestel on lubatud kanda [natside] rõivaid, siis kas neil ei peaks olema lubatud kanda ka Looja rõivaid?”¹⁸⁹

123. Kohtud on siiani lubanud pornograafiakirjastajatel väljendada seisukohti, mis on naisi ekspluateerivad, põhjendusel, et see on kaitstud sõnavabadus; kuid samas on kohtud olnud kohatult tõrksad möönma sama kaitset loomuliku kehalise vabaduse väljendamisele läbi sundimatu, mitteekspluateeriva alastuse rannas.

124. Riietus on nii avalikult väljenduslik kui ka privaatselt sümbolistlik, vihjates teatud konkreetse kultuurilise rühma identiteedile. Piirates nudistide riietusseisundit ei ole vähem kitsendav kui keelata ükskõik millist teist kultuurilist rühma kanda nendele rühmadele eriomast riietust. Tõkestada nudistidel alasti olla on samaväärne kui takistada Šoti päritolu isikut kanda oma perekonna värve või takistada preestril kanda tema rüüd.

125. Koos nudismi kui õpetust propageerivate üleriigiliste organisatsioonide esilekerkimisega võib alasti puhkust lõpuks hakata vaatama kui kaitstud kõnevahendit, mis seda doktriini väljendab, ja kui näidet kaitstud vabast läbikäimisest.¹⁹⁰

126. Üheksas Parandus teeb selgeks, et ei saa keelata ühtegi vabadust, mis ei ole spetsiaalselt keelustatud.¹⁹¹ Niisiis ei ole alastiolek seadusevastane, välja arvatud seal, kus on olemas spetsiifilised seda keelustavad seadused.

    Enamik seadusi keelab ainult nilbet käitumist, mitte alastiolekut per se; ning tegelikult ei ole olemas universaalset seaduslikku keeldu alastioleku vastu avalikul maal.

127. Paljud alastioleku vastased keelud pärinevad ajalooliselt algkristliku kiriku poliitilisest kliimast.¹⁹² Isegi tänapäeval põhineb enamus alastiolekut puudutavatest vastuväidetest religioossetel põhimõtetel. Kiriku ja riigi põhiseaduslik eraldatus peaks selle argumendi kehtetuks muutma.

128. Hulk juriidilisi pretsedente viitavad sellele, et seadused, mis kohustavad naisi, aga mitte mehi, oma ringu varjama, on seksistlikud, diskrimineerivad ja põhiseaduse vastased.¹⁹³

    Näiteks 1992. aastal tühistas New Yorgi Apellatsioonikohus, mis on osariigi kõrgeim kohtuorgan, üksmeelselt kahe naise süüdimõistmise otsuse. Naisi leiti süüdi olevat selles, et nad avalikult oma rindasid näitasid. Apellatsioonikohtu otsus väljendas arvamust, et osariigi alastioleku vastane seadus on mõeldud rakendamiseks ainult nilbe ja himura käitumise puhul, ning mitte „mittekommertsliku, ehk koguni juhusliku ja päris kindlasti mitte nilbe käitumise puhul.” Naiste jurist Herald Price Fahringer ütles, et otsus tähendab seda, et naised võivad New Yorgi osariigis palja ülakehaga (topfree) päevitada või isegi mööda tänavat jalutada, nii kaua kui nad ei tee seda nilbes maneeris või sellisel eesmärgil, nagu näiteks prostitutsioon. Kohtunik Vito Titone rõhutas, et naised päevitavad palja ülakehaga paljudes Euroopa riikides ja lisas: „See arusaam, et paljud inimesed meie ühiskonnas võivad vaadelda naiste paljaid rindu sellise kiimalise huviga, mille sarnast meeste rinnad esile ei kutsu, ei saa õigustada erinevat kohtlemist, sest see arusaam ise on kahtlane kultuuriline produkt, mis põhineb sajandeid kestnud eelarvamustel ja vildkatel hoiakutel naiste suhtes.”¹⁹⁴ Ometi on see otsus ainult üks paljudest seadusmäärustest ja juriidilistest pretsedentidest üle kogu riigi, mis toetab seisukohta, et rindade näitamine ei ole oma olemuselt kõlblusevastane käitumine.¹⁹⁵

 

 

Veel juriidilist toetust naturismile¹⁹⁶

129. Kohtujuhtumite ajalugu näitab, et seadusi, mis kohustavad naisi oma rindu katma, ei saa põhjendada kultuuriliste eelarvamuste ja seisukohtadega.¹⁹⁷

130. Seadused, mis kohustavad naisi, aga mitte mehi, oma rindu katma, on kirjutatud täielikult mehelikust vaatenurgast, eeldades, et meeste kehad on loomulikud ja normaalsed, ning et naiste kehad peavad olema kaetud, sellepärast, et need on erinevad.

    Reena Glazer märgib, et „ühetaolisuse teooria kohaselt võivad naised saada võrdväärset kohtlemist ainult selle määrani, kus nad on samasugused nagu mehed.”¹⁹⁸ Füüsilised erinevused rasside vahel ei õigusta diskrimineerimist ning samuti ei peaks seda õigustama sugudevahelised füüsilised erinevused.

131. Seadused, mis kohustavad naisi oma rindu katma, ei ole põhjendatavad väidetega, et neiste kehad on meeste omadest märkimisväärselt erinevad; samuti ei ole need põhjendatavad ekslike väidetega, et rinnad on suguelundid; ega asjaoluga, et rinnad võivad mängida rolli seksis või seksuaalmängus; ega asjaoluga, et rinnad on silmapaistvad sekundaarsed sootunnused.

    Seda ei saa argumenteerida nõnda, et naistel on rinnad ja meestel mitte, sest rinnad on mõlemal; samuti ei saa seda argumenteerida nõnda, et naistel on suuremad, sageli esile küündivad rinnad, sest paljud naised on lamedarinnalised, samal ajal kui paljudel meestel on suured rinnad. Rinnad ei ole suguelundid, sest nad ei ole paljunemiseks olemuslikult vajalikud, ja tegelikult ei ole neil paljunemisega mitte midagi pistmist. Ilma rindadeta naine võib lapse saada. Rinnad täidavad lapse toitmise füsioloogilist funktsiooni – kuid see on emaduse ja mitte seksuaalne funktsioon. Rinnad võivad mängida rolli seksuaalmängus, kuid teised kehaosad võivad seda samuti, ning neid pole tsenseeritud – eriti käed ja suu (mida muuseas on šiiidi moslemite poolt kaetud osaliselt just sel põhjusel, ehkki ainult naiste puhul). Ning kuigi rinnad on sekundaarsed sootunnused, siis samamoodi on seda ka habemed, mida meeste puhul ei keelata.

132. Pelk alastiolek ei ole iseenesest nilbe või „kõlvatu paljastus”, see on arvestatav seisukoht, mida toetab hulk kohtupretsedente üle kogu riigi.¹⁹⁹

133. Pelk alastiolek ei saa olla ründav või ebamoraalne „käitumine”, sest see ei ole üldse käitumine, vaid inimolendi loomulik seisund.

    See ei peaks olema vähem seaduslik, olla selles loomulikus inimlikus seisundis, kui olla rõivastatud. Inimese rahvus on samuti olemise loomulik seisund ning selle põhjal diskrimineerimine on seadusevastane. Samavõrra seadusevastane peaks olema diskrimineerimine selle põhjal, kui ollakse nähtaval loomulikus seisundis, mis on ühine kogu inimkonnale.

134. Kui anda seaduseloojatele võimalus defineerida sündsuse standardeid, mis on oma loomu poolest ebaselged, on seadusandjad sageli leidnud, et on palju keerukam keelata alastiolekut, kui seda lubada. Näiteks Florida St, John’i County kohalikus alastioleku vastases seadustikus leiame me hoolikalt viimistletud „tagumiku” definitsiooni: „Inimkeha tagaosa piirkond (mõnikord viidatud kui suur tuharalihas/gluteus maximus), mis paikneb kahe kujuteldava joone vahel, mis jooksevad paralleelselt maapinnaga, siis kui isik seisab, kusjuures esimene ehk ülemine selline joon on pool tolli allpool tuharatevahelise vertikaalse lõhe ülemisest punktist (seejuures peetakse tuharate all silmas etteküündivat osa, mille kujundavad puusade tagaosa ja jalgade tagaosa vahelised lihased) ning teine ehk alumine selline joon on pool tolli kõrgemal lihava kühmu (mõnikord viidatud kui tuharalihase volt/gluteal fold) alumisest kaardumispunktist, ning kahe kujuteldava sirge joone vahel, mis asuvad teine teisel pool keha (‘välimised jooned’), samal ajal kui välimised jooned on risti maapinna ja ülalkirjeldatud horisontaalsete joontega, ja mis on risti välimiste joontega, mis läbivad kõige välimist punkti (punkte), milles kumbki tuhar puutub kokku kummagi jala välimise küljega. Vaatamata ülalöeldule, ei peaks tagumik hõlmama jalgu, tuharalihase voldist (gluteal fold) allpool asuvat reie tagakülje lihast (hamstring muscle), pingutajalihaseid (tensor fasciae latae muscels) ega ühtegi ülalkirjeldatud inimkeha osa, mis on kas (i) vasakpoolse seespoolse risti asetseva joone ja vasakpoolse väljaspoolse risti asetseva joone vahel, või (ii) parempoolse seespoolse risti asetseva joone ja parempoolse väljaspoolse risti asetseva joone vahel. Eelnenud lause puhul on vasakpoolne seespoolne risti asetsev joon kujuteldav sirge joon anuse vasakul küljel (i), mis on risti maapinna ja ülalkirjeldatud horisontaalsete joontega, ja (ii), mis on ühe kolmandiku kaugusel anusest vasakpoolse väljaspoolse jooneni. (Ülaltoodud kirjeldus võib olla üldiselt kirjeldatud kui ühe kolmandiku tagumiku katmist, keskpunktiga ümber lõhe, kogu lõhe pikkuses.)”²⁰⁰

135. Suur hulk osariikide ja kohalike omavalitsuste alastioleku vastastest regulatsioonidest on seadustatud individuaalselt kõrgete ametnike või väikeste rühmade poolt, ilma avalikkust küsitlemata. See on ebademokraatlik ja vastuolus tavalise seadusandliku protsessi põhimõtetega.

    Näiteks sulges Florida 1983. aastal enamiku oma alasti randadest ilma avalikkuse seisukohta küsimata.

136. Laialdaste kohtupretsedentide kohaselt on vaieldamatult legaalne olla alasti privaatselt, eraterritooriumil.

137. Paljud osariigid ja kohalikud omavalitsused on samuti selgesõnaliselt sätestanud õiguse olla alasti kindlaksmääratud avalikes kohtades, nagu seaduslikult sanktsioneeritud avalikud rannad.

    Seaduslikud alasti rannad on Põhja-Ameerikas haruldased, kuid neid on olemas. Näiteks on Briti-Columbias praegusel hetkel üks seaduslikult sanktsioneeritud alasti rand ning Oregonis on neid kaks.

138. Pole olemas universaalset föderaalaset avalikul territooriumil alasti viibimise keeldu. Üldiselt näevad avalikke territooriume haldavad asutused alasti puhkamist – kui see on korraldatud diskreetselt ja teiste inimeste erinevate väärtushinnangute suhtes peenetundeliselt – kui „seaduslikku tegevust.”²⁰¹

    Paljud osariikide ja kohalikud omavalitsused (eriti Oregon, Vermont ning California Puhkealade ja Parkide Amet) on samuti järginud föderaalvalituse poliitikat, ilma et sellega oleks kaasnenud mingeid olulisi konflikte.

    Rahvusparkide Teenistuse endine direktor William Penn Mott on kirjutanud: „ Rahvusparkide Teenistus peab teadlikult püüdma austada elustiilide ja väärtushinnangute laiaulatuslikke eripärasusi külastajate ja kollegide hulgas, suhtuma neisse sümpaatiaga, väärikalt ja sallivalt ning püüdma nendega kohaneda. Ma arvan, et pargid on kohad, kus inimhing on vabam, kus on rohkem võimalusi lubada inimestel olla nemad ise, lähemal samasusele nende universaalsete tõdedega, mis puudutavad inimkonda ja meie suhteid loodusega ning pühade tõdedega, mille järgi me elame. … Ma arvan, et on liiga lihtne valituses töötajate jaoks – meie kõigi jaoks – mõelda, et on ainult üks viis parke nautida ja kasutada ning et kui külastaja siseneb meie parkidesse, siis peab ta seda ‘meie moodi’ tegema.”²⁰²

139. Riigimaade kasutamine alastiolekus on tegelikult põhiseaduslik, sest pole olemas universaalseid föderaalseadusi, mis seda keelaksid. Üheksas Parandus ütleb, et ei saa piirata ühtegi vabadust, mis pole konkreetselt ära keelatud.²⁰³

140. Avalike maade haldamise ametkondadel, nagu näiteks USA Metsaamet, on mandaat hoolt kanda puhketegevuse mitmekesisuse eest. Ajalooliselt on tehtud ettevalmistusi isegi äärmusliku vähemuse puhkamisvormide jaoks. Puhkevõimaluste mitmekesisus peab sisaldama ka võimalusi alasti puhkust veeta.

    1983. aasta Gallupi küsitlus leidis, et 14 % ameeriklastest naudivad vahetevahel alasti puhkamist.²⁰⁴ Kui paljusid, ükskõik millist liiki tegevusi harrastab 14 % Ameerika rahvast? Kindlasti mitte jahilkäimist, lumesaaniga sõitmist, mägijalgrattasporti või maastikusõidukite kasutamist. Kõigi nende tegevuste jaoks on aga eraldatud spetsiaalsed piirkonnad!

141. Riietevaba puhkamine on enamiku inimeste jaoks vähem vastumeelne kui mitmed teised puhkuse veetmise vormid, mida avalikel maadel suuremeelselt sallitakse ja mida koguni soodustatakse. Arizona Ülikooli töötaja, doktor Steven D. Moore uuring näitas, et alasti pärvitajate kohtamine avalikul maal on viis korda aktsepteeritavam kui jahimeeste kohtamine.²⁰⁵

142. Kindlasti väärivad naturistid vähemalt sama palju arvestamist maade haldamise ametkondade poolt kui resursse kahjustavad tegevused, nagu näiteks maastikusõidukite kasutamine.

    Nagu rõhutab Pat O’Brien: „alasti inimestega kohtumise vältimine, kohtades kus nad eeldatavasti viibivad, on lihtne. See ei käi aga teiste avalike maade ja veeteede seadustatud kasutamise kohta. Mootorsaani või mõne muu maastikusõiduki müra ja haisu ei saa ignoreerida ning sinu tervisele on parem, kui sa ujudes enda kõrval olevast jetisõitjast mööda ei vaata. Miks on meile siis nii ebameeldiv see, kui küsitakse kasutamiseks väikest hulka ruumi mitteeksklusiivseks otstarbeks, viisil, mis ei saasta ega peleta teisi eemale?”²⁰⁶

143. 1963. aasta Metsikute Alade Akt (Wilderness Act) defineerib metsikuid alasid kui „maid, mida tuleb säilitada ja kaitsta nende loomulikus olekus (natural state).” Neid tuleb hallata viisil, mis hoiab neid nii loomulikus olekus kui võimalik. Sellest tuleneb, et inimene peaks saama nautida metsikuid alasid oma kõige loomulikumas olekus, vabana riietuse kunstlikest piirangutest.

144. Avalikud metsikud alad peaksid olema kohad, kus inimese vabadusi, sealhulgas ka alasti puhkamise vabadust, järgitaks rohkem kui kusagil mujal. Metsikud alad peaksid olema meie hoolikalt korraldatud anarhia abinõuks, meie pelgupaik, kus on vaid kõige hädavajalikum valitsuse reeglite ja regulatsioonide sekkumine. Kas me mitte ei lähe metsikusse loodusesse just neil põhjustel ja kas see ei peaks olema mitte ohustatud liigse valitsuse sekkumise poolt, nagu mittevajalikud riietumisregulatsioonid?

145. Kahjuks „lahendavad” puhkealade korraldajad alasti puhkuse küsimuse sageli mitte seda korraldades, vaid seda ignoreerides.

    Nõnda „lubavad” korraldajad alastiolekut kõrvalistes randades, kus puuduvad vajalikud rajatised ja vetelpääste, ning siis juhivad nad tähelepanu prahile, narkootikumide tarvitamisele ja teistele probleemidele, pidades seda kõike alastioleku ning hoopiski mitte aktiivse puhkekorralduse puudumise tagajärjeks.

146. Kui avalik alasti puhkamine on laialdaselt aktsepteeritud ühiskondades, mida ameeriklased peavad repressiivseteks (näiteks endised sotsialistlik Jugoslaavia ja kommunistlik Ida-Saksamaa ning õigeusklik Kreeka ja katoliiklik Prantsusmaa), siis peaks see olema sallitud demokraatlikus Euroopas ja „vabaduse maal” Ameerikas.²⁰⁷

    Lee Baxandall on raporteerinud, et „peaaegu igas linnas [Ida-Saksamaa rannikul] oli FKK [alasti] rand ning mõned üheksakümnest rannast teenindasid igal aastal 200000 telkijat/puhkajat; rohkem oli FKK kui tekstiilirandu. SDV küsitlus leidis, et 57 % elanikest pooldas alasti puhkamist, 30 % ei omanud seisukohta ja ainult 13 % oli vastu.”?²⁰⁸ Kahjuks on pärast Saksamaa taasühinemist Lääs eksportinud Itta nii pornograafia kui ka rannapiirangud: nüüd, kui Ida-Saksamaa on „vaba”, ei ole seda paljud riigi rannad. 1992. aastal Ahlbeck’ist saabunud UPI sõnum märkis, et „sõnasõda tuleneb sellest, et traditsiooniliselt alasti Ida-Saksamaa randades on tarvitusele võetud Lääne-Saksamaa stiilis regulatsioonid.”²⁰⁹ On irooniline, et uute alastiolekut puudutavate keeldude põhjendused tulenevad Natsi-ajastu regulatsioonist, mis kannab Heinrich Himmleri allkirja.²¹⁰

147. Alastioleku vastased seadused on alandavad, sest nad asendavad individuaalse vastutuse riigi kontrolliga.

148. On kohatu kasutada politseiresursse selleks, et rahulikele päevitajatele rannas rangelt vastu astuda, lihtsalt sellepärast, et nad on alasti, ning sellega võtta resursse ära teistelt, palju hädapärasematelt vajadustelt.

149. On julm õigluse pea peale pööramine, kui seadused vaatavad kurjalt süütute alasti ujujate peale, samas kui passijaid alasti ranna servas, kes keha loomuvastaseks teevad ja fetišeerivad, aktsepteeritakse kui „normaalseid.”

 

 

Ajalooline toetus naturismile

150. Seltskondlik alastiolek on osa pikast ajaloolisest traditsioonist.²¹¹ Nüüdisaegne Lääne tsivilisatsioon seisab peaaegu üksi kogu teadaolevas inimkonna ajaloos oma repressiivsete alastuse vastaste tavadega.

151. Alastiolek oli väga tavaline antiikses Kreeka tsivilisatsioonis ning seda eriti meeste puhul.²¹²

    Antiik-Kreeka klassikalisel perioodil olid alasti kehalised harjutused ja spordivõistlused saanud osaks Kreeka meeste eluviisist, ja praktikaks, mis eristas „modernseid” kreeklasi nii teistest, „barbaarsetest” kultuuridest kui ka nende endi minevikust. Algupärased olümpiamängud viidi läbi alastiolekus. Platon kirjeldab alastiolekut kehaliste harjutuste puhul kui praktilist, kasulikku ja ratsionaalset uuendust; Thucydides propageerib seda kui lihtsamat, vabamat ja demokraatlikumat, kui kultuurilist erinevust Kreeka sõduri ja „barbarite” vahel. Kreeka sõdur peab olema vormis, sale ja lihaseline, mitte nagu „barbarid,” kes kuulutavad oma staatust ja jõukust sel teel, et kannavad kalleid rõivaid, mis jätavad võltsi mulje elegantsist ja mõjuvõimust.²¹³

152. Vana Testamendi tseremoniaalsed pesemised, sealhulgas ristimine, viidi läbi alastiolekus.²¹⁴ Ka Kristus ristiti tõenäoliselt alasti nagu seda kujutavad paljud varajased kunstiteosed.²¹⁵

153. Rooma kodanikud, sealhulgas varakristlased, kümblesid ühekskoos alasti avalikes saunades enamiku ajast läbi kogu meie ajaarvamise esimese nelja sajandi. Samuti oli alastiolek sel perioodil igapäevane Antiik-Rooma ühiskonna teistes osades.

154. Selliste varakristlike autorite, nagu Irenaeuse ja Tertullianuse kirjutised teevad selgeks, et neil ei olnud eetilisi kahtlusi ühise alastioleku suhtes.²¹⁶

    Kristlik ajaloolane Roy Bowen Ward märgib, et: „Kristlik moraal ei välistanud algselt alastiolekut.… On tendents lugeda ajalugu tagurpidi ja eeldada, et algkristlased mõtlesid samamoodi, nagu enamik kristlasi tänapäeval. Me omistame praeguse suhtumise minevikule.”²¹⁷

155. Kristluse esimestel sajanditel oli kombeks mehi, naisi ja lapsi üheskoos alasti ristida. See rituaal mängis algkirikus väga tähtsat rolli. Kirjeldused selle kohta on arvukad ja detailsed.²¹⁸

    Margaret Miles märgib, et: „alasti ristimist peeti Kolmainsuse poole palvetamise kõrval üheks kristliku initsiatsiooni oluliseima tähtsusega elemendiks.… Neljandal sajandil nõudsid ristimisjuhendid üle kogu Rooma Impeeriumi alasti ristimist, ilma ühegi soovituseta algseid praktikaid uuendada või muuta.”²¹⁹ Tüüpilise ajaloolise kirjelduse on üles tähendanud Cyrillus, Jeruusalemma piiskop aastatel 387-417 A. D.: Niisiis, kõigepealt heidate te otsekohe seljast oma tuunikad.… Nüüd olete te paljad ja alasti, ja see jäljendab samas ka Kristust, kes ilma riieteta Ristil rippus, Tema, kes alastioleku läbi oli jäetud ilma võimust ja väest ja kes nende üle Ristil triumfeeris.” Pärast ristimist ja valgesse albasse rõivastumist oleks Püha Cyrillus öelnud: „Kui suurepärane! Te olite alasti kõigi silme ees ning te ei häbenenud! Tõesti, te olete esimesena loodud Aadama sarnased, kes oli alasti aias ega häbenenud.”²²⁰ J. C. Gunningham märgib, et „olemasolevates Roomakatoliku kiriku riituste juhendites ei ole midagi, mis keelaks seda ka tänapäeval teha. Tegelikult sõnastavad Idakiriku riituste juhendid isegi võimaluse täiskasvanuid alasti ristida.”²²¹

156. Alastiolek oli tavaline ja aktsepteeritud eelkeskaegses (umbes 6. sajand) ühiskonnas, eriti sellistes kohtades nagu Suurbritannia, mis olid olnud „barbaarsed” maad ainult mõned sajandid tagasi.²²²

    E. T. Rebourn märgib, et alastiolek oli laialt levinud üle kogu muistse Britannia ja Põhja-Euroopa, vaatamata ilmastikule. Isegi veel nii hilja nagu 17. sajandil leidsid reisimehed nagu Coryat ja Fynes Moryson, et iirlased elavad siseruumides alasti või poolalasti. Rebourn kirjutab, et oma Iterny nimelises teoses (umbes 17. sajandi algul) märgib Moryson, et suursugused Iiri naised „valmistusid siseruumides külalisi, või koguni võõraid, vastu võtma, täiesti ilma riieteta.”²²³

157. Alastiolek oli üsna tavaline keskaegses ja renessansiaegses ühiskonnas, eriti avalikes saunades ja perekonnaringis.²²⁴

    Havelock Ellis tähendab, et „igapäevases elus … oli läbi keskaja sallitud arvestataval määral alastiolekut. See käis eriti avalike saunade kohta, mida sageli külastasid mehed ja naised üheskoos.”²²⁵ Lawrence Wright märgib, et alastiolek oli tavaline ka kodus: „ühine kümblusvann  oli … üks oluline põhjus; asi oli selles, et oli füüsiliselt raske kuuma vett valmistada. Ükski kaasaegne majaisand, kes … on kaevust üles vinnanud ja kohale tassinud umbes 30 gallonit (Ameerika vedelikumõõt, üks gallon = 3,78 liitrit – tõlk.) vett, mis kaalub 300 naela (üks nael = 453,6 grammi – tõlk.) ei alahinda sellega seonduvat tööd. Kogu pere ja nende külalised kümblesid üheskoos, nii kaua kui vesi oli kuum.… Arusaamad kõlblusest olid meie omadest erinevad, kogu majarahvas ja külalised jagasid ühte ja ainsat magamisruumi ega kandnud ööriideid kuni 16. sajandini. Alastiolek ei olnud tingimata ebaviisakas.”²²⁶

    Edward IV õukonna kõrgaadlikel oli seadusega lubatud oma paljaid genitaale lühikses tuunika alt näidata ning kaasaegsete raportid näitavad, et nad seda ka tegid. Chaucer tegi selle moe kasutamise kohta arvustavaid märkusi oma teoses The Parson’s Tale, mis on kirjutatud umbes aastal 1400. Paljud meesterõivad, kirjutab ta, olid nii lühikesed, et „varjavad vaevu mehe häbiväärseid [keha] liikmeid.”²²⁷ Vahemikus 14. sajandist kuni 17. sajandi keskpaigani ning eriti Louis XIV valitsemisajal tavatsesid naised sageli oma pihikud lõdvalt seotuks ja avatuks jätta, või koguni neid üldse mitte selga panna, paljastades rinnanibud või koguni terve rinna.. See oli praktika, mida kinnitavad arvukad ajaloolised kirjeldused.²²⁸ Veneetsia saadiku 1617. aasta kirjutises kirjeldatakse Taani kuningannat Annet kandmas kleiti, mis jättis tema rinnad “kuni südameauguni paljaks.” Aileen Ribeiro kirjutab, et 15. sajandi algul „muutusid naiste kleidid üha enam ümber büsti liibuvateks, kusjuures mõnedel kleitidel olid esiküljel avaused, mis isegi rinnanibud paljaks jätsid.… 1445. aastal sai Guillaume Jouvenal des Ursins Prantsumaa kohtuministriks ning tema vaimulikust vend saatis talle kirja, käies peale, et kohtuminister ütleks kuningale, et too ei lubaks oma õukonna daamidel kanda eest lahtisi kleite, mis nende rinnad ja rinnanibud paljaks jätavad.”²²⁹

158. Koguni viktoriaanlikul ajastul, enne supelkostüümide leiutamist, oli ookeanis alasti ujumine väga tavaline; ning muusikahallid eksponeerisid alasti modelle kui elavaid „skulptuure.”²³⁰

159. Vähesed inimesed taipavad, et ujumiskostüümid, nii nagu me neid tänapäeval teame, on suhteliselt hiline kontseptsioon. Idee kanda ujumisel spetsiaalset riietust on vaevalt sada aastat vana.

160. Alasti ujumine kohalikus jões või mõisatiigis (farm pond) on hästi dokumenteeritud kui meie rahvusliku pärimuse oluline osa.

    Alasti ujumine ja alastiolek väljaspool ruume paistab välja Walt Withman’i, Mark Twain’i, William Allen White, Lincoln Steffens’i, William Styron’i, Anne Morrow Lindbergh’i, Herman Melville, James Michener’i, Henry Miller’i ja paljude teiste kirjutistest, samuti Norman Rockwell’i, Rockwell Kent’i, Andrew Wyeth’i, Thomas Eakins’i, John Sloane ja Grant Wood’i teostest.

161. Paljud YMCA (Noorte Meeste Kristlik Ühing – tõlk.), kolledžite ja keskkoolide ainult meestele mõeldud basseinid ja ujumisklassid olid ajalooliselt „ujumiskostüümi – vabad” või ainult alasti kasutamiseks, kuni 1970-ndate aastate keskel tagati üleriigilise käskkirjaga „võrdne juurdepääs” spordiprogrammidele (naiste huvides).²³¹

162. Tänapäeval on ikka veel olemas avalikke kohti, kus alastiolek on kohaliku traditsiooni või tava kohaselt aktsepteeritud praktika.

    Näiteks on alastiolek normiks looduslikes primitiivsetes kuumaveeallikates ja alasti randades; ning peaaegu alati ka kunstiklasside modellide puhul.

163. Vähesed ametlikult sanktsioneeritud alasti rannad USA-s (näiteks Rooster Rock State Park Oregonis) ja Kanadas (Wreck Beach Briti Columbias) – nagu ka enamik mitteametlikke randu – on eksisteerinud aastakümneid ilma märkimisväärsete probleemideta.²³²

164. Paljud kõrgesti austatud inimesed, nii ajaloos kui ka tänapäeval, on naturismiga kaasa läinud ja/või seda ka mõningal määral ise harrastanud.

    Benjamin Franklin võttis iga päev alasti „õhuvanne.”²³³ Sama tegi Henry David Thoreau, kes käis ka sageli alasti ujumas.²³⁴ Alexander Graham Bell oli alasti ujuja ja päevitaja.²³⁵ George Bernard Shaw, Walt Whitman, Eugene O’Neill ja kunstnik Thomas Eakins esitasid seltskondlikku alastiolekut pooldavaid seisukohti.²³⁶

    President John Quincy Adams käis regulaarselt alasti ujumas. Vastavalt teadetele „tõusis ta igal hommikul enne koitu, jalutas üle Valge Maja muruplatsi Potomac’i jõeni, võttis riided seljast ja ujus alasti. Siis pöördus ta tagasi Valgesse Majja, et süüa hommikueinet, lugeda Piiblit ja juhtida riiki.”²³⁷ President Theodore Roosevelt käis sageli Washingtonis Rock Creek Park’is alasti ujumas, sealhulgas ühel korral koos Prantsuse diplomaadi Jules Jusserand’iga.²³⁸ President Lyndon Johnson käis vahetevahel koos külalistega Valge Maja basseinis alasti ujumas, sealhulgas koos evangelist Billy Graham’iga.²³⁹ Senaator Edward Kennedy’t pildistati Floridas avalikes randades kui ta alasti ujumas käis. Tema venna John F. Kennedy presidendiksoleku ajal oli alastiolek Valge Maja basseinis tavaline.²⁴⁰ Paljud USA kongresmenid naudivad alastiolekut, ehkki mitte segaseltskonnas: USA Senati liikmed võivad kasutada Senati Russell’i Büroohoone basseini alasti (vähesed naissenaatorid registreerivad endale aja ette, olemaks kindlad, et bassein pole parajasti meeste kasutuses), ning Esindajatekoja liikmed võivad kasutada riietevaba aurutuba, kus ajakirja Newsweek andmeil viibis sageli ka President Bush ilma käterätikuta ja koos oma semudega. Samuti päevitasid kongresmenid alasti Kõnemeeste Verandal (Speaker’s Porch) kuni ühel päeval 1973. aastal vabariiklane Patricia Shroeder kogunemisele juhuslikult peale sattus.²⁴¹

    Miljardärist kindlustusfirma omanik John D. MacArthur käis sageli alasti ujumas ja lahkus Florida osariigi rannast ettepanekuga, et osa sellest riietevabaks määrataks (soov, mis põlglikult tagasi lükati); räägitakse, et MacArthur käis 1960-ndate aastate lõpul selles rannas alasti ujumas koos Walt Disney’ga.²⁴² Maailmapanga president ja endine USA kaitseminister Robert McNamara ning Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu (American Civil Liberties Union) rajaja Roger Baldwin, käisid mõlemad regulaarselt alasti ujumas.²⁴³ Charles F. Richter, üks maavärinate mõõtmise süsteemi leiutajatest, oli kogu oma elu aja nudist ja naturist.²⁴⁴ Näiteljanna Lynn Redgrave ja tema pere praktiseerivad seltskondlikku nudismi.²⁴⁵ Näitlejannad Bridget Fonda ja Birgitte Bardot naudivad seltskondlikku alastiolekut.²⁴⁶ Hiljuti surnud näitleja Cary Merrill kaitses nudismi.²⁴⁷ Christy Brinkley möönab avalikult, et ta külastab sageli alasti randu²⁴⁸ ning kristlik laulja Amy Grant käib välismaa randades palja ülakehaga, siis kui ta mere taga (Euroopas – tõlk.) kontsertreisidel viibib.²⁴⁹ Koguni hiljuti surnud Doktor Seuss avaldas ühes oma esimestest raamatutest heakskiitu nudistlikule filosoofiale.²⁵⁰

165. Ajalooliselt on suur hulk kirjanikke ja kunstnikke pidanud naturismi, või midagi sellesarnast, utopistliku ideaali osaks.

    R. Martin kirjutab: „Antropoloogiliselt näikse alastiolek olevat kõige parem või kõige halvem olukord. Mittevabatahtlik alasti võtmine on lüüasaamine või viletsus, kuid tahtlik alastiolek võib olla täiuslik seisund.”²⁵¹ Alastiolek on samuti kooskõlas kristliku utoopia kontseptsiooniga taevast, kus, vastavalt piibliloole, ei ole riietus tingimata vajalik.

166. Ajalooliselt on alastiolekut sageli kasutatud rõhumisevastase protesti või vastuhaku sümbolina.

    Näiteks kasutasid esimesed kveekrid 17. sajandi Inglismaal sageli alastust kui protesti elementi. Ajaloolane Elbert Russell märgib, et: „Arvukalt mehi ja naisi arreteeriti ja karistati avaliku siivutuse eest, sest nad ilmusid avalikku kohta paljalt ‘nagu porgandid’ (naked ‘as a sign’). George Fox ja teised [liikumise] juhid kaitsesid seda prektikat, juhul kui tegija tundis, et seda teha on tema religioosne kohus. … Vihje selliseks tegutsemiseks tuli ilmselt Jesaja’lt, kes käis ‘alasti ja paljajalu kolma aastat’ (Jesaja 20:2,3).”²⁵² Doukhoboorid (The Doukhobours), radikaalne kristlik sekt, kasutas alastiolekut ühiskondliku protesti vormina Kanadas 1900-ndate aastate alguses.²⁵³ Paul Ableman märgib, et: „1979. aasta maikuus imperaator Bokassa … väike Kesk-Aafrika türann, arreteeris suure hulga lapsi mässukatse süüdistusel ja laskis mõned neist hukata. Vastavalt (Londoni) ajalehes The Guardian 18. mail ilmunud kirjutisele ‘Demonstreerisid sajad naised alasti vangla ees, nii kaua kuni ellujäänud vabaks lasti.”²⁵⁴

    1920-ndatel aastatel, osana vastuhakust peenutsevale ühiskonnale, hakkasid ujumiskostüümide mõõtmed kahanema. Alasti rannad, mis saavutasid oma populaarsuse tipu 1970-ndatel, on selle ühiskondliku emantsipeerumisprotsessi äärmiseks tagajärjeks. 1970-ndate aastate üldine vaba keha liikumine sobis sellesse ühiskondlikku ja ajaloolisesse malli. Näitena võib tuua sundimatu alastioleku Woodstock’is; „nude-in” demonstratsioonid; ja rekordilise osavõtjate arvuga ateenlaste, Georgia Ülikooli tudengite demonstratsiooni 1974. aasta 7. märtsil, mil rohkem kui 1500 tudengit käis oma kolledži kampuses alasti ringi. Läks vaja pisargaasi, et sundida tudengeid end taas riidesse panema.²⁵⁵

 

 

Alastioleku represseerimise ajaloolised juured

167. Repressiivne moraal on välja arendatud riigi ja Kiriku poolt kui vahend säilitamaks kontrolli muidu vabade inimeste üle.²⁵⁶

    Paul Ableman kirjutab: „Keerukas tsivilisatsioon on teinud tohutu panuse riietuse ja ehtimise erinevustele. Pole juhus, et üks esimesi asju, millele revolutsiooniline režiim oma tähelepanu pöörab, on riietus. Prantuse revolutsioon kirjutas ette klassikalise ilme ja lihtsuse. Hiina revolutsioon ühtlustas rõivastuse. Ajatolla Homeini sundis Iraanis naised naasma musta hõlsti juurde ja nii edasi. … Maailma võimud on vajanud seksuaalenergiat, selleks et korda säilitada. … Saab otsekohe selgeks, miks tapmise ja vägivalla tõeline rõvedus on võimulolijatele alati vähem muret teinud kui erootiliste tegude pseudo-rõvedus. Surmanuhtlus ei kindlusta võimalust regulatsioonide võrgustikuks, millega saab ühiskonda manipuleerida. … Aga seks on dünaamilise energia pidevaks allikaks ning seda saab ühiskondlikeks eesmärkideks kasutusele võtta regulatsioonide abil, mis puudutavad abielu, abielulahutust, abielurikkumist, hooramist, intsesti, homoseksuaalsust, loomalikkust, karskust, promiskuiteeti, kombekust jne. Kõik need, kelle käes on võim, tAjuvad intuitiivselt, et lõppude lõpuks sõltub nende mõjuvõim seksuaalsuse represseerimisest ja reguleerimisest ning et vabalt voolav seksuaalsus on anarhia bioloogiline ekvivalent. Igasuguste võimu ülevõtmistega, kõikide revolutsioonidega on alati kaasnenud muutused seksuaalsust juhtivates regulatsioonides.”²⁵⁷ Seymour Fisher kirjutab: „Alastioleku, kui viisi deklareerida täielikku vabadust, tähendus on sageli esile kutsunud jõulisi vastuabinõusid nende poolt, kes on võimul. Mõnedes kultuurides on alastiolek karistatav surmanuhtlusega. Roomakatoliku kirik on kloostrikoolides õpetanud, et on patune eksponeerida oma keha isegi enda silme ees. Riiete kandmine esindab valitsevatele tavadele alistumise vormi. See on nagu panna selga ‘kodaniku munder’ ja nõustuda mängu kaasa mängima.”²⁵⁸

168. Repressiivne moraal on sageli püüdnud kontrollida mitte ainult alastiolekut, vaid seksuaalsust üldiselt.

    Margaret Miles märgib, et: „seksuaalsuse represseerimine oli peamine võtmeküsimus neljanda sajandi kristlikes kirikutes. Seksuaalsete praktikate reguleerimine oli viis, kuidas süstida kiriku seaduste ja juhtide mõjuvõimu kristlaste intiimsetesse ja igapäevastesse suhetesse. 309. aasta Gangra konsiili kaanoneid analüüsides leidis [Samuel] Laeuchli et 46% 81-st kaanonist tegelesid seksuaalsuhete ja –praktikatega.²⁵⁹ Philip Yancey märgib, et: „ajavahemikus kolmandast kuni kümnenda sajandini andsid kirikuvõimud välja edikte, mis keelasid seksi laupäeviti, kolmapäeviti ja reedeti, samuti 40-päevastel paastuperioodidel enne Lihavõtteid, Jõule ja Nelipühi – kõik religioossetel põhjustel. Nad lisasid keelupäevadele nimekirja paastupäevad ja apostlite päevad, nii nagu ka menstruatsioonipäevad, kuni asi jõudis punkti, kus, nagu Yale ajaloolane John Boswell on märkinud, jäi abielusiseseks seksiks järele ainult 44 päeva aastas. Kuna inimloomus on selline negu ta on, siis ignoreeriti kiriku keelde entusiastlikult.”²⁶⁰ Don Mackenzie märgib, et Kristus ja väga varajane kirik, vastupidi, rõhutasid vabaduse sõnumit – „vabadust deemonlikest jõududest, türannlikest valitsustest, saatusest. … [Kirik] võttis omaks asketismi, mitte oma rajajate korraldusel, vaid püüdes saavutada toetust konkurentsis, pakkudes vaimset lohutust inimestele, kelle materiaalne maailm (Rooma impeerium) oli kokku varisenud. Niipea kui Kirikut oli ametlikult tunnustatud, loobus ta otsekohe kristuse pühendumisest vaesusele, kuid klammerdus tugevasti seksuaalse asketismi kui distsiplinaarvahendi külge lagunevas ühiskonnas.”²⁶¹

169. Alastuse represseerimist kasutatakse ikka veel ka tänapäeval vahendina edendamaks repressiivseid poliitilisi kavatsusi.

    Alasti randade kohta ütles Patrick Buchanan PBS-i „McLaughlin’i raportis” järgmist: „Ma arvan, et me peaksime liberaalidel laskma seda teha, kui nad seda teha tahavad. Siis pildistame neid ja kasutame neid fotosid ründavates artiklites.” Parempoolne Kristlik Koalitsioon kasutab üldisi rünnakuid pelgalt alastiolekut puudutavates ja teistes „moraali” küsimustes, et koguda toetust oma eesmärkidele. Nende meetod, nagu seda kirjeldad ACLU tegevdirektor Ira Glasser, on: „õhutada nende miljonite inimeste hirmusid, kes on liigagi valmis uskuma, et isiklike õiguste (ja vabaduste) ohverdamine aitab lahendada meie maa probleeme.”²⁶³ Missouri seadusandja tutvustas 1993. aastal seaduseelnõud, mis oleks teinud tegelikult kogu avaliku alastioleku – ja koguni teatud alastioleku kodus – kriminaalkuriteoks, mis oleks karistatav kuni kümne aastase vanglakaristusega! See eelnõu hääletati õnneks maha, ehkki väga väikese häälteenamusega. Sarnaseid eelnõusid on viimastel aastatel esitatud üle kogu riigi.²⁶⁴

170. Enamiku alastioleku vastu suunatud repressiivsete hoiakute juured viivad tagasi varajase kiriku ja kirikuriigi poliitilise taustani, ehkki mitte Kristuse enda õpetuseni.

    Kristliku kiriku kõige varajasemad kirjutised ei anna tunnistust seksuaalsuse ja alastioleku vastasest negatiivsest hoiakust, mis on nii iseloomulik hilisematele aastatele. See negatiivne hoiak kasvas aeglaselt mõnedes usu segmentides, aga see ei olnud mingil juhul universaalne. Mõneti esindas asketism vahendeid püsimaks puhtana läheneva kristuse taastulemise puhuks. Teisest küljest oli see reaktsioon Kreeka kultuuris üldise hedonismi ja homoseksuaalsuse vastu või kustuva Rooma Impeeriumi seksuaalsete liialduste vastu.²⁶⁵ Mõneti kasvas see välja Kristluse segunemisest traditsioonilise Judaismi legalismiga; ja paljuski kasvas see välja eelnevalt olemas olnud isiklikest ja kultuurilistest eelarvamustest. Alexandria Clemens, 2. sajandi lõpul, ja Thascius Caecilius Cyprianus, 3. sajandi keskel, taunisid mõlemad Rooma avalikes saunades üldlevinud alastiolekut peamiselt sellepärast, et see haavas nende isiklikke ideid naiselikust sündsusest. (Samal ajajärgus süüdistas Tertullianus naisi selles, et nood on „Põrgu väravaks.”) Hieronymus (Jerome) taunis 4. sajandi lõpul ja 5. sajandi alguses samuti alasti saunas käimist, eriti naiste puhul. Ta pidas rasedaid naisi vastikuteks ja tundis, et neitsid peaksid punastama juba ainuüksis mõtte peale, et nad üksteist alasti näevad. Teisest küljest tegi kristlik munk Jovinianus samal perioodil aktiivset kampaaniat avalike saunade poolt. Lõpuks osutus vaidluses otsustavaks tegijaks Augustinus. Ta uskus kindlalt kaua aega pärast Kristust tarvitusele võetud doktriini, et keha ja seksuaalsus on olemuselt patused. (Seda doktriini rakendas ta eriti agressiivselt naiste kehade ja seksuaalsuse puhul.) Augustinus oli nutikas poliitik. Sidudes ennast 5. sajandi alguses tihedalt keiserliku õukonnaga, kindlustas ta efektiivselt selle, et tema versioon kristlusest muutus domineerivaks. Pimeduse Aegadel koos Rooma Impeeriumi kokkuvarisemisega sai Kirikust Lääne tsivilisatsiooni viimane jäänuk, kellel oli monopol hariduse ja tohutu kontroll ideede üle. Niisiis sai Augustinuse antiseksuaalsuse pärimusest kristluses domineeriv jõud, kuigi selliseid ideid pole võimalik Kristuse enda õpetusest leida.²⁶⁶

171. Varase kristliku kiriku juhtide vastumeelsus sundimatu alastioleku suhtes oli osaliselt tingitud sellest, et alastiolek assotsieerus ümbritsevates kultuurides esineva paganluse ja homoseksuaalsusega. Paljudes kristluse eelsetes paganlikes religioonides, sellistes mida praktiseeriti Lääne-Euroopas ja Suurbritannias, oli alastiolek – eriti naiste alastiolek – võimas jõud, mis mängis olulist osa paganlikes kultuseteenistustes ja rituaalides.²⁶⁷

172. Kiriku vastuseis alastiolekule tulenes osaliselt sellest, et tema enda juured olid muistse Lähis-Ida kultuurides, kus alastiolek oli tähendanud viletust, häbi, orjust, alandust ja lüüasaamist. Alasti, kinni seotud vangid marssisid kuninga võidupidustusel ning tapetud vaenlastel võeti seljast nii soomusrüüd kui ka riided.²⁶⁸

173. Enne Lääne tsivilisatsiooni oli alastiolek elu normaalne koostisosa ja seda peeti aktsepteeritavaks paljudes olukordades. Ometi, nagu kirjutab Freud oma teoses Civilization and its Discontents, oli meie loomulikust olemisest teadlik olemise represseerimine tsivilisatsiooni ehitamise hädavajalik samm, mis distsiplineeris rahvahulki osa võtma tohututest ja iseendast loobumist nõudvatest ühiskondlikest projektidest.²⁶⁹

    Lee Baxandall märgib, kontrastina, et „post-industriaalne, uudselt haljendav ajajärk pakub värskeid valikuid, võimalust integreerida loomulik inimolend post-industriaalsete väärtuste, tehnoloogia ja teadmistega.²⁷⁰

174. Alastust on sageli tsenseeritud eeskätt selleks, et vältida palju raskemat ülesannet seda korraldada.²⁷¹

175. Puhkealade korraldajad „lubavad” sageli alastiolekut kõrvalistes randades, kus pole vajalikke rajatisi ega vetelpäästet, ning kasutavad siis alastiolekut patuoinana, kelle kraesse ajada muuhulgas sellised probleemid nagu praht ja narkootikumide tarvitamine, mis ilmnevad paratamatult intensiivselt kasutatavates puhkepiirkondades, mida aktiivselt ei korraldata.

176. Üks suurematest väljakutsetest, millega riietevabad rannad silmitsi seisavad, on see, et nende populaarsus, kombineeriutuna nende vähesusega, viib intensiivse kasutamiseni, mis omakorda põhjustab konflikte keskkonnaga ja korralduslike huvidega.

    See on olnud probleemide allikaks mitmetes randades üle kogu riigi, kaasa arvatud Sandy Hook New Jersey’s ja Cape Cod National Seashore, mis sulgesid oma traditsioonilised alasti rannad näiliselt keskkonnakaitselistel põhjustel 1970-ndate aastate keskel.²⁷²

Aktiivselt korraldatud alasti ranna „kõrvalefektiks,” nagu seda tegelik kogemus on tõestanud, on kriminaalsuse ja sobimatu käitumise vähenemine, narkodiilerite kadumine, parkimistulude kasv ning äritegevuse laienemine lähedalasuvates kaubanduspiirkondades.²⁷³

178. Alastiolekut on sageli represseeritud majanduslikel põhjustel, mitte sellepärast, et seda oleks peetud ebamoraalseks.

    Bernard Rudofsky kirjutab: „1920-ndatel aastatel oli mõnendes Euroopa paikades tavaks supelda avalikult, tundmata vajadust spetsiaalse riietuse järele. Suve keskpaigas kubisesid Musta mere rannad suplejatest, kes polnud mitte kunagi näinud supelkostüümi, välja arvatud ajalehtedes ja pildiajakirjades; nende puhkus oli üksainus muretu lihtsus. … Idüll jõudis lõpule mõned aastada hiljem kui turism tõstis oma ebameeldivat pead ja välismaa külastajate protestid viisid selleni, et supelkostüümid muudeti kohustuslikuks.”²⁷⁴ Seesama asi on toimunud hiljaaegu endisel Ida-Saksamaal, kus traditsiooniliselt alasti randu on nüüdseks piiratud, et lepitada palju konservatiivsemaid Euroopa turiste.²⁷⁵

179. Me ei peaks mitte kunagi unustama, et iga kadunud vabaduse puhul kanname me osaliselt vastutust selle eest, et me oleme lasknud sellel kaotsi minna.

    Frederick Douglass’i sõnadega: „Uuri lihtsalt välja, millele rahvas alistub, ja sa oled teada saanud täpse õigluse ja ülekohtu hulga, mida neile peale saab sundida. … Türannide piirid on määratud kindlaks rõhutute talumisvõime poolt.”²⁷⁶

 

 

Kristluse toetus Naturismile²⁷⁷

180. I Moosese 1:27 – (Alasti) inimkeha, mis on loodud Jumala poolt, Jumala enda näo järgi, on põhiolemuselt sünnis, mitte loomu poolest roojane ega patune. Inimkeha on loodud Jumala poolt ja Jumal ei saa luua midagi, mis on halb. See on tehtud Jumala näo järele ning Jumala nägu on täielikult puhas ja hea.

181. I Moosese 1:31 – Jumal nägi, et kõik, kaasa arvatud alasti Aadam ja Eeva, oli hea.

182. I Moosese 3:7 – Paljud õpetlased tõlgendavad viigilehtede kandmist pärispatu jätkumise ja laienemisena, mitte kui positiivse moraalse reageeringuna sellele.

    Hugh Kilmer selgitab: „Inimene tahtis, et tema elu oleks tema enda ja mitte Jumala kontrolli all ning nõnda siis võttis ta kõigepealt enesemääramise (hea ja kurja teadmise) võimu. Järgmisena, avastades, et tema keha ei olnud tema enda kontrolli all, kontrollis ta seda kunstlikult, seda varjates. Pärast seda, kui ta oli paradiisist välja aetud, hakkas ta loomi küttima ja sööma; siis saavutama täielikku kontrolli teiste inimeste üle neid tappes (Kaini ja Aabeli lugu).”²⁷⁸

183. I Moosese 3:10 – Paljud õpetlased usuvad, et Aadama ja Eeva häbitaju tulenes mitte nende alastusest, vaid nende teadmisest, et ned on olnud Jumala vastu sõnakuulmatud.

184. Kaasasündinud, Jumalast antud häbitaju alastuse suhtes on vastuolus arvukate pärismaalaste ühiskondade olemasoluga, kus alastiolek on reegliks ja häbitaju puudub täielikult, ning sellega, et alasti lapsed ei tunne häbi.

    185. I Moosese 3:11 – See oli sõnakuulmatus, mis tuli Aadama ja Eeva ning Jumala vahele, mitte alastus. Pühakiri ise käsitleb Aadama ja Eeva alastiolekut ebaolulise küsimusena.

    Robert Bahr tähendab, et „kui Aadam ja Eeva olid Jumala suhtes sõnakuulmatud, siis said nad häbistatud selle pärast, mida nad olid teinud, ja nad püüdsid endid peita Jumala eest, kes ei olnud põrmugi mures nende alastioleku pärast, vaid üliväga õnnetu nende sõnakuulmatuse pärast.”²⁷⁹ Herb Seal märgib, et Jumal hankis neile kehakatte, tappes selleks süütu looma: Esimene prototüüp sellest, kuidas süütu tapetakse, et ta toimiks kui patustajate „varje.”²⁸⁰

186. I Moosese 3:21 – Jumal tegi Aadamale nahkadest rõivad, aga Piibel ei ütle, et alastiolek oleks taunitav. Pattulangemise tõttu ei olnud Aadam ja Eeva enam Eedeni Aias ning olid allutatud niisiis kliima mitmekesisusele, ja Jumal teadis, et nad vajaksid rõivaid. Jumal armastas neid ja hoidis neid isegi pärast seda kui nad olid pattu teinud.

187. Oletada, et kuna Jumal tegi rõivad, siis taunis Ta alastust, on niisama mõttekas kui järeldada, et kuna Jumal tegi pilved, mis varjavad päikest, siis taunis ta päikest.

188. I Moosese 9:22-24 – Noa oli nii joobnud kui ka alasti, kuid Haam oli see, kes ära neeti – kui ta teotas oma isa, juhtides tähelepanu Noa seisundile ja sellesse üleolevalt suhtus.

    Noa „alastuse” häbi oli palju enamat kui lihtsalt riieteta olek. See oli tema ebainimlik, joobnud uimasus, mis oli häbiväärne. Haami süütegu ei seisnenud üksnes selles, et ta oma isa selleshäbiväärses olekus nägi, vaid selles, et ta seda taga rääkis, hävitades efektiivselt Noa reputatsiooni, kultuurilist staatust ja autoriteeti isafiguurina. Loos õnnistati Seemi ja Jahvetit selle eest, et nad oma isa au kaitsma hakkasid. Selle asemel, et ühineda Haamiga tema hooplemises, katsid nad aupaklikult oma isa häbi.²⁸¹

189. II Moosese 20:26 – Preester ei saanud enda alastiolekus näidata, sest see oleks tekitanud ebakõla tema ühiskondliku rolli, milles teda pidi nähtama seksuaalselt neutraalsena, ja tema bioloogilise staatuse, kui seksuaalse olendi, vahel. Preestri kostüüm esindas tema ühiskondlikku rolli; enda näitamine selles kontekstis oleks olnud kohatu ja segav.²⁸²

    Rita Poretsky kirjutab: „Isiksus, algne seksuaalenergia ja kehaline alastiolek võivad olla ühiskondlike institutsioonidega kas kooskõlas või vastuolus.… Alastiolek on inimese mina alastiolek sotsiaalses kontekstis, mitte ainult keha alastiolek.”²⁸³ Teisest küljest oli Taaveti jaoks üsna sobiv Seaduselaeka tagasituleku pühitsemiseks avalikkuse ees põhimõtteliselt alasti tantsida (II Saamueli 6:14-23).

190. III Moosese 18:6-19 – Siin ning läbi kogu Vana Testamendi ja Toora on väljend „häbedust paljaks võtma” (nagu see on sõna-sõnalt tõlgitud Kuningas James’i Versioonis) eufemism väljendile „kellegiga seksuaalsuhetes olema.” Keelud ei viita alastiolekule per se.²⁸⁴

191. I Saamueli 19:23-24 – Juudi prohvetid olid tavaliselt alasti – see oli nii tavaline, et kui Saul oma riided seljast ära võttis ja prohveteeris, siis ei pidanud keegi tema alstiolekut märkimisväärseks, kuid igaüks pidas kohe endastmõistetavaks, et ta peab samuti prohvet olema.

192. II Saamueli 6:14-23 – Kuningas Taavet tantsis peaaegu alasti Taaveti linnas, et pühitseda laeka tagasi saabumist, kõigi linnakodanike pilgu all. Miikal kritiseeris tema avalikku alastiolekut ja sai vastulöögi osaliseks.

    Rangelt võttes ei olnud Kuningas Taavet alasti – ta kandis „linast käisteta kuuekest” („linen ephod”), mis kujutas endast teatud tüüpi lühikest põlle või liibuvat käisteta pealisvesti, mis ulatus kõige rohkem alla puusadeni. Käisteta kuuekesed (ephods) olid osa rüüst, mida Juudi preestrid kandsid. Need ei varjanud mitte midagi.²⁸⁵

193. Jesaja 20:2-3 – Jumal käskis Jesajal otseselt vallandada kotiriie oma niuete ümbert ning ta käis alasti ja paljajalu kolm aastat. Prohvet Miika tegi tõenäoliselt sedasama (vaata Miika 1:8).

194. Saalomoni Ülemlaul väljendab korduvalt tunnustust alasti kehale.

195. Iga Piiblikoht, kus alastiolek assotsieerub häbiga, viitab juba toime pandud patule. Keegi ei saa end Jumala ees ära peita, ei riietusega otseses ega ülekantud tähenduses. Kõik seisavad Jumala ees alasti.²⁸⁶

196. Alastust ei saa automaatselt võrdsustada seksuaalse patuga.

    Alastioleku seksuaalse patuga ühendamisel, kõik muu kõrvale jättes, on niisama palju mõtet kui väita, et tuld saab seostada ainult vara ja elu hävitamisega ning et tuli on seetõttu ebamoraalne. Patt ei tulene alastusest, vaid sellest, kuidas alastuse seisundit on kasutatud. Jan Barbour kirjutab: „Ükski inimese külg ei ole kuri iseenesest, vaid ainult selle kuritarvitamisel. Materiaalse korralduse loomupärane headus, milles inimolendid täielikult osalevad, on, nagu me näeme, loomise doktriini otsene tagajärg.”²⁸⁷

    Paavst Johannes Paulus II nõustub, et alastiolek iseenesest pole patune. „Inimkehal iseenesest on tema enda võõrandamatu inimväärikus,” ütleb ta. See on siivutu ainult siis kui see on muudetud „‘naudingu’ objektiks, mis on mõeldud lihahimu enda rahuldamiseks.”²⁸⁸

197. Alastust ei saa automaatselt seostada ihaga.

    Pole põhjendatud varjata õunu turuplatsil lihtsalt sellepärast, et keegi võiks ehk olla ahvatletud õgardlusele, samuti pole tingimata vajalik raha ära keelata sellepärast, et keegi võiks olla vallatud ahnusest. Samuti pole põhjendatud ära keelata alastiolekut, lihtsalt sellepärast, et inimene võiks olla ahvatletud ihast. Liiatigi, teise sugupoole liikmete ilu tunnustamist, alasti või mingil muul moel, ei saa automaatselt võrdsustada himuga. Ainult siis kui sellega kaasneb kirg, saab tunnustus muutuda himuks ja seeläbi patuks. Isegi sel juhul on patustanud see, kes himustab ja mitte himustamise objekt. Patsebat ei noomitud mitte kunagi selle eest, et ta end pesi, vaid hoopis Taavetit selle eest, et ta himustas (II Saamueli 11:2-12:12). Paavst Johannes Paulus II kirjutab: „On olukordi, kus alastus ei ole sündsusetu. Kui aga keegi sellist juhust ära kasutab, et kohelda inimest kui naudingu objekti (isegi siis kui tema tegevus on puhtalt sisemine), siis on see ainult tema, kes on süüdi häbituses … mitte tiene inimene.”²⁸⁹ Margaret Miles tähendab: „Alastus ning seksuaalsus või himu on kirikuisade kirjutistes väga harva seostatud.”²⁹⁰

197. Paljud ajaloolised kirikujuhid pole seostanud alastiolekut seksuaalse sündsusega. Püha Thomas Aquinus näiteks määratleb sündsusetut tegu kui sellist, mis on tehtud himurate kavatsustega.²⁹¹ Seega, kedagi, kes riietab ennast lahti ainsa eesmärgiga supelda või puhata, ei saa süüdistada sündsusetuses.

    Paavst Johannes Paulus II kirjutab: „Seksuaalne sündsus ei saa niisiis mitte ühelgi lihtsal moel olla samastatud riiete kasutamisega, samuti ka mitte häbitus riiete puudumisega ega täieliku või osalise alastusega. … Sündsusetus esineb ainult siis kui alastus mängib inimese väärtuse suhtes negatiivset rolli, kui selle eesmärk on äratada lihahimu, mille tagajärjel on inimene seatud naudingu objekti positsioonile. … On teatud objektiivsed olukorrad, kus isegi keha täielik alastus ei ole sündsusetu.”²⁹²

199. Kristuse läbi on kristlased pöördunud tagasi sellesse samasse patuta ja häbita seisundisse, mida Aadam ja Eeva Eedeni Aias nautisid (I Moosese 2:25). Pole mingit küsimust selles, et nende alastus ei olnud patune. Kui Jumal loob (creates), on alastus hea. Sellest tuleneb, et kui Jumal meelt lahutab (re-creates – tõlkimatu sõnademäng, inglise keeles tähendab re-creates ka taas-loob – tõlk.), on alastus samuti hea.

200. Piibel ütleb selgelt, et seksuaalne ebamoraalsus on patt. Loomulik Naturism on ometi täiesti sobilik kristlasele, kes on „patuse loomuse koos selle ihade ja himudega risti löönud.” (Galaatlastele 5:24).

201. Piibel kutsub südame puhtusele. Igaüks, kes mõtleb, et on võimatu olla südamelt puhas, samal ajal alasti olles, on võhiklik nudismi realiteetide suhtes, ja igaüks, kes usub, et on vale olla alsti, isegi siis kui süda on puhas, on langenud legalismi, pahesse, mida Püha Paulus korduvalt avalikult hukka mõistab.²⁹³

    Püha Paulus kirjutab: „Katsuge, et keegi teid ei riisuks mõtteteaduse ja tühja pettuse läbi, mis on inimeste teadmist mööda, maailma algainete järgi ja mitte kristuse järgi. … Kui te nüüd ühes Kristusega olete ära surnud maailma algainetele, mis te lasete siis otsegu elaksite teie alles maailmas endile seadmisi teha: Ära puuduta, ära maitse, ära katsu – mis kõik on kulumiseks kasutamise läbi – inimeste käske ja õpetust mööda, milledel on küll tarkuse nägu vagatsemiseks, alanduses ja ihu vaevamises, millel ei ole enamat au kui liha ületäitmisel. … Ehtige siis endid kui Jumala äravalitud, pühad ja armastatud, südamliku halastusega, alandusega, tasadusega, pika meelega.” (Apostel Pauluse kiri Kolossa rahvale 2:8, 20-23; 3:12)

202. Riietumissundus tekitab ebatervisliku lõhe inimese vaimu ja keha vahel. Kristlik moraal peaks tegelema inimese kui tervikuga, tervendama nii vaimu kui keha.

203. Alastiolekut on kristlikus traditsioonis sageli kasutatud kui sümboolset maailmast lahti ütlemist, selleks, et järgida Kristust.

    Margaret Miles kirjutab: „13. sajandil propageeris Clairvoux’i Püha Bernhard alastuse ideed kui Kristuse sümboolset jäljendamist, tuues selle metafoori väljendamiseks näiteks Püha Frantsiskuse. Frantsiskus kuulutas end kihlatuks Leedi Kasinusega (Lady Poverty) [s.t. kuulutas oma lahtiütlemist materiaalsest varast], võttes avalikult riided seljast ning heites need protesteeriva isa (ja kohaliku piiskopi) jalge ette.”²⁹⁴ Mitmed kristlikud sektid on praktiseerinud alastiolekut kui oma usu osa, kaasa arvatud Saksa Vaba Vaimu Vennad (German Brethren of the free Spirit) 13. sajandil; picard’id (Picards) 15. sajandi Prantsusmaal; ja kõige tuntumad neist – adamiidid (Adamites) 15. sajandi algul Madalmaades.²⁹⁵

204. Paljud teised usud toetavad samuti alastust, nii ajalooliselt kui ka kaasaegses praktikas.

    Näiteks „Digambar’id” ehk „taevalaotusesse riietatud” („sky-clad”) mungad Digambar’i Jainismis on käinud täiesti alasti 2500 aastat, mis on nende askeetliku traditsiooni osa, ehkki alastiolek on domineerivas Hindu religioonis harvaesinev. Paljud teised (ainult meestest koosnevad) Hindu religioossed ordud praktiseerivad samuti rituaalset alastiolekut või peaaegu alastiolekut, nagu nad on seda teinud sadu või tuhandeid aastaid. Hõimu Hindud (tribal Hindus) pidasid iga-aastast alasti kultuseteenistust Chandragutti’s, Indias kuhu tuli kokku 100000 inimest, kuni 1987. aastani, mil politsei selle ära lõpetas, reaktsioonina vägivallale, mis oli lahvatanud eelmisel aastal, kui sotsiaaltöötajad püüdsid sundida osavõtjaid riidesse panema.²⁹⁶

 

 

Isiklik kogemus toetab Naturismi

205. Üks kõige olulisemaid argumente nudismi toetuseks on isiklik kogemus. Isiklikud tunnistused nudismi poolt on liiga arvukad, et neid siinkohal ära tuua.²⁹⁷ Toetudes omaenda kogemustele, leian ma, et nudistid on üldiselt sõbralikumad, avameelsemad, tähelepanelikumad, austavamad ja osavõtlikumad kui mittenudistid. Nende lapsed on aktiivsemad ja tervemad, nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Ükski neist tunnistustest pole muidugi võrreldav isikliku kogemusega. Üksainus käik nudistide parki või alasti randa ei tekita kellelegi püsivat kahju. Teisest küljest võib see muuta sinu elu. Koge vabadust iseenda jaoks!

 

Tänusõnad

Erilised tänusõnad Naturistide Ühingule (The Naturist Society) ka Ameerika Alastipuhkajate Assotsiatsioonile (American Association for Nude Recreation). Paljud käesolevas kirjutises välja öeldud ideed pärinevad nende kahe organisatsiooni filosoofiast, ajaloost ja trükistest. Eriline tänu Lee Baxandall’ile, kes andis oma panuse selle uurimistöö oluliste allikate leidmisel.

 

 

Kirjandus

“35% of Americans Would ‘Bare It All.’” Nude & Natural 10.1 (1990): 5

Ableman, Paul. Anatomy of Nakedness. Los Angeles: Elysium Growth, 1982.

Agate, Carol. “All Chests Are Created Equal.” Clothed with the Sun 1.3 (1981): 75-76.

“An ACLU Policy on Naturist Rights.” Nude & Natural 11.3 (1992): 9.

“Alexander Graham Bell Was One of Us.” Clothed with the Sun 8.3 (1988): 10.

Allen, Jane Addams. “The Sacred and the Profane: A Continuing Story in Western Art.” New Art Examiner 17.11 (Summer, 1990): 18-22.

“Amy Grant Is a Barefoot Christian Singer.” Nude & Natural 9.2 (1989): 8.

“Another Celebrity.” Nude & Natural 14.1 (1994): 6.

Bahr, Robert. “God of the Body.” Nude & Natural 11.1 (1991): 43-45.

Barbour, Ian. Issues in Science and Religion. New York: Harper, 1966.

Baxandall, Lee. “The Communal Heat Bath.” Clothed with the Sun 1.4 (1982): 45-47.

—. “Jock Sturges as Naturist Photographer.” Nude & Natural 11.4 (1992): 94-98.

—. “To Overturn New York’s Exposure of a Person Law.” Nude & Natural 11.3 (1992): 45-56.

—. World Guide to Nude Beaches and Recreation. Oshkosh: N Editions, 1991.

—. World Guide to Nude Beaches and Resorts. Oshkosh: N Editions, 1995.

“Big Achievements.” Nude & Natural 11.4 (1992): 5.

“Bill Clinton’s Vacation: So Near a Nude Beach, Yet So Far.” Nude & Natural 13.1 (1993): 9.

Blank, Leonard, A. Arthur Sugarman, and Lane Rossa. “Body Concern, Body Image, and Nudity.” Psychological Reports 23.3 (1968): 963-68.

“Body Acceptance in France.” Nude & Natural 15.1 (1995): 10.

Bonfante, Lisa. “The Naked Greek.” Archaeology 43.5 (September 1990): 28-35.

—. “Nudity as a Costume in Classical Art.” American Journal of Archaeology 93.4 (October, 1989): 543-70.

Booth, Marie-Louise. “Parental Influence on Adult Sexual Anxiety.” Diss. California School of Professional Psychology – Los Angeles, 1992.

Boyte, Rob. “National Geographic: Primitivism in Body Acceptance.” Nude & Natural 11.4 (1992): 23-24.

—. “Nude Attitude: Modesty Is a Continuum.” Nude & Natural 12.2 (1993): 28-31.

Braithwaite, William C. The Beginnings of Quakerism. 2nd ed. Rev. Henry J. Cadbury. Cambridge, England: Cambridge UP, 1961.

“Breast-feeding Mothers Get Strong Law in NY.” Albany Democrat-Herald [Albany, Oregon] 19 May 1994: B6.

“Bridget Fonda.” Nude & Natural 10.1 (1990): 8.

Brody, Liz. “Are We Losing Our Girls?” Shape November 1995: 94-99, 132-138.

Brown, Peter. The Body and Society: Men, Women, and Sexual Renunciation in Early Christianity.

New York: Columbia UP, 1988.

Carey, Ann. “Natural Cotton Clothing.” Buzzworm July/August 1992: 78.

Carrithers, Michael. “Naked Ascetics in Southern Digambar Jainism.” Man (N.S.) 24.2 (June, 1989): 219-35.

“Celebrities Acknowledge Nudity–Now It’s Lynn Redgrave.” Nude & Natural 9.3 (1990): 16-17.

“Christians Undressed in the Mixed-Gender Roman Baths.” Nude & Natural 12.4 (1993): 10-11.

Clift, Eleanor. “Congress: The Ultimate Men’s Club.” Newsweek 21 October 1991: 32.

Coleman, Lisa and Matt Rees. “Naked Appeal.” Forbes 150.8 (12 October 1992): 138.

“College Nude Swims.” Nude & Natural 11.3 (1992): 114-15.

Condra, Mollie B. “Bare Facts and Naked Truths: Gender, Power, and Freedom of Expression.” Free Speech Yearbook 30 (1992): 129-48.

“Conquest of Paradise.” Nude & Natural 11.3 (1992): 19-21.

Corbey, Raymond. “Alterity: The Colonial Nude.” Critique of Anthropology 8.3 (1988): 75-92.

“Counting Naked Noses & Toeses: The Statistics of Growth.” Nude & Natural 9.4 (1990): 8-9.

Craft, Nikki. “Liberty Summer.” Clothed with the Sun 6.2 (1986): 54-75.

Cummins, John, ed. The Voyage of Christopher Columbus: Columbus’ Own Journal of Discovery Newly Restored and Translated. New York: St. Martin’s, 1992.

Cunningham, J.C. “De Nuditate Habituque.” Nude & Natural 11.1 (1991): 47-51.

Cunnington, Cecil Willet. Why Women Wear Clothes. London: Faber, 1941.

Danielou, Jean. The Bible and the Liturgy. Notre Dame: U of Notre Dame P, 1956.

DeGoede, Daniel L. “Social Nudism and Body Concept.” Diss. Saybrook Institute, 1984.

“The Double Standard: The White House Skinnydippers.” Clothed with the Sun 8.3 (1988): 10-11.

Dr. Seuss. The Seven Lady Godivas. New York: Random House, 1939.

Dunn, Tom and Kevin Kearney. “Winning.” Nude & Natural 11.2 (1992): 100-01.

Easton, Burton Scott, ed. The Apostolic Tradition of Hippolytus. N.p.:n.p. 1962.

Easton, JoAn G. “Breastfeeding: A Naturist View.” Clothed with the Sun 4.3 (1984): 53-59.

Edelsward, L.M. “We Are More Open When We Are Naked.” Ethnos 56.3-4 (1991): 189-199.

Ellis, Havelock. Studies in the Psychology of Sex. New York: Random House, 1936.

Fahringer, Herald Price. “Equality in All Things: Drawing the Line on Nudity.” Criminal Law Bulletin 29.2 (March-April 1993): 137-46.

“Famed Nudist Richter’s Personal Legacy Lost in Quake.” Nude & Natural 13.4 (1994): 6.

Fardell, G.R. “Brazil.” Nude & Natural 11.2 (1992): 37-40.

Feder, Henry M., Jr. “Tick Bite Prevention: Get Naked?” JAMA: The Journal of the American Medical Association 269.4 (27 January 1993): 475.

Finch, Casey. “‘Hooked and Buttoned Together’: Victorian Underwear and Representations of the Female Body.” Victorian Studies 34.3 (Spring, 1991): 337-63.

Fisher, Seymour. “Body Decoration and Camouflage.” Dimensions of Dress and Adornment: A Book of Readings. 3rd ed. Eds. Lois M. Gurel and Marianne S. Beeson. Dubuque, IA: Hendall/Hunt, 1979. 138-42.

“Florida Solons Exempt Nursing Mothers.” Nude & Natural 12.3 (1993): 20.

Flügel, John Carl. Man, Morals and Society: A Psycho-Analytical Study. New York: International UP, 1945.

—. The Psychology of Clothes. London: Hogarth, 1930.

Ford, Clellan S., and Frank A. Beach. Patterns of Sexual Behavior. New York: Harper, 1951.

Ford, Darlene Ora Stanridge. “Fashion Indicators of Women’s Social Status.” Diss. Texas Women’s University, 1985.

“France.” Clothed with the Sun 4.1 (1984): 51-54.

“France’s Naturist Tourism Booms.” Clothed with the Sun 5.4 (1986): 61.

Franklin, Benjamin. The Papers of Benjamin Franklin. Ed. William B. Willcox. London: Yale UP, 1972.

Franklin, Deborah. “Vanities: Femininity’s Seamy Underside.” Health [San Francisco] October, 1992: 24-30.

Freudenthal, Anita R. and Paul R. Joseph. “Seabather’s Eruption.” New England Journal of Medicine 329.8 (19 August 1993): 542-44.

“From Dermatology Research for Sunbathers.” Clothed with the Sun 7.4 (1988): 10-11.

Fussell, Paul. “Taking It All Off in the Balkans.” Thank Go d for the Atom Bomb and Other Essays. New York: Summit, 1988. 205-220.

“Gallup Asks Married People: ‘Do You Swim in the Nude?’” Nude & Natural 10.1 (1990): 5.

“Gallup Poll.” Clothed with the Sun 3.2 (1983): 4.

Gardener, Richard A. “Exposing Children to Parental Nudity.” Medical Aspects of Human Sexuality 9.6 (June, 1975): 99-100.

“Gary Merrill.” Nude & Natural 10.1 (1990): 8-9.

Gaskin, Ina May. Babies, Breastfeeding & Bonding. South Hadley, MA: Bergin & Garvey, 1987.

Gay, Jan. On Going Naked. New York: Garden City, 1932.

Genz, Michelle. “A Question of Public Policy Values: Breast Feeding.” Nude & Natural 12.2 (1993): 51-53.

“Germans Say Nudity No Longer ‘Shocking.’” Clothed with the Sun 6.2 (1986): 6.

Glazer, Reena N. “Women’s Body Image and the Law.” Duke Law Journal 43 (1993): 113-47.

Glynn, Prudence. Skin to Skin: Eroticism in Dress. New York: Oxford UP, 1982.

Goldberger, Carol. “ASA Breaks the 40,000 Member Mark.” The Bulletin [American Sunbathing Association] March, 1992: 1, 6.

Goodrich, Kristina. “Skinny Dipping: The Old Swimming Hole Breeds New Controversy.” Parks & Recreation 15.5 (May 1980): 32-37, 81.

Goodrich, Lloyd. Thomas Eakins. New York: Praeger, 1970.

“Greece.” Clothed with the Sun 4.1 (1984): 56-58.

Greeley, Andrew. Faithful Attraction: Discovering Intimacy, Love, and Fidelity in American Marriage. New York: Tom Doherty, 1991.

Griffith, Susan. Pornography and Silence: Culture’s Revenge Against Nature. New York: Harper, 1981.

Grueneich, Raymond C. “An Argument for Topless Equality.” Clothed with the Sun 1.4 (1982): 22-29.

Gurel, Lois M. “The Function of Dress.” Dimensions of Dress and Adornment: A Book of Readings. 3rd ed. Eds. Lois M. Gurel and Marianne S. Beeson. Dubuque, IA: Hendall/Hunt, 1979. 3-7.

Hall, Edward T. Beyond Culture. Garden City, NY: Anchor, 1976.

Harding, Walter. A Thoreau Handbook. [New York]: New York UP, 1959.

Harker, George R. “Nude Bathing, No Controversy.” Parks & Recreation 22.8 (August, 1987): 58-61.

Hartman, William E., Marilyn Fithian, and Donald Johnson. Nudist Society: An Authoritative Complete Study of Nudism in America. Los Angeles: Elysium, 1970.

Hennepin, Louis. A New Discovery of a Vast Country in America. Ed. Reuben Gold Thwaites. Chicago: A.C. McClurg, 1903.

Herold, Edward, Bruna Corbesi, and John Collins. “Psychosocial Aspects of Female Topless Behavior on Australian Beaches.” Journal of Sex Research 31.2 (May, 1994): 133.

Hill, Terry L. “Dressed to Kill: Do Bras Trigger Breast Cancer?” Review of Dressed to Kill: The Link between Breast Cancer and Bras, by Sydney Ross Singer and Soma Grismaijer. Nude & Natural 15.2 (1995): 41-42.

Hochschild, Adam. “Reporting on the Naked Truth.” Mother Jones August, 1981: 6.

Hoffman, Nicky. “Surveying Body Acceptance.” Nude & Natural 15.2 (1995): 33-38.

Hogan, Richard M. and John M. LeVoir. Covenant of Love: Pope John Paul II on Sexuality, Marriage, and Family in the Modern World. Garden City, NY: Doubleday, 1985.

Hollander, Anne. “Fashion in Nudity.” Georgia Review 30.3 (1976): 642-702.

Holliday, Robert Cortes. Unmentionables, from Figleaves to Scanties. New York: R. Long & R.R. Smith, 1933.

The Holy Bible, King James Version.

The Holy Bible, New International Version.

Hooper, Anne. Massage and Loving. New York: Holt, 1988.

Horn, Marilyn J. The Second Skin: An Interdisciplinary Study of Clothing. Boston: Houghton Mifflin, 1968.

Hurlock, Elizabeth R. The Psychology of Dress: An Analysis of Fashion and Its Motive. New York: Ronald, 1929.

Ilfeld, Fred, Jr., and Roger Lauer. Social Nudism in America. New Haven, CT: College and University P, 1964.

John Paul II [Karol Wojtyla]. Love and Responsibility. Rev. ed. Trans. H.T. Willetts. New York: Farrar, 1981.

Johnson, Paul. A History of Christianity. New York: Atheneum, 1976.

Jones, Elise F., Jacqueline Dorroch Forrest, Noreen Goldman, Stanley Henshaw, Richard Lincoln,

Jeannie I. Rosoff, Charles F. Westoff, and Deirdre Wulf. Teenage Pregnancy in Industrialized Countries. New Haven: Yale UP, 1986.

Kass, Leon R. “Seeing the Nakedness of His Father.” Commentary 93.6 (June, 1992): 41-47.

Kearney, Kevin. “Tax Swimming Suits.” Nude & Natural 10.4 (1991): 37-39.

Kellam, Richard B., and Teri Scott Lovelace. “To Bare or Not to Bare: The Constitutionality of Local Ordinances Banning Nude Sunbathing.” University of Richmond Law Review 20.3 (Spring, 1986): 589-628.

Kern, Ellyn. “The First Nudist President?” Clothed with the Sun 6.1 (1986): 22.

Kilmer, Hugh. “Drawing People Whole.” Clothed with the Sun 7.2 (1987): 104-109.

—. “Original Sin/Amazing Grace.” Clothed with the Sun 1.3 (1981): 84.

Kozlowski, James C. “Does the Constitution Protect Nude Bathing at a Public Beach?” Parks & Recreation 25.5 (May, 1990): 16-20, 71.

Lacey, Marc, and Ken Ellingwood. “Court Refuses to Let Sunbathers Bare It All.” Los Angeles Times 20 April 1993: B1.

Langner, Lawrence. The Importance of Wearing Clothes. Los Angeles: Elysium Growth, 1991.

Laver, James. Modesty in Dress: An Inquiry into the Fundamentals of Fashion. Boston: Houghton Mifflin, 1969.

—. “What Will Fashion Uncover Next?” Dimensions of Dress and Adornment: A Book of Readings. 3rd ed. Eds. Lois M. Gurel and Marianne S. Beeson. Dubuque, IA: Hendall/Hunt, 1979. 159-61.

LeValley, Paul. “American Indian (Lack of) Costume.” Clothed with the Sun 7.4 (1988): 33-35.

—. “Some Background on Hindu Nude Worship.” Nude & Natural 11.4 (1992): 37-39.

Lewis, Meriwether. The Lewis and Clark Expedition: The 1814 Edition, Unabridged. Eds. Nicholas Biddle and Paul Allen. Philadelphia: Lippincott, 1961.

Lewis, Robin J. and Louis H. Janda. “The Relationship between Adult Sexual Adjustment and Childhood Experiences Regarding Exposure to Nudity, Sleeping in the Parental Bed, and Parental Attitudes toward Sexuality.” Archives of Sexual Behavior 17.4 (August, 1988): 349-62.

Liggett, Arline and John Liggett. The Tyranny of Beauty. London: Victor Gollancz, 1989.

Lindsay, Irina. Dressing and Undressing for the Seaside. Hornchurch, England: Ian Henry, 1983.

Logan, Patti Anne. “I Took Off My Clothes, and Then…” Nude & Natural 15.2 (1995): 39-40.

“The Look & Function of ‘Our Private Parts’ Is a Public Concern.” Clothed with the Sun 5.1 (1985): 4-5.

“Losses on Germany’s ‘Nude Coast’.” Nude & Natural 11.4 (1992): 32-35.

Lyall, Sarah. “Going Topless Is Not Necessarily Against the Law, New York Court of Appeals Rules.” New York Times 8 July 1992: B5.

Mackenzie, Don. “Eve Was Framed.” Nude & Natural 11.1 (1991): 18-25.

Mackey, J.A. “Nudity and the Bible: It’s Approved.” Nude & Natural 11.1 (1991): 39-43.

“Mainstreaming Nudity in Magazines.” Nude & Natural 11.4 (1992): 30-31.

Martin, R. “Utopian Visions and Nudism.” FIT Review 5.2 (Spring, 1989): 38-44.

Martin, William. A Prophet With Honor: The Billy Graham Story. New York: William Morrow, 1991.

Mason, Richard. “South Florida: Miami’s Haulover Beach.” Nude & Natural 15.2 (1995): 16-20.

Mason, Shirley. “Nude Radio Talk.” The Bulletin [American Sunbathing Association] August, 1992: 20.

Matthews, Christopher. Hardball: How Politics Is Played. New York: Harper, 1988.

Maxwell-Hudson, Clare. The Complete Book of Massage. New York: Random House, 1988.

McDonnell, Myles. “The Introduction of Athletic Nudity: Thucydides, Plato, and the Vases.” Journal of Hellenic Studies 111 (1991): 182-93.

Mead, Nathaniel. “Bras Hooked to Breast Cancer.” Review of Dressed to Kill: The Link between Breast Cancer and Bras, by Sydney Ross Singer and Soma Grismaijer. Natural Health December, 1995: 137.

“Men’s, Women’s Breasts Legally the Same.” Orlando Sentinel 14 November 1991. Rpt. in The Bulletin [American Sunbathing Association] December, 1991: 3.

Mikat, Kurt W. “Skin Cancer and Sunlight.” Clothed with the Sun 4.4 (1984-85): 37-39.

Miles, Margaret R. Carnal Knowing: Female Nakedness and Religious Meaning in the Christian West. Boston: Beacon, 1989.

Moore, Steven D. “Social Roles and Contact Norms for Encountering Nude Bathers in a Wilderness Area.” Diss. U of Arizona, 1991.

Muschamp, Herbert. “Don’t Look Now.” Vogue 181.2 (February, 1991): 318-21, 357.

Nansen, Russell F. “Bernarr MacFadden & Natural Health.” Nude & Natural 14.1 (1994): 57-61.

“The National Park Service on Its Responsibilities.” Clothed with the Sun 6.1 (1986): 46.

“Nature.” Clothed with the Sun 3.3 (1983): 5.

Naturist Action Committee. “Nude Beaches? ‘No Problem’.” Nude & Natural 10.4 (1991): 26-27.

Nead, Lynda. “The Female Nude: Pornography, Art, and Sexuality.” Signs 15.2 (Winter, 1990): 323-35.

Noble, Joseph Veach. “Nude . . . Or Naked?” Sculpture Review 40.3 (1991): 20-27.

North American Guide to Nude Recreation. 18th ed. Kissimmee, FL.: American Sunbathing Association, 1993.

“Nude Beaches Help to Prevent Teen-Age Pregnancies.” Clothed with the Sun 5.3 (1985): 5.

“Nudity Averts Lyme Disease, Sea Lice Stings.” Nude & Natural 12.3 (1993): 12.

O’Brien, Pat. “The Florida Puzzle: Are Naturists Nearing a Breakthrough or a Cover-up?” Nude & Natural 11.3 (1992): 28-34.

—. “The Naked Truth: Living and Defending the Naturist Lifestyle.” Nude & Natural 14.1 (1994): 45-47.

—. “Naturist Interests Come Under Attack in State, Local Governments.” Nude & Natural 12.3 (1993): 33-38.

Okami, Paul. “Childhood Exposure to Parental Nudity, Parent-Child Co-sleeping and ‘Primal Scenes’: A Review of Clinical Opinion and Empirical Evidence.” Journal of Sex Research 32.1 (February, 1995): 51-64.

“One in Ten French.” Nude & Natural 13.1 (1993): 12.

“The Ostsee Beaches.” Nude & Natural 12.4 (1993): 34.

Palmer, Gabrielle. The Politics of Breastfeeding. London: Palmer, 1988.

Percey, Ruth, ed. “N Quick Updates.” Nude & Natural 14.1 (1994): 13-18.

Polhemus, Ted and Lynn Procter. Fashion and Anti-Fashion: An Anthropology of Clothing and Adornment. London: Thames and Hudson, 1978.

“Politicians, Corporate Executives Already Live in a Clothes-Optional World.” Clothed with the Sun 2.2 (1982): 6.

“Polls Show We’re Gaining in Numbers and Attitudes.” Clothed with the Sun 5.4 (1986): 3-4.

Poretsky, Rita C. “Clothing and Self: Biblical and Rabbinic Perspectives.” Journal of Psychology and Judaism 10.1 (Spring/Summer, 1986): 42-53.

“Portugal.” Clothed with the Sun 4.4 (1984-85): 56-57.

“The Prudishness of American Travel Brochures.” Clothed with the Sun 4.4 (1984-85): 41.

Ray, Dixy Lee. Environmental Overkill: Whatever Happened to Common Sense? Washington, D.C.: Regnery Gateway, 1993.

Renbourn, E. T. Materials and Clothing in Health and Disease: History, Physiology and Hygiene. London: Lewis, 1972.

Reynolds, Janet. “Get Naked.” Hartford Advocate 3 June 1993. Rpt. in The Bulletin [American Sunbathing Association] September, 1993: 12.

Ribeiro, Aileen. Dress and Morality. New York: Holmes and Meier, 1986.

Ricciardi, Mirella. Vanishing Amazon. New York: Abrams, 1991.

Robinson, Julian. Body Packaging: A Guide to Human Sexual Display. Los Angeles: Elysium Growth, 1988.

—. Introduction. The Importance of Wearing Clothes. By Laurence Langner. Los Angeles: Elysium Growth, 1991.

“Romanians Pass Up Swimsuits.” Nude & Natural 13.1 (1993): 10.

Roosevelt, Theodore. Theodore Roosevelt: An Autobiography. New York: Scribner’s, 1920.

Rudofsky, Bernard. Are Clothes Modern? An Essay on Contemporary Apparel. Chicago: Paul Theobald, 1947.

—. The Unfashionable Human Body. Garden City, NY: Doubleday, 1971.

Russell, Elbert. The History of Quakerism. New York: Macmillan, 1942.

Saad, Lydia, and Larry Hugick. “Men, Women Differ on Sexual Equality at the Beach.” Gallup Poll Monthly 323 (August 1992): 37-39.

Sajoel. “A Dutch Girl Grows Up.” Nude & Natural 13.3 (1994): 13-14.

Sale, Kirkpatrick. The Conquest of Paradise: Christopher Columbus and the Columbian Legacy. New York: Knopf, 1990.

Schloss, Mary Lou and Morley Schloss. “Top Free and Clothes-Free.” Nude & Natural 10.2 (1990): 49-53.

Schrader, Don. “Sunlight.” Review of Sunlight Could Save Your Life, by Zane R. Kime. Nude & Natural 10.1 (1990): 98.

Seabrook, Jeremy. “Keep Your Shirt On.” New Statesman & Society 12 August 1994: 22-23.

Seager, Joni and Ann Olsen. Women in the World: An International Atlas. Ed. Michael Kidron. New York: Simon and Schuster, 1986.

Seal, Herb. “Family Group-Identification within Nudist Movement in Oregon and Northeastern California: A Selected Study of Forty Nudist Families.” Thesis. San Francisco State College, 1960.

Semple, Kirk. “The Eyeful Tower.” New Times July 28-August 3, 1993. Rpt. in The Bulletin [American Sunbathing Association] September, 1993: 11.

“The Second Movie Nudist: Brigitte Bardot of St. Tropez.” Nude & Natural 9.2 (1989): 97.

“Secret Hawaii.” Clothed with the Sun 8.1 (1988): 48-64.

Shaw, G. Bernard. “Mr. G. Bernard Shaw On Excessive Clothing.” Sun Bathing Review 1.2 (Summer, 1933): 6.

Shields, Jody. “Going Public.” Vogue 183.5 (May 1993): 288-91.

Siegel, Lee. “Nude is Lewd? The Drama of Thomas Eakins.” Commonweal 119.3 (14 February 1992): 20-22.

Siegel, Mary-Ellen. Safe in the Sun. New York: Walker, 1990.

Sisk, J.P. “The Dialectics of Nudity.” Georgia Review 40.4 (Winter, 1986): 897-906.

Skinner, Lew Kaye. “Nudist? Or Naturist?” Clothed with the Sun 4.1 (1984): 30.

Smith, Dennis Craig. The Naked Child: Growing Up Without Shame. Los Angeles: Elysium Growth, 1986.

Smith, H.W. “A Modest Test of Cross-Cultural Differences in Sexual Modesty, Embarrassment and Self-Disclosure.” Qualitative Sociology 3.3 (Fall, 1980): 223-41.

Smith, Jan. “Breasts.” Clothed with the Sun 1.3 (1981): 77.

Smith, Jonathan Z. “The Garments of Shame.” History of Religions 5.2 (Winter, 1966): 217-38.

Smith, Liz. “Why You Wear What You Do.” Dimensions of Dress and Adornment: A Book of Readings. 3rd ed. Eds. Lois M. Gurel and Marianne S. Beeson. Dubuque, IA: Hendall/Hunt, 1979. 142-45.

Smith, Robert Ellis. “The Little Things That Mean a Lot!” Clothed with the Sun 4.3 (1984): 35-37.

Southall, David. “Nude Observers of Nature.” Nude & Natural 9.4 (1990): 51-53.

“Spirituality.” Clothed with the Sun 1.3 (1981): 81-82.

Steele, Valerie. Fashion and Eroticism: Ideals of Feminine Beauty from the Victorian Era to the Jazz Age. New York: Oxford UP, 1985.

Stein, M.L. “S.F. Press Club Rebuffed on Male -Only Nude Swimming.” Editor and Publisher 6 August 1988: 14.

Stern, Jane, and Michael Stern. “Decent Exposure.” The New Yorker 19 March 1990: 73-98.

Story, Marilyn D. “A Comparison of Social Nudists and Non-Nudists on Experience with Various Sexual Outlets.” Journal of Sex Research 23.2 (May, 1987): 197-211.

—. “Comparison Studies of Social Nudists and Non-Nudists: Body Self-Concepts and Sexual Behaviors.” Clothed with the Sun 6.4 (1986-87): 77.

—. “Comparisons of Body Self-Concept between Social Nudists and Nonnudists.” Journal of Psychology 118.1 (September, 1984): 99-112.

—. “Factors Associated with More Positive Body Self-Concepts in Preschool Children.” Journal of Social Psychology 108.1 (June, 1979): 49-56.

Taylor, Gordon Rattray. Sex in History. New York: Vanguard, 1954.

Thoreau, Henry David. Journal IV. Ed. Bradford Torrey. Vol. 10 of The Writings of Henry David Thoreau. Boston: Houghton Mifflin, 1906.

Thwaites, Reuben G., ed. The Original Journals of the Lewis and Clark Expedition. N.p.: Dodd, 1904.

“Topfree! At Last!” Nude & Natural 12.2 (1993) 37-47.

“Topfree, Bottomfree.” The Economist 15 August 1992: 19.

“Tourism’s Fastest Growth Sector, Says Fodor, Is Nudism.” Clothed with the Sun 8.1 (1988): 5.

Trexler, Richard C. Naked Before the Father: The Renunciation of Francis of Assisi. New York: P. Lang, 1989.

Triggs, Douglas. “A Radical Right Primer & Appropriate Naturist Response.” Nude & Natural 15.2 (1995): 48-56.

“The Un-Olympics.” Clothed with the Sun 4.3 (1984): 6.

United States. Women’s Historic Park. National Park Service. U.S. Department of the Interior. Women’s Rights: The ‘Bloomer Costume’ and Dress Reform.

Wagenknecht, Edward. Henry David Thoreau: What Manner of Man? Amherst: U of Massachusetts P, 1981.

Walker, Barbara G. The Woman’s Encyclopedia of Myths and Secrets. San Francisco: Harper, 1983.

Wallace, David. “Sin.” People Weekly 10 Feb. 1986: 106-113.

Ward, Roy Bowen. “Women in Roman Baths.” Harvard Theological Review 85.2 (1992): 125-47.

—. “Why Must Public Nudity Be Deemed Immoral by Judges?” Nude & Natural 11.1 (1991): 97.

Warren, Howard C. “Social Nudism and the Body Taboo.” Psychological Review 40 (1933):160-83.

Webb, Herbert. Eden Regained: A Challenge to Modern Prudery. Spokane: Mounce, 1957.

Weinberg, Martin S. “Becoming a Nudist.” Deviance: The Interactionist Perspective. Eds. Earl Rubington and Martin S. Weinberg. New York: MacMillan, 1968. 240-51.

—. “Embarrassment: Its Variable and Invariable Aspects.” Social Forces 46 (1968): 382-88.

—. “Nudist Camp, Way of Life and Social Structure.” Human Organization 26.3 (Fall, 1967): 91-99.

—. “The Nudist Management of Respectability: Strategy for, and Consequences of a Situated Morality.” Deviance and Respectability: The Social Construction of Moral Meanings. Ed. Jack D. Douglas. New York: Basic, 1970. 375-403.

—. “Sexual Modesty, Social Meanings, and the Nudist Camp.” Social Problems 12.3 (Winter, 1965): 311-18.

“Well-Defined Buttocks.” Harper’s Magazine 284.1705 (June 1992): 32.

Wells, Mary. “Mary’s Story.” Nude & Natural 10.4 (1991): 89-96.

Wells, Walter. “Nature in the Raw Is Beautiful.” Nude & Natural 10.3 (1991): 78-89.

“West Germany.” Clothed with the Sun 4.4 (1984-85): 46-48.

Westheimer, Ruth and Louis Lieberman. Sex and Morality: Who Is Teaching Our Sex Standards? Boston: Jovanovich, 1988.

“Who Are the Naturists?” Nude & Natural 9.1 (1989): 22-23.

Wildman, Robert W., Robert W. Wildman, II, Archie Brown, and Carol Trice. “Note on Males’ and Females’ Preferences for Opposite-Sex Body Parts, Bust Sizes, and Bust Revealing Clothing.” Psychological Reports 38.2 (April, 1976): 485-86.

Wilkinson, Lancelot Patrick. Classical Attitudes to Modern Issues . London: Kimber, 1979.

Williams, Judy. “Solidarity Wins Official Clothes Optional Status for Wreck Beach.” Nude & Natural, 11.2 (1992): 88-90.

Wilson, Diane Lee. “The Impact of Gender Role Socialization and Female Development on Adult Sexuality in Lesbians.” Diss. The Wright Institute, 1987.

“Women Looking At Women.” Nude & Natural 11.1 (1991): 13.

Woody, Robert Henley. The Use of Massage in Facilitating Holistic Health: Physical and Mental Effects. Springfield, Ill.: Thomas, 1980.

Wright, Lawrence. Clean and Decent: The Fascinating History of the Bathroom & the Water Closet. Great Britain: U of Toronto P, 1960.

Wyner, T.A. “Prosecuting Nudity: The Old Ways Collapse.” Nude & Natural 11.2 (1992): 66-68.

Yancey, Philip. “Not Naked Enough.” Christianity Today 34.3 (19 February 1990): 48.

Zalubowski, Sonya. “Yugoslavia: The Naturist Commitment.” Clothed with the Sun 4.4 (1984-85): 61-63.

Märkused

¹. Rudofsky, Unfashionable Human Body 69.

². Kearney 39.

³. D. Smith 92.

⁴. Vaata näiteks, Steele 45, ja L. Smith.

⁵. Story, “Comparisons of Body Self-Concept” 99-112; Story, “Comparison Studies” 77. Uuringud näitavad, et 13 aastaselt on 53% koolitüdrukutest oma keha suhtes rahulolematud. 18 aastaselt on rahulolematuid 78%. (Glazer 115). Vaata ka Brody 96, 135-37.

⁶. Vaata Blank et al.

⁷. Vaata DeGoede. Vaata ka seostuv uuring Herold et al. 138.

⁸. Toetav uuring, vaata Story, “Comparisons of Body Self-Concept.”

⁹. North American Guide 12-14.

¹⁰. Vaata Hartman et al; Weinberg, “Becoming a Nudist” 245-46; Ilfeld ja Lauer 167-70. Kaks tüüpilist isiklikku jutustust ja suurepärane analüüs, vaata Westheimer and Lieberman 59-60.

¹¹. Woody 15-16. Doktor Woody tutvustab ka võtteid, kuidas riietumissundusest jagu saada, ehkki väga üldsõnaliselt.Vaata lk. 16-17.

¹². Vaata Hartman et al.; Ableman 92.

¹³. Ableman 92.

¹⁴. Palmer 125; Seager ja Olsen 80 [tabel 35]; Schloss 49.

¹⁵. “Women Looking at Women” 13.

¹⁶. Fussell 211.

¹⁷. Jan Smith 77, tsiteeritud Margaret Mead’i raamatust „Male and Female.”

¹⁸. Ellis, vol. 1, part 1, lk. 19, 56; Laver, Modesty in Dress 9, and “What Will Fashion Uncover Next?” 160; Warren 163.

¹⁹. John Paul II 186, 189, 190.

²⁰. Vaata Hall, eriti 192-93; Laver, Modesty in Dress 9.

²¹. Põhjalikum arutelu selle kontseptsiooni üle, vaata Laver, Modesty in Dress 9-11, et al. Vaata ka Weinberg, “Embarrassment.”

²². D. Smith 107; Horn 61; Laver, Modesty in Dress 10.

²³. Vaata ka Flügel, Man, Morals and Society 138-39; Rudofsky, Unfashionable Human Body 26; Robinson, Body Packaging 94-95.

²⁴. Vaata Weinberg, “Nudist Management;” Weinberg, “Sexual Modesty” 314-18; H. Smith 229. Seesama põhimõte kehtib ka teistes riidevabades oludes, nagu näiteks Soome saun (Edelsward 195) või topfree rand (Herold et al. 134).

²⁵. Weinberg, “Nudist Management” 375-403; ja Weinberg, “Sexual Modesty” 314-18. Selle nähtuse kõnekeelsem kirjeldus, vaata Fussell 212. Vaata ka H. Smith 229; ja Laver, Modesty in Dress 9.

²⁶. Vaata “The Origin of Modesty,” Ellis, vol. 1, part 1, lk. 8-27, põhjalik ülevaade põlisrahvastest ja nende riietusest või riietuse puudumisest. Vaata ka D. Smith 105; Ableman 14-21; Robinson, Body Packaging, 17-19, 26, 95-99, 150; Polhemus and Procter 44-45; Laver, Modesty in Dress 4-5; et al.

²⁷. Ableman 20.

²⁸. Vaata Ricciardi. Vaata ka Ellis vol. 1, part 1, lk. 12-13.

²⁹. Ellis vol. 1, part 1, lk. 9-10.

³⁰. Lewis 2: 528-29 (January 21, 1806). Vaata ka lk. 472-73 (November 7, 1806); Thwaites 4:185-87; LeValley, “American Indian” 35.

³¹. Seda, et California indiaanlased elasid 1816. aastal alasti, on kirja pannud Vene kunstnik Ludovik Choris. Vaata LeValley, “American Indian” 35.

³². Hennepin 168. Vaata ka. 228, 483, 493, 653, 665; ja LeValley, “American Indian” 33-37.

³³. Florida põliselanike riietumistavasid on jäädvustanud Prantsuse kunstnik ja maakaartide koostaja Jacques le Moyne, kes veetis 1564-1565 ühe aasta hugenottide koloonias. Vaata LeValley, “American Indian” 34.

³⁴. Sale 96; Cummins 94; et al. Vaata ka Sale 98, 177, ja “Conquest of Paradise” 19-21. Nende alastiolekust järeldas Kolumbus, et põliselanikud on madalam rass. Ometi, nagu märgib Kirkpatrick Sale: „Tainose hõimu esindajad ei olnud kaugeltki mitte nii mahajäänud, nagu Colón nende riietuse puudumise põhjal oletas. (Peab ütlema, et kuna eurooplased hoidsid ennast harilikult terve päeva pealaest jalatallani riietatutena ning seda hoolimata pidevalt üle 80 kraadi (Fahrenheiti järgi) ulatuvast temperatuurist, siis olid just nemad oma riietumises palju primitiivsemad – eriti kui arvestada seda, et Tainose hõimu esindajad, nagu Colón hiljem märkis, kasutasid samuti oma keha maalimist, et vältida päikesepõletust.) Tõepoolest, nad hankisid oma elatusvahendeid sellises tasakaalustatud ja viljakas kooskõlas loodusliku keskkonnaga, mida iga ühiskond peaks õigupoolest kadestama.” Ometi märkis Kolumbus, et „neid võib kergesti käsutada ja tööle sundida, panna külvama ja tegama mida iganes vaja peaks olema, panna linnu ehitama ning õpetada riideid kandma ja meie kombeid omaks võtma.” (Cummins 142, 12 December 1942; Sale 112) Ehkki Kolumbus kirjutab ka, et „nad on parimad inimesed maailmas ja eelkõige kõige leebemad,” on tema ülestähendus sellest esimesest kohtumisest eurooplaste ja Uue Maailma indiaanlaste vahel täis kirjeldusi orjastamisest, tapmisest ja vägistamisest (Sale 99, 140).  

³⁵. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 60; Donald D. Kololani Mitchell, Resource Units in Hawaiian Culture, 1982, tsiteeritud teosest “Secret Hawaii” 51, 64.

³⁶. Ableman 20-21.

³⁷. Rudofsky, Unfashionable Human Body 74. Vaata ka lk.. 24; ja John Paul II 186, 189, 190.

³⁸. Robinson, Body Packaging 99-100.

³⁹. Nansen 58.

⁴⁰. Flügel, Psychology of Clothes 17.

⁴¹. Üksikasjalikumalt, vaata Ableman 25-31, ja Hurlock 13-44.

⁴². Vaata näiteks Rudofsky, Unfashionable Human Body 27; Ableman 20.

⁴³. Vaata Robinson, Body Packaging 31.

⁴⁴. Alasti inimkujul on erakordne sümboolne jõud, seda nii kunstis kui ka suhtlemises. Ilmekas arutlus alasti keha kunstilise kujutamise tähendusest Ameerika kultuuris, vaata Ableman 48-61.

⁴⁵. Greeley 74, 83, 105, 108-09.

⁴⁶. Story, “Comparison of Social Nudists.” Vaata ka Hartman et al.

⁴⁷. Vaata Jones et al., eriti. 11, 18, 223, 229; “Look & Function” 5; “Nude Beaches Help” 5.

⁴⁸. Baxandall, “Jock Sturges” 96.

⁴⁹. Cunnington 23.

⁵⁰. Vaata näiteks Ableman 85-86; Laver, Modesty in Dress 12; Renbourn 512.

⁵¹. Robinson, Body Packaging 32. Vaata ka Flügel, Psychology of Clothing 192-93.

⁵². Vaata näiteks Glynn; Ableman 32-33; Flügel, Psychology of Clothes 25-26.

⁵³. Finch 340-45.

⁵⁴. Laver, Modesty in Dress 12.

⁵⁵. Boyte, “Nude Attitude” 28.

⁵⁶. Ellis vol. 2, part 3, p. 97.

⁵⁷. Robinson, Body Packaging 67.

⁵⁸. Vaata Robinson, Body Packaging; et al.

⁵⁹. Flügel, Psychology of Clothes 201.

⁶⁰. Vaata näiteks Robinson, Body Packaging, eriti 19, 24-27, 50-51, 67; Flügel, Psychology of Clothes 25-27, 192; Ellis, vol. 1, part 1, lk. 58-62; Cunnington 50-51; ja Laver, Modesty in Dress 36-37.

⁶¹. Hollander 643, 644. Vaata ka Sisk 898.

⁶². Robinson, Body Packaging 31.

⁶³. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 13.

⁶⁴. Vaata Robinson, Body Packaging 31; et al.

⁶⁵. Glazer 130, 135.

⁶⁶. Rindade paljaks jätmise kohta on kasutatud väljendit „topfree” ja mitte „topless” ning seda kahel põhjusel. Esiteks on „topfree” täpsem ja paneb rõhu sinna, kuhu see

kuulub, rindade vabadusele ja mitte riietuse puudumisele. Teiseks rõhutab väljend „topfree” vahetegemist mõnusa ja mugava loomuliku alastuse ning „topless” baaride fetišeeritud alastuse vahel.

⁶⁷. Hill 42.

⁶⁸. Suurepärane uuring selle kohta, kuidas alastioleku ja pornograafia vahel vahet teha, vaata Nead. Paavst Johannes Paulus II on samuti nende vahel vahet teinud: Ta kirjutab: „Pornograafia on märkimisväärne tendents tõsta esile seksuaalset elementi, kui kunstitöös kujutatakse inimkeha või inimlikku armastust, eesmärgiga panna lugeja või vaataja uskuma, et seksuaalsed väärtused on inimese ainsad tõelised väärtused.” (John Paul II 192) Vaata ka “Spirituality” 82; Hogan ja LeVoir 52.

⁶⁹. Vaata näiteks Griffith; et al.

⁷⁰. Condra 133.

⁷¹. Ableman 102. Vaata ka lk. 102-04; Wilhelm Reich’i uuring.

⁷². Tsiteeritud Flügeli kirjutisest, Psychology of Clothes 235-36.

⁷³. M. Siegel 12; North American Guide 23. Samuti on päikesekiirgusele omistatud arvukalt teisi kasulikke omadusi, sealhulgas südameveresoonkonna tervenemine, vererõhu alanemine, lihaskonna tugevnemine, suurenenud stressitaluvus, depressiooni ja liigesepõletike leevenemine ja meeste sigimatuse taandumine. Vaata Schrader 98; Mikat 37.

⁷⁴. Ray 41-42. Liigse ultraviolettkiirgusega on seostatud küll alusrakkude kartsionoomi ja soomusrakkude kartsionoomi (basal cell carcinoma and squamous cell carcinoma), kuid pahaloomuline melanoom sellist korrelatsiooni ei näita. Tegelikult on uuringud leidnud, et melanoom on märksa tavalisem siseruumides kui väljas viibivate töötajate puhul ning esineb palju sagedamini kehaosadel, mis saavad suhteliselt vähe kumulatiivset päikesekiirgust. “From Dermatology Research” 10.

⁷⁵. Vaata Dr. James Prescott’i ja teiste uuring, millest on juttu Hooper 1-2; Maxwell-Hudson 6; et al.

⁷⁶. Mead 137.

⁷⁷. Detailsemalt vaata Feder 475; Reynolds 12; Freudenthal and Joseph 544.

⁷⁸. Suurepärane kokkuvõte, vaata Liggett.

⁷⁹. D. Franklin 24-27.

⁸⁰. Vaata McDonnell 184.

⁸¹. Fussell 210.

⁸². Tsiteeritud Baxandall’i kirjutisest World Guide to Nude Beaches and Resorts 19. Detailsemalt ja arutelu naturistlikust filosoofiast, vaata lk. 12-19; “Who Are the Naturists” 22-23; Skinner 30; ja üldiselt The Naturist Society publikatsioonid. Samuti propageerib nudismi American Association for Nude Recreation, ehkki väiksema rõhuasetusega kõikehaaravale elustiilile. Vaata näiteks, North American Guide 9-29.

⁸³. North American Guide 13.

⁸⁴. Edelsward 194-95, 198.

⁸⁵. Vaata näiteks DeGoede; Story, “Comparisons of Body Self-Concept” 99-112; ja Story, “Comparison Studies” 77.

⁸⁶. D. Smith 174; Hartman et. al.; Weinberg, “Nudist Camp;” H. Smith. Üks vähestest kindlaks tehtud nudistide demograafilistest karakteristikutest on see, et rühmana on neil kalduvus olla haritumad kui mittenudistid. Vaata Ilfeld ja Lauer.

⁸⁷. Suurepärane analüüs „valgete” ja „põliselanike” alastioleku erinevuse kohta vaata Seabrook 22-23. Uuring selle kohta, kuidas Briti kolonistid Aafrikas pärismaalaste alastiolekut erotiseerisid, vaata Corbey.

⁸⁸. Boyte, “National Geographic” 24. Külastajate fotodel, mis on tehtud Jugoslaavias, Camp Koversada naturistide kuurortis (avaldatud 1990. aasta augustinumbris) ja Vancouveri Wreck Beach’il (avaldatud 1992. aasta aprillinumbris) on näha kaukaasia päritolu nudiste, kuid ainult selja tagant.

⁸⁹. Seabrook 22-23.

⁹⁰. Selle teema põhjalikku käsitlust vaata D. Smith; Westheimer ja Lieberman 65-73; ja Okami 55-56, 60.

⁹¹. Story, “Factors” 49-56.

⁹². Lewis ja Janda 349-62.

⁹³. Vaata Booth’i doktoritöö.

⁹⁴. Vaata Wilson’i doktoritöö.

⁹⁵. Westheimer ja Lieberman 72.

⁹⁶. Kahjuks leidis R.M. Dawes’i 1994. aasta uuring, et enamik arste hoiab end ajaga kursis mitte akadeemiliste uuringute, vaid workshop’ide, konverentside ja „kliinilise  vaistu” abil (Okami 54)

⁹⁷. Okami 55, 60.

⁹⁸. Gardener 99-100.

⁹⁹. Näiteks käivad Soomes praktiliselt kõik pered, kaasa arvatud lähisugulased, regulaarselt üheskoos alasti saunas (Edelsward 196). Antropoloogiline andmestik näitab, et tegelikult on peresisene alastiolek „väga tavaline (et mitte öelda üldlevinud) läbi kõikide kultuuride.” Vaata Okami 54.

¹⁰⁰. Ableman 43.

¹⁰¹. Vaata Jones et al., eriti 11, 18, 223, 229.

¹⁰². “Look & Function” 5; “Nude Beaches Help” 5.

¹⁰³. Viiteid rinnaga toitmise ulatusliku kasu kohta on arvukalt. Vaata näiteks

Gaskin (eriti lk. 8-16); Palmer; J. Easton 53; Genz 52-53; “Topfree At Last” 46; Hill 42; et al. Arengumaades on seostatud rinnapiima asendajate kasutamist või segatoitmist 4-16 kordselt suurenenud riskiga surra sooltenakkustesse, võrreldes imikutega, keda on toidetud ainult rinnaga. Isegi arenenud maades vähenes sooltenakkuste ja hingamisteede nakkuste juhtumite hulk ühe kolmandiku võrra nende beebide puhul, keda toideti ainult rinnaga.Rinnapiim, eriti kohe pärast sündimist, sisaldab olulisi haigustevastaseid antikehi, on väga toitev ja kaloririkas ning aitab puhastada beebi seedetrakti. See on ideaalselt sobiv beebi ainevahetuslike ja arenguvajadustega, eriti aju arengule, ja seda on kerga seedida. Rinnaga toidetud beebid kannatavad vähem gaaside, kõhukinnisuse, kõhulahtisuse ja seedetrakti nakkuste all ning on rohkem vastupidavamad külmetuste, hingamisteede haiguste, allergiate ja paljude viiruste suhtes. Beebidele mõeldud piimasegu (formula milk), vastupidi, on lapse jaoks palju raskemini seeditav, põhjustab suurenenud stressi tema seedimis- ja ekskretsioonisüsteemis ning on allergilise reaktsiooni tavaline allikas. Ema puhul kutsub rinnaga toitmine esile emaka kokkutõmbeid, mis aitab taastada lihasetoonust sünnitamise järel ja hoiab ära verejookse, ning seda on seostatud rinnavähi ja teiste haiguste riski vähenemisega. Samuti tugevdab rinnaga toitmine psühholoogilist sidet vanema ja lapse vahel. See on mitmel moel palju käepärasem kui pudelist toitmine: rinnapiim on alati valmis, õige temperatuuriga, pole praak, pole riknenud, pole vaja sekeldada keerukate seadmete ega protseduuridega, pole muret ebaõige segamise pärast ning pole riski, et rinnapiim saastuks välise prahiga. Viimane faktor on eriti tähtis arengumaades, kus veevarustus on sageli ebausaldusväärne. Pole vaja maksta lõivu veel ühele suurele tööstusharule, koos sellega kaasnevate keskkonnamõjudega. Rinnaga toitmine on odavam kui pudelist toitmine. Tervishoiuametnike hinnangul võiks igal aastal säästa hoolekandesummadest 25 miljonit dollarit, kui oleks rohkem rinnaga toitmist – mis viis Miami Herald’i kommentaarini: „Kirevase pärast, see on piisav, et osta silmaklapid igale Florida elanikule, kes on solvunud sellest, kui nad näevad ema avalikus kohas oma beebit toitmas.” (“Florida Solons Exempt Nursing Mothers” 20)

¹⁰⁴. Genz 52.

¹⁰⁵. Vaata Gaskin 170; Palmer 6; et al. Ühtekokku müüakse igal aastal nelja miljardi dollari eest beebidele mõeldud piimasegusid.

¹⁰⁶. Palmer 95.

¹⁰⁷. Glazer 138.

¹⁰⁸. “Florida Solons Exempt Nursing Mothers” 20.

¹⁰⁹. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 13. Vaata ka Ford’i uuring.

¹¹⁰. Marilyn Frye, The Politics of Reality, tsiteeritud Craft 70.

¹¹¹. Selle nähtuse detailsem arutelu, vaata Condra 129-34. Kaks suurepärast kokkuvõtet topfree võrdväärsuse põhjedustest, vaata Craft, ja Grueneich.

¹¹². Glazer 115.

¹¹³. Fahringer 140-41.

¹¹⁴. Grueneich 26.

¹¹⁵. Glazer 116, 135; vaata ka lk. 117, 136, 139.

¹¹⁶. Vaata Craft 71.

¹¹⁷. Muschamp 321.

¹¹⁸. Eriti põhjalik selle teema käsitlus, vaata Ribeiro.

¹¹⁹. United States, Women’s Historic Park; tsitaat Rudofsky kirjutisest, Are Clothes Modern? 103. Vaata ka Ellis vol. 1, part 3, lk. 172; Taylor 82; Ableman 29. Robert Holliday märgib, et iroonilisel moel ei tulenenud korseti moest välja jäämine mitte kleidireformijate tegevusest: „Korseti kadumise tõi kaasa see, et terast oli hädavajalik hoida relvastuse jaoks. Kellelegi Mrs. Nicholas Longworth’ile on omistatud veendumus, et korsetid ei ole tema maa naistele olulise tähtsusega. Tagantjärele tegi Sõjatööstuse ministeeriumi liige teatavaks, et Ameerika naiste ohverdus andis Esimese Maalilmasõja ajal 28000 tonni terast, millest piisas kahe lahingulaeva ehitamiseks.” (Holliday 265-66)

¹²⁰. Palmer 124-25.

¹²¹. Vaata näiteks Fussell 214-16.

¹²². “Nature” 5.

¹²³. Vaata näiteks Southall.

¹²⁴. Ableman 21.

¹²⁵. Ilfeld ja Lauer 181.

¹²⁶. Langner 90.

¹²⁷. Tsiteeritud Kilmeri kirjutisest, “Drawing People Whole” 108.

¹²⁸. Bahr 44. Vaata ka Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 12.

¹²⁹. Seabrook 22-23.

¹³⁰. Carey 78.

¹³¹. On huvitav märkida, et samal ajal kui R-kategooria filmides on keelatud näidata alasti meest täielikult eestvaates, on täielikult eestvaates alasti naine täiesti aktsepteeritav – nii kaua kui tamaga koos ei ole kaadris meest.

¹³². Hoffman 35.

¹³³. Vaata Fahringer 144; Glazer 130.

¹³⁴. Wildman et al. 485; Fahringer 144.

¹³⁵. Ford ja Beach 47.

¹³⁶. Robinson, “Introduction” xiii.

¹³⁷. Suurepärane arutlus, kuidas on vaated alastusele moes (ja kunstis) läbi ajaloo muutunud, vaata Hollander. Laver (Modesty in Dress 38-39) esitab suurepärase lühikese kokkuvõtte erinevatest sündsuse kontseptsioonidest moes läbi ajaloo.

¹³⁸. Detailsemalt, vaata Agate 75, et al.

¹³⁹. Allen 18-19. Lühike ajalugu alastuse tsensuurist kunstis, vaata Noble.

¹⁴⁰. Warren 163-64.

¹⁴¹. Vaata Robinson, Body Packaging 65-67; Ribeiro 117; Shields 291; et al.

¹⁴². Gurel 4.

¹⁴³. Ribeiro 52, 80-82; Laver, “What Will Fashion Uncover Next?” 160, ja Modesty in Dress 9. Lühike ajalugu rindade näitamisest ja tsenseerimisest moes, vaata Ribeiro, ja Shields 289-91.

¹⁴⁴. Detailsemalt alastuse sallimisest maailma riikides, vaata Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts.

¹⁴⁵. “Body Acceptance in France” 10.

¹⁴⁶. “France” 51.

¹⁴⁷. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 198-99; 232. Vaata ka North American Guide 21.

¹⁴⁸. “West Germany” 47; “Germans Say” 6.

¹⁴⁹. “Greece” 56.

¹⁵⁰. “Portugal” 57.

¹⁵¹. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 178; “Topfree, Bottomfree” 19.

¹⁵². Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 230.

¹⁵³. Märge Bukaresti ajalehes Evenimentul Zilei 1993. aasta 14. juuli numbris, tsiteeritud artiklist “Romanians Pass Up Swimsuits.”

¹⁵⁴. Edelsward 192, 196. Detailsemalt Soome saunatavadest, vaata Baxandall, “The Communal Heat Bath.”

¹⁵⁵. 1987 Rahvusvahelise Naturistide Föderatsiooni statistika, tsiteeritud artiklist “Counting Naked Noses & Toeses” 8.

¹⁵⁶. Nädalalehe La Point organiseeritud küsitlus; tsiteeritud artiklist “One in Ten French.”

¹⁵⁷. “France’s Naturist Tourism” 61.

¹⁵⁸. North American Guide 22.  Suurepärane kirjeldus naturismist sõjaeelses Jugoslaavias, vaata Fussell 205-220.

¹⁵⁹. Zalubowski 61, 63.

¹⁶⁰. Ameerika eelarvamus alastioleku suhtes on nii läbiv – ja nii erinev ülejäänud maailmast – et Club Med toodab isegi spetsiaalseid, tsenseeritud brožüüre ameeriklaste jaoks! Vaata “Prudishness” 41.

¹⁶¹. Fardell 40.

¹⁶². “Gallup Poll” 4; D. Smith 139; O’Brien, “The Naked Truth” 46. 1992. aasta Gallupi küsitlus leidis, et 58 % ameeriklastest toetaks topfree päevitamist tähistatud randades. (Saad and Hugick 37).

¹⁶³. “Polls Show” 3; D. Smith 139; O’Brien, “The Naked Truth” 46; Coleman and Rees 138. Roper’i küsitluse kohaselt ütlevad 28 % „liberaalidest” ja 15 % „konservatiividest”, et nad on käinud alasti ujumas.

¹⁶⁴. Greeley 176-77, 80. 1990. aasta Gallupi küsitlus jõudis samadele tulemustele, leides, et ühtekokku 19 % abielupaaridest „ujuvad mõnikord koos alasti.” (“Gallup Asks” 5)

¹⁶⁵. “35% of Americans” 5.

¹⁶⁶. Wallace 108-09.

¹⁶⁷. Dunn ja Kearney 100-01.

¹⁶⁸. Williams 88-90. Vaata ka D. Smith 25, 150.

¹⁶⁹. “The Un-Olympics” 6.

¹⁷⁰. Goldberger 1, 6. (“American Association for Nude Recreation” endine nimetus oli “American Sunbathing Association.”)

¹⁷¹. Coleman ja Rees 138.

¹⁷². “Losses on Germany’s Nude Coast” 34-35.

¹⁷³. S. Mason 20.

¹⁷⁴. R. Mason 19, tsiteeritud 1995. aasta 7. aeptembril Ft. Lauderdali ajalehest Sun-Sentinel.

¹⁷⁵. “Tourism’s Fastest Growth Sector” 5, tsiteeritud Fodor’si “Europe 1988″ väljaandest.

¹⁷⁶. Coleman and Rees 138.

¹⁷⁷. Suurepärane kokkuvõte konstitutsioonilisest seadusest nagu see rakendub naturismile, vaata R. Smith.

¹⁷⁸. In Kolender v. Lawson, 461 U.S. 352 (1983).

¹⁷⁹. In Papachristou v. City of Jacksonville, 405 U.S. 156 (1972). Kohtunik Douglas viitas spetsiaalselt Üheksandale Parandusele.

¹⁸⁰. Kohtunik Douglas’e samasugune hoiak kohtuloos Roe v. Wade, 410 U.S. 113 (1973).

¹⁸¹. Vaata Lacey ja Ellington.

¹⁸². Williams v. Kleppe, 539 F.2d 803 (1976); Williams v. Hathaway, 400 F.Supp. 122 (Mass., 1975). Selles kohtuasjas kaotasid nudistid kaitsehuvide põhjendusel Cape Cod National Seashore. Vaata R. Smith 36-37.

¹⁸³. Barnes v. Glen Theatre, 111 S.Ct. 2456 (1991) – otsus, mida on peaaegu ühehäälselt kritiseeritud. Vaata Kozlowski, Condra 141-47, Kellam ja Lovelace 599-620.

¹⁸⁴. See R. Smith 35-36.

¹⁸⁵. South Florida Free Beaches v. City of Miami, 734 F.2d 608 (1984); People v. Hollman, 500 N.E.2d 297 (N.Y. 1986); Chapin v. Town of Southampton, 457 F.Supp. 1170 (1978); Williams v. Kleppe, 400 F.Supp. 122 (1975); Schad v. Borough of Mt. Ephraim, 452 U.S. 61 (1981); Function Junction v. City of Daytona Beach, 705 F.Supp. 544 (1987); International Food & Beverage Systems v. City of Fort Lauderdale, 794 F.2d 1520 (1986); et al. Näiteks, State v. Baysinger, 397 N.E.2d 580, 587 (1979) kohtuotsus oli arvamusel, et „võib olla konstitutsiooniliselt nõutav sallida või lubada mõningast alastiolekut, osana mõnest laiemast kaitset väärivast väljendusest, kui sellega on seotud mõtete edastamine.”

¹⁸⁶. South Florida Free Beaches v. City of Miami, 734 F.2d 608 (1984); Chapin v. Town of Southampton, 457 F.Supp. 1170 (1978); Williams v. Kleppe, 539 F.2d 803 (1976); Craft v. Hodel, 683 F.Supp. 289 (1988); McGuire v. State, 489 So.2d 729 (1986); et al. Vaata Condra 141-47.

¹⁸⁷. ” [Alasti ujujate] käitumises on vähe sellist, mis väärib Esimese Paranduse kaitset. Samas kui see võib sisaldada mitteverbaalse väljenduse elementi, mis on loomupäraselt omane alasti päevitamisele, on selle kommunikatiivne iseloom vähem tajutav kui [lipu või käesideme näitamine poliitilises protestis].” Williams v. Hathaway, 400 F.Supp. 122 (Mass., 1975). Vaata R. Smith 36.

¹⁸⁸. Vaata Ableman 48-61, et al.

¹⁸⁹. Baxandall, “To Overturn” 55.

¹⁹⁰. Vaata Kellam ja Lovelace 606, 612-13.

¹⁹¹. “Teatud õiguste loendit Põhiseaduses ei peaks tõlgendama sel moel, nagu eitaks või halvustaks see teisi õigusi, millest rahvas kinni peab.”

¹⁹². Mackenzie 21-24.

¹⁹³. Kaks suurepärast kokkuvõtet argumentidest palja ülakehaga käimise võrdväärsuse kohta, vaata Craft, ja Grueneich.

¹⁹⁴. People v. Santorelli, 80 N.Y.2d 875 (1992); Lyall B5; “Big Achievements” 5; et al. Vaata ka “Men’s, Women’s Breasts Legally the Same” 3; Glazer 128; People v. David, 585 N.Y.S.2d 149 (1991); People v. Price, 33 N.Y.2d 831 (1973); Fahringer 138-40.

¹⁹⁵. Teoreetiliselt 48 osariigis – kõikjal peale Indiana ja alates 1994. aastast ka Michigani – „võib naine minna randa ja pluusi seljast võtta samamoodi nagu mees seda võib, ja teda ei võeta kriminaalvastutusele.” Vaata Fahringer, 141-43. Kahekümne kahe osariigi (Alaska, California, Colorado, Idaho, Iowa, Kansas, Kentucky, Maine, Missouri, Montana, Nebraska, New Hampshire, New Mexico, Põhja-Dakota, Oklahoma, Oregon, Rhode Island, Lõuna-Dakota, Tennessee, Texas, Utah ja Wisconsin) seadustes piirneb avaliku näitamise keeld spetsiaalselt ainuüksi katmata genitaalidega. Louisiana, Arkansase, Arizona, Delaware, Mississippi ja Wyomingi seadused keelavad rindade paljastamise ainult siis, kui on tahtlus äratada seksuaalset kirge, kui on tegemist järelemõtlematusega või kui on tahtlus põhjustada solvumist või ärevust. Alabama, Connecticuti, Georgia, Hawai, Illinoisi, Marylandi, Massachusettsi, Minnesota, Nevada, New Jersey, Ohio, Pennsylvania, Lõuna-Carolina, Vermonti, Virginia ja Washingtoni seadused keelavad sellised tegevused, mis on tehtud järelemõtlematult või tahtlusega rõveduseks või looduse häirimiseks, ning Põhja-Carolina, Florida ja Lääne-Virgiinia seadused on rindade paljastamise suhtes ebaselged. Ometi tõlgendavad kohtupretsedendid üle kogu riigi selliseid seadusi nõnda, et rindade paljastamine oleks välistatud. Kuni ajani, mil New Yorgi osariigi rindade paljastamist piirav seadus 1992. aastal Põhiseaduse vastaseks tunnistati, olid New York ja Indiana ainukesed osariigid, kus oli rindade näitamine per se spetsiaalselt seadusevastaseks kuulutatud. Vaata People v. Santorelli, 80 N.Y.2d 875 (1992); State v. Jetter, 599 N.E.2d 733 (Ohio, 1991); People v. David, 585 N.Y.S.2d 149 (1991); State v. Parenteau, 564 N.E.2d 505 (Ohio, 1990); State v. Crenshaw, 597 P.2d 13 (Hawaii, 1979); State v. Jones, 171 S.E.2d 468 (North Carolina, 1970); et al. Pane tähele, et kohalikud määrused, mis keelevad rindade näitamise võivad olla ülimuslikud osariigi seaduste ees. Sellised määrused on saanud toetust föderaalkohtutes. Vaata näiteks, City of Seattle v. Buchanan (584 P.2d 918, Wash. 1978). Samuti on siin riigis puhumas külmad tuuled. Üle kogu riigi on esitatud uusi seaduseelnõusi, mis sageli vaikselt ja ilma revideerimata läbi lähevad. Näiteks läks Michiganis 1994. aastal läbi eelnõu, mis lubab maakondadel ja kohalikel omavalitsustel kehtestada seadusi, mis keelevad pelgalt alastioleku ja kriminaliseerivad naiste rindade näitamise, välja arvatud rinnaga toitmise puhul (Percey 14). (Rinnaga toitmine on muide nautinud uut seaduslikku toetust koos uute progressiivsete seadustega New Yorgis ja Floridas, mis on muutnud illegaalseks häirida rinnaga toitvat ema, isegi juhul kui rind on nähtaval. Vaata Shields 291; “Breast-feeding Mothers” B6.)

¹⁹⁶. Alastiolekuga seonduvate õiguslike küsimuste üle on tuliselt vaieldud tänapäeva poliitikas ning eriti on see olnud teatud gruppide, nagu näiteks niinimetatud „Kristlik Koalitsioon” (“Christian Coalition”) konservatiivsetes päevakordades. Enamik juriidilisi vastuväiteid püüab eksikombel piirata kogu alastiolekut, ehkki nende eesmärgiks on tsenseerida pornograafiat, eriti topless-baare. Naturistide kaitseorganisatsioonid nagu Naturist Action Committee, on teinud rasket tööd piiratud resursside tingimustes, et nenndele juriidilistele taotlustele vastu võidelda. Hetkel värskeid juriidilisi küsimusi võib leida Naturistide Ühingu (The Naturist Society) ajakirjast Nude & Natural ning väljaandest “Naturist Action Committee Newsletter.” Igal juhul muutuvad alastioleku juriidilist sallivust puudutavad üksikasjad pidevalt. Tark naturist peaks kontrollima hetkel kehtivaid tingimusi, enne kui ta kuhugi ihualasti minna riskib.

¹⁹⁷. Mississippi University for Women v. Hogan, 458 U.S. 718, 725; People v. Santorelli, 80 N.Y.2d 875 (1992). Vaata ka Glazer 128; Fahringer 138-40.

¹⁹⁸. Glazer 117. Vaata ka Agate 75-76.

¹⁹⁹. Vaata Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 30; Wyner 68; Semple 11; In re Chad Merrill Smith, 497 P.2d 807 (Ca., 1972); Goodmakers v. State, 450 So.2d 888 (Fla.); Duvallon v. State, 404 So.2d 196 (1981); Felton v. City of Pensacola, 390 U.S. 340 (Fla., 1967); People v. Gilbert, 338 N.Y.S.2d 457 (1972); People v. Hardy, 357 N.Y.S.2d 970 (1974); People v. Ventrice, 408 N.Y.S.2d 990; Bruns v. Pomerleau, 319 F. Supp. 58, 67 (Md., 1970); House v. Commonwealth, 169 S.E.2d 572 (Va., 1969); United States v. Central Magazine Sales, 281 F.2d 821 (1967); et al.

²⁰⁰. “Well-Defined Buttocks” 32; O’Brien, “The Florida Puzzle” 30.

²⁰¹. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 15-16. Vaata ka Naturist Action Committee 26.

²⁰². “National Park Service” 46, tsiteeritud National Park Service’i ajakirja Courier 1986. aasta aprillikuu nubrist .

²⁰³. Pane tähele, et samal ajal kui valdav enamus föderaalvalitsusele kuuluvaid piirkondi on mõistlikuks alastiolekus kasutamiseks seaduslikult avatud, on mõnedes kohtades spetsiaalsed korralduslikud juhendid, mis alastiolekut keelavad; ja viimastel aastatel on veel mõned piirkonnad langenud uute „nõuandva juristiktsiooni” juhendite alla, mis teevad kohustuslikuks jõustada seal osariigi või maakonna alastioleku vastaseid korraldusi.

²⁰⁴. “Gallup Poll” 4.

²⁰⁵. Moore 10, 20-22.

²⁰⁶. O’Brien, “The Naked Truth” 46.

²⁰⁷. Ametlikult tunnustatud alasti rannad on tavalised Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Jamaikal, Hollandis, Uus-Meremaal, Norras, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Hispaanias, Rootsis, Šveitsis, Šotimaal, Venemaal ja Kuubal; aga USA jagab alasti puhkamist taunides suuresti selliste riikide seisukohti, nagu Hiina, Iraan, Iraak ja Mehhiko ning enamus Kesk- ja Lõuna-Ameerika maid. (O’Brien, “The Naked Truth” 46).

²⁰⁸. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 194.

²⁰⁹ “Losses on Germany’s Nude Coast” 33-35.

²¹⁰. “The Ostsee Beaches” 34.

²¹¹. Põhjalik ülevaade alastiolekut puudutavatest arusaamadest läbi kogu ajaloo, vaata Ribeiro.

²¹². On mõningaid vaidlusi selle üle, millal alastiolek antiikse Kreeka ühiskonnas meeste hulgas tavaliseks muutus. Myles McDonnell rõhutab, et „Pronksiaja arheoloogia [eriti Minose ajastu kunstitööd] ja Homerose poeemid teevad üsna selgeks, et sportlikku alastiolekut ei praktiseeritud enne 8. sajandi lõppu [eKr]”. Siiski paistab alastiolek olevat olnud meessportlaste seas harilik 6. sajandi keskpaigas eKr., see on fakt, mida toetavad nii vaasimaalingud kui ka Thucydides’e kui ka Platoni kirjutised. McDonnell jõuab järeldusele, et „millal iganes see ka algas, paistab olevat nii, et alastiolekus kehalisi harjutusi praktiseeriti Ateenas 6. sajandi keskpaigas ning tõenäoliselt ka varem sportimisel ja Olümpiamängudel.” (McDonnell 182, 184, 193) Ateena naised ei olnud avalikult alasti; ometi osalesid Sparte naised alasti mõnedel rituaalidel ja spordisündmustel, ning teatud olukordades oli neil vabadus osaliseks alastiolekuks oma ühiskondlikus kostüümis. Vaata Bonfante, “The Naked Greek,” 30-33, ja “Nudity as a Costume,” 554, 559; Ribeiro 20; Renbourn 13.

²¹³. Bonfante, “Nudity as a Costume” 546-47, 551-58; Wilkinson 85-96; McDonnell 193; Warren 161.

²¹⁴. Miles 34.

²¹⁵. Näiteks kujutab kuulus Ravenna mosaiik selgelt, et Kristus ristiti alasti. Vaata ka Giovanni di Paoloi 15. sajandi maali „Kristuse ristimine” (“The Baptism of Christ”).

²¹⁶. Ward, “Why Must Public Nudity” 97, ja “Women in Roman Baths” 125-47; Brown 315-16. Segaseltskonnas alasti olemise ajaloolist tõepärasust on toetanud arvukate Rooma ajaloolaste kirjutised, sealhulgas Ovidius, Nicarchus, Plinius Vanem, Quintilianus ja Marial. Vaata ka Ableman 38; Wilkinson 99-101.

²¹⁷. “Christians Undressed” 11. Roy Bowen Ward märgib, et 5. sajandil oli kirikujuhtide poolt omaks võetud kehavastane (anti-body) filosoofia muutunud nii valdavaks, et Püha Hieronymus pidas kristliku neitsi jaoks alasti kümblemist ebamoraalseks – isegi üksi olles. See muundumine ja eemaldumine palju loomulikumast alastioleku aktsepteerimisest oli mõnede üksikute isikute tugeva mõjujõu tagajärg. Üksikasjalikumalt, vaata Ward, “Women in Roman Baths” 142-46; Brown 314-17; Mackenzie 24; ja Renbourn 483-84.

²¹⁸. Ulatusliku algallikate nimekirja võib leida: Jonathan Smith 220, märkus 12. Vaata ka lk. 222-24, 227, 235-37; Miles, peatükk 1, eriti lk. 33-34; Cunningham 49-50; Danielou 38-39; Ward, “Why Must Public Nudity” 97; B. Easton 46; ja Mackey 42.

²¹⁹. Miles 33.

²²⁰. Cyrillus Jeruusalemmast, The Mystagogical Lectures, FOC 64, 161, tsiteeritud: Miles 33; Danielou 38, 39; ja Cunningham 49-50. John the Deacon kirjutab umbse aastal 500 A.D.: „Neid käsutati käima alasti, isegi pealaest jalatallani, nii [et nad võisid näidata seda], et nad on maha heitnud oma maised moraalsuse rõivad. Kirik on neid asju palju aastaid väga hoolikalt ette kirjutanud, isegi siis, kui vanades raamatutes neist jälgi pole jäänud.”(Jonathan Smith 235; Miles 34) Püha Hippolytus, Rooma presbüter umbes aastal 215 A.D., ütles, et täielik alastiolek on kohustuslik. Eeskiri määrab: „ära lase kedagi vette, kellel on ükskõik milline võõras ese kaasas,” ja annab naistele korralduse isegi ehted ja juustes olevad kammid ära võtta. (Cunningham 49; Ward, “Why Must Public Nudity” 97; B. Easton 46). Mitmed maalingud meie ajaarvamise esimestest sajanditest pärinevates kristlikes katakombides kujutavad alasti ristimist (Miles 34; Jonathan Smith 222; Mackey 42). On palju teooriaid selle kohta, mis põhjusel oli alastiolek varakristliku ristimise oluline osa. Enamik tõlgendab alastust kui sümboolset vaimset taassündi kristlikku usku. Margaret Miles selgitab, et see sümboliseeris „seniste sidemete sotsialiseerumise surma ning sündimist uude eksistentsi. … Riiete seljast võtmine ja sellele järgnev alastiolek … kujutas endast ilmaliku sotsialiseerumise mahalõhkumise näidiseeskuju.” (Miles 36) Alternatiivina, kuid sarnases laadis kirjutab Jonathan Smith: „Olla alasti ja ilma häbita [ristimisel] on … tüpoloogiline tagasipöördumine Aadama ja Eeva seisundisse, milles nad olid enne pattulangemist.” (Jonathan Smith 237)

²²¹. Cunningham 49.

²²². Vaata Taylor, eriti 26.

²²³. Renbourn 15, 507.

²²⁴. Vaata Ellis, vol. 1, part 1, lk. 27-32, arvukalt ajaloolisi jutustust sundimatu avaliku ja peresisese alastioleku kohta Euroopas. Vaata ka Taylor, eriti 22; Lindsay 6; Laver, Modesty in Dress 145; Renbourn 14. Havelock Ellis kirjutab, kuidas kolm alasti naist lugesid Louis XI-ndale luulet, kui ta 1461. aastal Pariisi sisenes, märkides et alastiolek mängis sageli tähtsat rolli muistsete festivalide puhul. (Ellis, vol. 1, part 1, lk. 29).

²²⁵. Ellis, vol. 2, part 3, lk. 98.

²²⁶. Wright 41; vaata ka arvukaid gravüüre läbi kogu raamatu.

²²⁷. Robinson, Body Packaging 50-51; Ribeiro 45-49, 55. Luksusevastased seadused aastatest 1463 ja 1483 keelasid igaühel „kes oli madalamast kui lordi seisusest … kanda ükskõik millist rüüd, jakki või mantlit, ilma et see oleks piisavalt pikk, kui mees seisab sirgelt püsti, et katta tema suguelundid ja kannikaid.” Fraas „sirgelt püsti seisev” lisati 1483. aasta seadusesse, sest madalamast seisusest mehed olid jäänud karistuseta, kandes lühikesi tuunikaid põhjendusega, et nad olid kaetud kui nad maha istusid.

²²⁸. Robinson, Body Packaging 62; Ribeiro 52, 68, 80-82, 175; Shields 289-91.

²²⁹. Ribeiro 52, 82, 175. Selle perioodi vaimulikud ähvardasid naisi põrguga selle eest, et nood oma rindu liigselt paljastasid. Näiteks väitis 1637. aastal Pariisi vaimulik Pierre Juvernay, et naistel, kes siinses elus oma rindu näitasid, piinatakse neid järgmises elus (Shields 291).

²³⁰. Ableman 50, 68, 84. Vaata ka Lindsay 11. Aileen Ribeiro märgib, et 1860-ndate aastate keskpaigaks olid naised supelkostüümid omaks võtnud, „aga meeste jaoks ei olnud supelkostüümide kandmine universaalne praktika kuni edwardiaanliku perioodini. … Kuni selle ajani võisid mehed sageli supelda alasti, ehkki 1890-ndate aastate lõpuks olid paljud kohalikud võimud hakanud andma välja määrusi, mis käskisid kanda aluspükse.” (Ribeiro 134, 183)

²³¹. “College Nude Swims” 114-15; Stein 14.

²³². Ka McGregor County Park’il (“Hippy Hollow”) Teksases on seaduslik alasti rand, ehkki see on viimasel ajal konservatiivsete kohalike seadusandjate rünnaku all olnud. Hea ajalugu selle ajaloolisest alasti kasutamisest, mis on sarnane teiste randadega, vaata Harker. Vaata ka K. Goodrich, perspektiivne keskendumine puhkusekorraldajate ees seisvatele väljakutsetele nende piirkondade näol, kus alasti suplemine on vaidlusalune küsimus.

²³³. B. Franklin 15:180. Tema enda sõnadega: „Ma tõusen peaaegu igal hommikul vara ning istun oma kambris, ilma et mul mingeid riideid seljas oleks, pool tundi või tund, olenevalt aastaajast, kas lugedes või kirjutades.

²³⁴. Harding 121; Wagenknecht 83-84. Mõtiskledes jões suplevate poistele, kirjutas ta oma päevikusse: „Milline kummaline fakt seda maad külastavale inglile on võtta kaasa oma märkmeraamatusse, et inimestel on keelatud näidata oma kehasid kõige karmimate karistuste ähvardusel.” (Thoreau 92)

²³⁵. “Alexander Graham Bell” 10.

²³⁶. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 20; L. Goodrich 23-25; L. Siegel 20-21. Vaata ka Whitman’i luuletust “Leaves of Grass.” Kirjas Londoni Sun Bathing Society’le kirjutas Shaw: „Ma olen väga selle poolt, et saada vabaks igast raasukesest riietusest, ilma milleta me võiksime läbi saada. … Samuti olen ma vastu ülemäärasele riiete kasutamisele, et tekitada jumaldavat austust ja stimuleerida seksuaalsust üle selle loomulike piiride. Ja muidugi tean ma seda kahju, mida on teinud see, et meid on pandud oma kehasid häbenema. … Kõigis neis punktides on teil minu parimad soovid teie eduks kui propagandistid.” (Shaw 6) Mis puutub inglaste kinnismõttesse, seoses „korrektse” riietumisega, märgib ta, et „inglane mõtleb, et ta on moraalne, samas kui tal on kõigest ebamugav.” (Kirjutisest Man and Superman, tsiteeritud Ribeiro 157)

²³⁷. Hochschild 6; Kern 22.

²³⁸. Roosevelt 45.

²³⁹. Matthews 31; “The Double Standard” 11; W. Martin 299.

²⁴⁰. “Politicians” 6.

²⁴¹. Clift 32; Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 53.

²⁴². Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Recreation 37.

²⁴³. “An ACLU Policy” 9; “Bill Clinton’s Vacation” 9.

²⁴⁴. “Famed Nudist” 6.

²⁴⁵. North American Guide, tagakaas; “Celebrities” 16-17.

²⁴⁶. “Bridget Fonda” 8; “The Second Movie Nudist” 97.

²⁴⁷. “Gary Merrill” 8-9.

²⁴⁸. “Another Celebrity” 6.

²⁴⁹. “Amy Grant” 8.

²⁵⁰. Dr. Seuss, The Seven Lady Godivas, esmakordselt kirjastatud 1939.

²⁵¹. R. Martin 38.

²⁵². Russell 63. Vaata ka Braithwaite 126, 148-51, 189, 192, 335; R. Martin 39; Ableman 40. Tüüpiline näide: 1657. aastal „Elizabeth Fletcher, tollal 16 aastane ja ‘väga kombekas, väärikas noor naine, ometi vastu enda soovi või tahtmist, vastavalt Issanda korraldusele, käis alasti mööda selle linna tänavaid, märgina selle silmakirjaliku avaliku usutunnistuse vastu, mida nad siis seal [Oxfordis] andsid … millisest usutunnistusest, nagu ta neile ütles, peaks Issand neid paljaks laastama.’” (Braithwaite 158)

²⁵³. Ableman 40.

²⁵⁴. Ableman 42.

²⁵⁵. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Recreation, lk. 40. Vaata ka lk. 2.

²⁵⁶. Riietust ja moodi puudutavad moraalireegleid on ajalooliselt kasutatud kui poliitilise kontrolli vahendeid, eriti Kiriku poolt. Riietumise reeglid on olnud eriti olulised naiste allasurumisel. Selle ülevaadet läbi ajaloo, vaata Ribeiro.

²⁵⁷. Ableman 33, 105. Vaata ka Robinson, Body Packaging 146.

²⁵⁸. Fisher 139.

²⁵⁹. Miles 29.

²⁶⁰. Yancey 48.

²⁶¹. Mackenzie 21, 24.

²⁶². “Mainstreaming Nudity” 31.

²⁶³. O’Brien, “Naturist Interests” 36. Põhjalik analüüs Paremradikaalse (Radical Right) poliitilise liikumise, selle taktikaliste võtete ja eesmärkide kohta, vaata Triggs.

²⁶⁴. O’Brien, “The Naked Truth” 47; et al.

²⁶⁵. Vaata R. Martin 39; Westheimer ja Lieberman 62-63.

²⁶⁶. Vaata Ward, “Women in Roman Baths” 142-47; Mackenzie 21, 24; Renbourn 483-84; ja Johnson.

²⁶⁷. Vaata Walker.

²⁶⁸. Bonfante, “Nudity as a Costume” 546, 548.

²⁶⁹. Ableman 33-34, 37; Hall 4.

²⁷⁰. Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 13.

²⁷¹. The Naturist Society seirab teraselt teemasid, mis seonduvad alasti randade ja puhkepiirkondade haldamisega. Pidevaid aruandeid õnnestumistest ja ebaõnnestumistest riietevabades puhkepiirkondades võib leida ajakirjas Nude & Natural.

²⁷². Üksikasjalik aruanne Cape Cod’i ranna sulgemisest ja sellele järgnenud edututest õiguslikest vastuväidetest, vaata Kozlowski.

²⁷³. R. Mason 19.

²⁷⁴. Rudofsky, Unfashionable Human Body 70. Vaata ka Rudofsky, Are Clothes Modern? 196.

²⁷⁵. “Losses on Germany’s Nude Coast” 33-35.

²⁷⁶. Craft 60.

²⁷⁷. Alastusele viitavate kohtade tõlgendamisest Midrashis ja Talmud’is, vaata Poretsky.

²⁷⁸. Kilmer, “Original Sin” 84.

²⁷⁹. Bahr 44.

²⁸⁰. Seal 86.

²⁸¹. Kass 43; Poretsky 47; Seal 87.

²⁸². Poretsky 46-47.

²⁸³. Poretsky 42, 53.

²⁸⁴. Kass 43. Kui Kuningas James’i piiblitõlke versioon (King James Version) trükiti, oli sellistest teemadest nagu intsest rohkem otsesõnu rääkimine tabu. Vaata Seal 87.

²⁸⁵. Vaata II Moosese 28:6-14, 39:2-7.

²⁸⁶. Vaata Jesaja (Isaiah) 20:4, Hesekieli (Ezekiel) 16:37, 16:39, 23:29, Hoosea (Hosea) 2:3, Miika (Micah) 1:8, 1:11, Nahum (Nahum) 3:5, ja Johannese Ilmutusraamat (Revelations) 3:17. Vaata ka kiri Heebrealastele (Hebrews) 4:13.

²⁸⁷. Barbour 362-63.

²⁸⁸. “Spirituality” 82.

²⁸⁹. John Paul II 190.

²⁹⁰. Miles xiv. Havelock Ellis märgib siiski, et hilisematel aastatel „oli Kirik raevukalt himuline võitlema sellle vastu, mida nimetati ‘lihaks’ ning langes seetõttu eksitusse, segades ära seksuaalkire subjektiivse küsimuse ja objektiivse alasti kuju vaatepildi. ‘Liha’ on kuri ja seetõttu peab ‘liha’ olema varjatud. Ning nad varjasid seda, mõistmata, et nõnda tehes ei olnud nad alla surunud iha inimkuju järele, vaid vastupidi, nad olid seda kõrgendanud sel teel, et olid sellele keelatud müsteeriumi lisavõlu jaganud.” (Robinson, Body Packaging 29)

²⁹¹. St. Thomas Aquinas, Summa Theologica, viidatud Cunningham 49.

²⁹². John Paul II 176, 190, 191.

²⁹³. Vaata eriti Pauluse kirjad galaatlastele and koloslastele.

²⁹⁴. Miles xii. Kuulsaim „Püha Frantsiskuse lahtiütlemine” leidis aset umbes aastal 1206, mil ta oli umbes 25 aastane. Selle sündmuse detailset analüüsi vaata Trexler, eruti. 4, 42-43. Vaata ka Rudofsky, Unfashionable Human Body 27; Sisk 899; Ellis, vol. 2, part 3, p. 98; Ableman 40.

²⁹⁵. Ableman 40; Ellis, vol. 2, part 3, p. 98.

²⁹⁶. Carrithers 219, 222-23; LeValley, “Some Background” 37-38.

²⁹⁷. Näidete saamiseks naturismiga kohtumisest, uusi ja vanu, vaata Baxandall, World Guide to Nude Beaches and Resorts 12-21 (1995); Patti Anne Logan (1995); Sajoel (1994); North American Guide 8-29 (1993); Mary Wells (1991); Walter Wells (1991); Jane and Michael Stern (1990); Westheimer and Lieberman 57-60 (1988); Paul Fussell 205-20 (1988); Ableman 87-100 (1982); Herbert Webb (1957); Howard Warren 165-82 (1933); Jan Gay (1932); ning jätkuv kolumn “Nudist Profiles” väljaandes Bulletin, mis on American Association for Nude Recreation (AANR) ajakiri. Vaata samuti AANR’i ja The Naturist Society publikatsioone ja videosid, sealhulgas AANR’i brožüüri “The Nude Experience: From a Woman’s Perspective” ja videosid “Let Yourself Be Free” ja “Welcome to Our World,” ja Naturist Society videosid “Experience the Freedom” ja “The Beginner’s Guide to Skinny Dipping.” AANR müüb samuti suurepärast täispikka mängufilmi nimega “Educating Julie,” mis esitab väljamõeldud, aga realistliku jutustuse ühe inimese tutvumisest naturistliku elustiiliga. Võta kontakti: AANR aadressil 1703 N. Main St., Kissimmee, FL 34744-3396, 800-879-6833; või The Naturist Society aadressil P.O. Box 132, Oshkosh, WI 54902, 920-426-5009.

***

 

 

***

205 Arguments and Observations In Support of Naturism

http://www.naturistsociety.com/resources/PDF/205ARGUE.pdf

*

 

Zine:

205-5